seotud kulud viisid pere sissetulekust ligi veerandi. Virgo minek Rootsi ülikooli hakkab väljaminekuid veelgi suurendama, kuid perekonna korraliku sissetuleku ja kopsaka hoiukonto tõttu polnud ka see probleem.
„Miljonärid me ei ole ega saagi selleks! Aga enam ei pea iga ostu puhul pikalt kalkuleerima ja aru pidama,” oli Atko asjad paika pannud, kui Karmen soovis endale mõnda uut riietuseset muretseda. Ning see vabastas naise süümepiinadest, kui ta oli mehelt küsimata midagi talle vajalikuna tunduvat ostnud.
Pere majandusseis oli kindlustatud, Atko pühendus oma tööle ja aina harvem esines hetki, mil mehe mõte koduste asjade peale sattus. Hea naine on igale mehele suur õnn, ja Atko Salundi oli saanud seda õnne täiega nautida – Karmen oskas pere väljaminekuid mõistlikult ohjes hoida, kodu korras pidada ja maitsvat toitu valmistada, kuigi mees vaid hommikuti ühisesse söögilauda istus.
Paraku harjutakse suure õnnega alati liiga kiiresti. Kõike head hakatakse üsna peagi võtma loomuliku ja iseenesestmõistetavana, ning ka Atko polnud selles suhtes mingi erand või mustermees. Ning aina kaugemale jäid need ajad, mil ta oli heldimushetkel käe ümber Karmeni piha pannud ja sinna juurde sosistanud:
„Oled mul ikka üks kallis tükk!”
Seegi Atkole omane spontaanne armuavaldus muutus aastatega vaid kombetäitmiseks ja unus hoopiski pärast viimast töökohavahetust. Mehe mõtted olid aina enam igapäevatöö küljes kinni; isegi nende voodikallistused, mille juures juba ammu sõnagi ei vahetatud, olid palju harvemaks jäänud ja vaid samamoodi kiirustavaks kombetäitmiseks kujunenud. Ning Karmen oli leppinud mõttega, et nende armastus peabki niisugune olema, naine vähemalt püüdis ennast selle teadmisega lohutada.
Algul olid pikad tööpäevad Atko Salundile üsna pingutavad ja toonud isegi loobumismõtteid – ei jõua, ei jaksa noorematega sammu pidada… Aga jonn, harjumine ja stiimulina korralik sissetulek tegid oma töö. See, et perekond niisuguse töökoormuse ja muutunud elurütmi tõttu tagaplaanile jäi, oli mehele paratamatusena tundunud; algul tekkis sellest küll mingi kriipiv võlatunne, aga hiljem hakkas kontrollimatu alateadvus niisugust eluviisi õigustama. Ja siis, kui kuskil sügaval sisemuses süütunne hakkas südametunnistusele koputama, andis tuge umbmäärane arusaam, et see kõik on ajutine, niisugune elu ei saa teab kui kaua kesta – võib-olla veel viis, maksimaalselt kümme aastat… Siis enam ei jõuakski, siis peab paratamatult taanduma!
Niisugused mõttekäigud vaevasid Atkot siiski vaid esimesel aastal pärast sellele töökohale asumist. Hiljem hakkas mees tundma, et järjest süvenev huvi tulemuslikkuse vastu oli igapäevatöö talle täiesti hasartseks tegevuseks muutnud. Varem oli ta vabal hetkel ristsõnu ja arvmõistatusi lahendanud; nüüd tundis mees, et parajasti käsilolevale projektile uute ja järjest paremate lahenduste leidmine suudab seda edukalt ja – mis peaasi – palju kasulikumalt asendada. Ning enamasti avaski Atko ka kodus pärast õhtusööki oma sülearvuti ja süvenes päevase töö jätkamisse.
Salundi peresse oli aegamööda hangitud kõik see, mida tänapäeval normaalseks eluks vajatakse: korralik mööbel, riided, peaaegu kõikvõimalik koduelektroonika… Loomulikult kuulus pere omandisse ka auto, millega Atko iga päev tööl käis, sest oma liiklusvahend andis võimaluse lõpetada tööpäev omatahtsi just siis, kui ta järjekordse projekti juures oli mingi vaheetapini jõudnud. Hilisel õhtutunnil istus mees turvaliselt autosse ja sõitis koju, võites sellega tubli pooltunni, mis muidu oleks bussisõidule ja – ootamisele kulunud.
Karmen oli mehe muutunud eluviisi ja käitumist algul vaikides jälginud. Alles siis, kui niisugune kodune vaikelu hakkas igapäevaseks normiks muutuma, ei saanud ta enam tummaks kõrvalvaatajaks jääda. Perekonnaelus on alatasa probleeme, mis pikemat arutamist vajavad, nüüd Atko nagu polekski enam neid märganud, rääkimata sellest, et ise kas või ajaviiteks mõnda jututeemat tõstatada. Mees istus kõik õhtud arvuti ees, jättes mõnikord isegi „Aktuaalse Kaamera” vaatamata.
