olnud puhas ja keskendunud, poleks mul olnud vaja endale haigust tekitada.” Tagantjärele arvan, et selleks ajaks, kui mul see haigus diagnoositi, tundsin end juba nii kindlalt, et võisin lasta oma haigusel pinnale tõusta, sest olin suuteline midagi ette võtma; ma ei jätnud enam haigust kuni surmani varjatud saladuseks.
Teadsin tol ajal juba väga palju ega saanud seda enam kauem enda eest varjata. Teadsin, et vähk on vimmast tingitud haigus, mis kestab kaua ja sööb lõpuks keha ära. Kui me lämmatame emotsioonid endas, peavad need leidma koha kusagil kehas. Kui me kogu elu vältel surume kõike maha, avaldub see lõpuks kusagil kehas.
Teadvustasin endale, et see vimm (millele mu õpetaja oli nii palju kordi vihjanud) oli seotud füüsilise, emotsionaalse ja seksuaalse väärkohtlemisega minu lapsepõlves. Loomulikult tekkis minus vimm. Olin kibestunud ega suutnud minevikku andestada. Ma polnud kunagi teinud midagi, et oma kibestumust muuta või vabaks anda, sel minna lasta. Kui kodust lahkusin, unustasin, mis minuga oli juhtunud; see oli kõik, mida tegin. Arvasin, et jätsin selle seljataha, kuid tegelikult olin selle maha matnud.
Kui asusin metafüüsilisele teele, katsin oma tunded kinni kena vaimsusekihiga ja peitsin endasse suure hulga rämpsu. Ehitasin enda ümber müüri, mis ei lasknud mul oma tunnetega kokku puutuda. Ma ei teadnud, kes ma olen ja kus olen. Pärast diagnoosi kuulmist algas enese tundmaõppimise tõeline sisemine töö. Tänu Jumalale, mul olid abivahendid olemas. Ma teadsin, et kui tahan püsivaid muutusi saavutada, pean minema enda sisse. Jah, arst võib mind opereerida ja mõnda aega minu haiguse eest hoolt kanda, aga kui ma ei muuda oma mõtteid ja sõnu, loon tõenäoliselt sama haiguse uuesti.
Mind on alati huvitanud, kuhu me oma kehas vähi paigutame – millises kehapooles on meie kasvajad –, kas vasakule või paremale. Parem pool väljendab mehelikku külge, millega me endast anname. Vasak pool on naiselik külg, vastuvõtlik osa, mille kaudu me endasse võtame. Kogu minu elu jooksul olid mul peaaegu kõik hädad alati keha paremas pooles. Seal hoidsin ma vimma kasuisa vastu.
Ma ei jäänud enam rahule sellega, et valgusfooris põleb roheline tuli ja et ma leian auto parkimiseks koha. Teadsin, et pean minema palju sügavamale. Taipasin, et minu elus ei ole tegelikult toimunud niisugust arengut nagu ma tahtsin, sest ma polnud minema heitnud lapsepõlvest pärit vana rämpsu, ma ei elanud oma õpetuse järgi. Pidin ära tundma lapse endas ja temaga tegelema. Minu sisemine laps vajas abi, sest ta kannatas ikka veel.
Alustasin kiiresti tõsise enesetervendamisprogrammiga. Keskendusin täielikult iseendale ja muuga peaaegu ei tegelnudki. Võtsin endale kohustuse paraneda. Mõned selle programmi osad olid kaunis kummalised, kuid ma sooritasin ka neid. Kaalul oli ju minu elu. Järgmised kuus kuud olin enam-vähem kakskümmend neli tundi ööpäevast tegevuses. Lugesin ja uurisin kõike, mida suutsin leida vähi ravimise alternatiivsete võimaluste kohta, sest uskusin tõepoolest selle võimalikkust. Tegin läbi puhastava toitumise programmi, mis vabastas keha kõigest sellest rämpstoidust, mida olin aastaid söönud. Tundus, et elasin kuude kaupa idanditest ja asparaagusepüreest. Kindlasti sõin ka muud, aga need on kõige eredamalt meelde jäänud.
Tegin koostööd Mõistuse Tarkuse praktiku ja õpetaja Eric Pace’iga puhastamaks oma mõttemustreid, et vähk tagasi ei tuleks. Laususin afirmatsioone, tegelesin visualiseerimise ja meele vaimse ravimisega. Tegin läbi igapäevase ravikuuri peegli ees. Kõige raskem oli öelda sõnu: “Ma armastan sind, armastan sind väga.” Et sellega hakkama saada, kulus palju pisaraid ja hingamisharjutusi. Kui see viimaks õnnestus, tundus mulle, nagu oleksin teinud tohutu hüppe. Läksin hea psühhoterapeudi juurde, kelle spetsialiteediks oli aidata inimestel oma viha väljendada ja vabaks anda. Pikka aega peksin patju ja röökisin. See oli võrratu. Tundsin end suurepäraselt, sest mitte kunagi elus ei olnud mul lubatud seda teha.
