e-armastus. Erik Tohvri

      Karmen katkestas lugemise, talle oli asi selge. Kiri oli korrektne ja kirjavigadeta, aga ilmse suunitlusega: raha! Mingi kahtlase taustaga meeshing, kes jõukat partnerit otsib, muud midagi.

      Karmen Salundi kustutas mõlemad meilid arvutist ja lülitas aparaadi välja.

      6

      Sinimetsa suurtalu peamine tuluallikas oli teraviljakasvatus ja seetõttu omandas agronoom Kaarel Raus peremehe silmis aina tähtsama positsiooni. Põllundus jääb alati ilmastiku poolt mõjutatavaks, aga viimastel aastatel oli ilmataat helde olnud, jaganud priipäralt päikesepaistet ja sinna juurde ka parajal määral vihma. Tagajärg oli, et Soomest toodud rukkisort andis enneolematu saagi ja Eduard Saarvald ei varjanud oma rahulolu.

      „Eks see on suurelt ikka sinu teene, seda ei saa salata…” rääkis ta Kaarlile muheledes. „Miljonäriks ma sind selle eest ei tee, aga midagi sa pead saama, preemiaks, nagu vanasti öeldi. Nii et kui koju lähed, tee netipank lahti ja vaata, seal peaks sul nüüd midagi teistmoodi olema.”

      See oli hea sõnum ja Kaarel saabus koju kõrgendatud meeleolus. Istus pikemat juttu tegemata arvuti ette ja manas oma pangakonto esile. Ning siis lasi üllatusest vilet, nii et Senta imestunult lähemale astus.

      „Mis seal on – mõni hull sõnum või?”

      „Ei ole hull sõnum, hoopis hea sõnum! Me sõidame homme linna!”

      „Mis ajast Saarvald sulle internetiga korraldusi jagab? Ja kuhu linna te temaga sõidate?”

      „Mitte temaga, vaid sinuga! Ja Irja võtame muidugi ka kaasa. Me läheme sinule autot ostma, lõpuks ometi,” ütles mees piduliku häälega.

      „Mis sa… Kust meil see raha,” kohkus naine.

      „Saarvald viskas preemiat! Mitte just terve auto jagu, aga veerand väikest autot võiks saada küll. Tähendab, et aasta jagu saame sinu auto eest liisingut sisse maksta.” Kaarel oli kui ära tehtud, tundis end naise ees heategijana ja see oli hea tunne.

      „Kuule, kas see on ikka kõige õigem… Meil oleks muudki vaja muretseda, uus diivan ja vaip… ja suurema ekraaniga telekat tahaks ka,” lõi Senta kahtlema, oma auto tundus talle äkki liiga kopsaka eesmärgina. Naine teadis hästi, et liising pole muud kui järelmaks – kui oled ennast sellega sidunud, oled võtnud kohustuse, mida peab pikka aega järel vedama.

      „Arvad, et me ei suuda liisingut maksta või? Jäta see minu mureks!” Mees oli enesekindel, ta oli tunnustusest laineharjale tõusnud ja kõik probleemid näisid talle äkki tühistena. „Ostame sulle auto ja kogu lugu!”

      Senta mõtles. Õigemini tegi, nagu mõtleks, sest teadmine oma auto eelistest oli ikkagi täie selgusega kohale jõudnud.

      „Eks auto oleks hea küll, siis ma pääseks liikuma! Ja Irjale peab turvatooli ostma, siis saame kahekesi hakkama. Mõelda, et ma pole juba terve aasta ema vaatamas käinud, siis saaks minna, millal tahan! Ta ju viimati helistas, et meie meepurgid ootavad äraviimist, sel aastal oli hea meesaak olnud,” haaras õhin ka Sentat ja Kaarel kiitis innuga järele:

      „Ja mõtle vaid, kui hea on sul siis tööle minna! Autoga on see kümme kilomeetrit Ristvälja koolimajani nagu kiviga visata!”

      See mehe väide tõi Senta näole aga varju. Ta oli lapse pärast juba rohkem kui kaks aastat kodus olnud ja selle aja jooksul pikalt ja põhjalikult oma tulevase ameti peale mõelnud. Ning mida rohkem ta mõtles, seda rohkem see mõte talle vastu hakkas, see tõi kirjeldamatu tõrke ja kindla teadmise, et õpetaja amet talle mitte kuidagi ei sobi. Tööle minna, selle vastu polnud tal midagi, aga milline oleks siin Sinimetsal alternatiiv? Ega ometi tõesti kuskile laudatööliseks? Oleks kõike seda osanud ette näha, poleks ju olnudki mõtet põhjalikult inglise keelt tudeerida! Aga kuidas seda tõrget, mis tal õpetajaameti suhtes oli tekkinud, Kaarlile seletada?