Naine kannatas, kannatas ja siis sai tema mõõt täis.
„Jaa… Nüüd ma hakkan aru saama, et sa ei ole abielus mitte minuga, vaid arvutiga,” nentis ta üsnagi satiirilisel toonil.
„Mis sa räägid? On midagi pahasti või?” küsis Atko arvutilt pilku tõstmata.
„Sa oled nagu ära vahetatud! Sinust on saanud elav tõestus, et inimene, kes iga päev hommikust kuni õhtuse magamaminekuni ainult automaatikaga tegeleb, muutub ka ise robotiks! Minule küll tundub, et sul ongi südame asemel ainult elektroonika ja hammasrattad, sinna vahele ei mahu enam tunderaasugi,” püüdis Karmen jätkata, ise etteheitele sobivat hääletooni otsides. Pahandusi ja tülisid polnud neil just tihti, aga naine tundis, et peaks mehe olekut ikkagi taunivalt, kuigi teravusi vältides rõhutama. Atko aga tabas naise öeldus hoopis õigustamatu süüdistuse – temale heidetakse ette, et ta ennast säästmata pere heaolu nimel töötab!
„Elektroonika ja hammasrattad…” kordas mees solvunult ja lükkas järsu liigutusega arvuti eemale. „Kas sa tõesti ei suuda taibata, et ma teen tööd ja saan selle eest palka, millest me elame?”
„Ei! Hoopis sina ei taipa, et oled oma töötegemisega liiale läinud! Niiviisi on võimatu elada, me justkui polekski enam abielus,” andis naine vastu, suutes oma hääletooni vaid vaevaga valitseda. Kaua kogunenud pinge otsis väljapääsu, konflikti polnud enam võimalik vältida.
„Mida sa abielu all mõtled? Millest sa puudust tunned – ega ometi seksist, seda pole sa kunagi tähtsaks pidanud!” andis mees samuti häält tõstes vastu. Ta oli oma töökeskkonnast välja tõugatud, mõttelõng sassi aetud, arvutiekraanil värelev tabel ootas ümberarvutamist.
„See on tüüpiline meeste mõtteviis! Ma olen sulle ennegi öelnud, et seks on abielus ainult tilluke osa, minu arust täiesti tühine osa! Sina mõtled, et kui saad nüüd palju palka, siis ongi sinu osa täidetud ja aitab, aga ei! Ei aita, peale raha on mul vaja inimest, et ma ennast nii kohutavalt üksikuna ei tunneks, saad aru?”
„Näed, ongi selgus käes – heaga oled sa kiiresti ära harjunud! Enam sa vist ei mäletagi, mismoodi me kümme aastat tagasi elasime? Sa oled juba hakanud unustama, et meil enam ei ole millestki puudust! Sest just tänu minu tööle, mida sa halvustad, on meil pangas küllalt raha!” Atko hääl muutus iseteadvaks, isegi osatavaks.
„Sina ei tunne puudust, aga mina tunnen! Mina olen nõus ka vähema rahaga elama, aga tahan näha enda kõrval inimest, mitte robotit, kes oskab ainult raha teenida… Sa oled täiesti unustanud, et inimestel on ka muud vajadused, millega… millega lihtsalt peab arvestama! Aga minul on vähemalt siiamaani veel hing sees ja see tahab kas või vahel harva ka midagi ilusat saada.” Karmen püüdis end vaevaga tasakaalukaks sundida, kuigi ta oleks tahtnud seda lausa kisendada. Naine tundis, et mida rohkem ta oma hingehädast räägib, seda teravamalt hakkab ta ise seda ammu jälitavat puudujääki tunnetama.
„Kas sa tahad, et ma peaksin sulle iga päev roose tooma ja aariaid laulma? Nimi on sulle ju ooperi järgi pandud – Kaar-meen!” Atko suunas tigeda pilgu naise poole ja laiutas dramaatiliselt käsi, püüdes ooperist meenunud fraasi parodeerida, aga paraku oli ta juba sündides igasugusest muusikalisest kuulmisest ilma jäetud. „Ainult võtke arvesse, armuline proua, et aariaid lauldes me jääme nälga,” lisas ta siis kerge pilkega.
„Laulda pole vaja, seda me kumbki ei oskagi. Aga vahel kõrvuti istuda ja maailma asju arutada – see oleks küll ilus. Ja mitte ainult ilus, vaid ka hädavajalik!”
„Ilus või vajalik, aga praegu ei tohi me kumbki lõdvaks lasta, ei mina ega sina! Mina olen tööl endale hea positsiooni kätte võidelnud, enam ei või järele anda, muidu tallavad nooremad mind kohemaid ära… Hundiseadused küll, aga huntidega peab koos uluma, teisiti ei saa,” seletas Atko. „Ja kui…”