Ma ei tea, milline neist meetoditest toimis, võib-olla aitas iga meetod natuke kaasa. Olin oma tegemistes väga järjekindel. Harjutasin kogu ärkvelolekuaja. Tänasin ennast enne magamaminekut selle eest, mida päeva jooksul olin teinud. Kinnitasin endale, et une ajal toimub minu kehas tervenemisprotsess, et hommikul ärkan reipa ja värskena ning hea enesetundega. Hommikul ärgates tänasin ennast ja oma keha öösel tehtud töö eest. Kinnitasin endale, et tahan iga päev areneda ja õppida ning muutuda ega pea ennast halvaks inimeseks.
Tegelesin ka mõistmise ja andestamisega. Üks viis oli uurida vanemate lapsepõlve, kuivõrd see võimalik oli. Hakkasin aru saama, kuidas neid lapseeas koheldi, ja mõistsin, et oma kasvatuse tõttu ei olekski nad saanud teisiti toimida. Minu kasuisa koheldi kodus halvasti ja ta kohtles halvasti ka oma lapsi. Minu ema oli kasvatatud usus, et mehel on alati õigus ja naine peab laskma mehel teha seda, mida too tahab. Keegi polnud õpetanud neile teistsugust suhtumist. See oli nende eluviis. Vähehaaval, arusaamise kasvades, suutsin hakata neile andestama.
Mida rohkem ma andestasin oma vanematele, seda rohkem olin valmis andestama iseendale. Iseendale andestamine on äärmiselt oluline. Paljud meist teevad oma sisemisele lapsele samamoodi haiget nagu tegid meie vanemad meile. Jätkame sama halba kohtlemist ja see on väga kurb. Kui olime lapsed ja inimesed kohtlesid meid halvasti, polnud meil kuigi palju valikuvõimalusi, aga kui kasvame suureks ja kohtleme ikka oma sisemist last halvasti, on see kohutav.
Endale andestades hakkasin ennast usaldama. Avastasin, et me ei usalda teisi sellepärast, et me ei usalda iseennast. Me ei usu, et meie kõrgem mina hoiab meid igas olukorras, ja nii ütlemegi: “Ma ei armu enam kunagi, sest ma ei taha haiget saada,” või “Ma ei lase sel enam juhtuda.” Tegelikult ütleme endale hoopis: “Ma ei usu, et sa minu eest hoolitsed, seepärast jään parem kõigest kõrvale.”
Lõpuks hakkasin ennast nii palju usaldama, et suutsin enda eest hoolt kanda, ja kui ma ennast kord usaldasin, oli üha kergem ennast armastada. Mu keha paranes ja mu süda paranes.
Minu vaimne kasv toimus nii ootamatul viisil.
Boonusena hakkasin noorem välja nägema. Kliendid, kes nüüd minu juurde tulid, olid enamasti inimesed, kes olid valmis endaga tööd tegema. Nad tegid suuri edusamme, kusjuures mina ei öelnudki midagi erilist. Nad tajusid, et elan ise nende põhimõtete järgi, mida õpetan, ja neil oli lihtne mu ideid omaks võtta. Loomulikult olid tulemused positiivsed. Nende elukvaliteet paranes. Kui sõlmime sisemisel tasandil iseendaga rahu, muutub elu palju meeldivamaks.
Mida see kogemus mulle isiklikult õpetas? Ma sain aru, et minus on olemas jõud muuta oma elu, kui olen valmis muutma oma mõtlemist ja lahti laskma mõttemallidest, mis hoiavad mind kinni minevikus. See kogemus andis mulle sisemise teadmise, et kui oleme tõepoolest valmis vaeva nägema, võime oma meeles, kehas ja elus läbi viia lausa uskumatuid muutusi.
Pole tähtis, kus sa oma elus oled, pole oluline sinu panus loomisse, pole oluline, mis toimub, sa annad endast alati parima selle arusaamise, teadvuse ja teadmistega, mis sul parajasti on. Ja kui sul on rohkem teadmisi, toimid sa teisiti kui mina. Ära riidle endaga selle pärast, kui kaugele sa just jõudnud oled. Ära häbista ennast selle pärast, et sa pole kiirem ja parem. Ütle endale: “Ma teen nii hästi kui suudan ja isegi kui olen praegu pigis, tulen ma sellest kuidagi välja, nii et leiame nüüd parima viisi, kuidas seda teha.” Kui ütled endale, et oled loll ja pole küllalt tubli, jäädki samasse paika. Kui tahad muutuda, on sul vaja omaenda armastavat toetust.
Meetodid, mida ma kasutan, pole minu meetodid. Enamikku neist õppisin Mõistuse Tarkuse kirikus ja neid ma peamiselt õpetangi. Need põhimõtted on iidsed. Kui loed muistseid vaimseid õpetusi, leiad sealt samu sõnumeid. Olen õppinud Religioosse Tarkuse kiriku õpetajaks, kuid mul pole kirikut. Olen vaba vaim. Avaldan oma õpetusi lihtsas keeles, et nad jõuaksid paljude inimesteni. See tee pakub suurepärast võimalust keskenduda ja mõista oma elu ning seda, kuidas kasutada mõistust elu eest vastutamiseks. Kui ma sellega umbes kakskümmend aastat tagasi algust tegin, polnud mul aimugi, et olen võimeline andma lootust nii paljudele ja aitama nii paljusid, nagu nüüd teen.
