mõtlevad, et ega seda minuga ei juhtu.”
Koridorist kostis hääli. Üks valvepolitseinikest rääkis midagi roolijoodikust. Siis jäi kõik jälle vaikseks.
„Kuidas sa ennast õieti tunned?” küsis Wallander.
„Sa mõtled selle tulistamise pärast?”
Wallander noogutas.
„Ma näen seda unes,” ütles Ann-Britt. „Et ma saan surma. Või et mind tulistatakse pähe. See on kõige hullem.”
„Hirm on kerge tekkima,” nentis Wallander.
Ann-Britt tõusis.
„Sel päeval, kui mul tõsiselt hirm hakkab, lähen ma siit töölt ära,” ütles ta. „Aga praegu pole asi veel nii kaugel. Aitäh, et läbi astusid. Ma olen harjunud oma probleeme üksi lahendama. Aga just täna õhtul tundsin end üsna abituna.”
„Selle tunnistamine nõuab samuti tugevust.”
Ann-Britt pani jope selga. Tema kahvatule näole ilmus naeratus. Wallander mõtles, et Ann-Britt vist ei maga korralikult. Ent ta ei hakanud midagi ütlema.
„Autosmugeldajatest räägime homme?” küsis Ann-Britt.
„Jah, pärast lõunat. Hommikul arutame ju nende kadunud noorte asja.”
Ann-Britt vaatas teda uurivalt.
„Paistab, et see on sul hinge peal?”
„Eva Hillström on väga mures. Ma ei saa sellest mööda vaadata.”
Nad astusid koos õue. Wallander ei näinud parkimisplatsil Ann-Briti autot. Aga kui ta küüti pakkus, siis Ann-Britt keeldus.
„Mul on vaja kõndida,” ütles ta. „Pealegi on õhtu nii soe. Milline august!”
„Mädakuu,” sõnas Wallander. „Imelik sõna.”
Nad jätsid hüvasti. Wallander istus autosse ja sõitis koju. Ta jõi tassi teed ja lehitses läbi Ystads Allehanda. Siis heitis ta voodisse. Ta jättis akna praokile, sest magamistoas oli soe.
Ta jäi peaaegu kohe magama.
Wallander ärkas võpatades. Teda äratas äge valu.
Vasaku jala sääremarja oli löönud kramp. Ta asetas jala põrandale ja venitas lihaseid. Valu andis järele. Ta heitis ettevaatlikult pikali, hirmul, et kramp võiks korduda. Kell öökapil näitas pool kaks.
Ta oli jälle isa unes näinud. Seosetult, hägusalt. Nad käisid mööda mingi võõra linna tänavaid. Otsisid kedagi. Keda, jäi selgusetuks.
Aknakardinad õõtsusid kergelt. Wallander mõtles Linda emast. Monast, kellega ta nii kaua abielus oli olnud. Ja kes elas nüüd täiesti uut elu, uue mehega, kes mängis golfi ja kelle veresuhkru tase ei olnud kindlasti mitte liiga kõrge.
Mõtted ekslesid ringi. Nüüd nägi ta ennast koos Baibaga mööda Skageni lõputuid randu jalutamas.
Siis oli Baiba kadunud.
Korraga oli ta täiesti ärkvel.
Tõusis voodis istukile. Teda oli ootamatult tabanud üks mõte. See tungis kõigist muudest mõtetest läbi. Svedberg.
See polnud normaalne, et Svedberg ei teatanud, kui ta haige oli. Pealegi polnud ta kunagi haige. Ta oleks ju helistanud, kui midagi oleks juhtunud. Kuidas ta varem selle peale ei tulnud? Kui Svedberg endast märku ei andnud, võis see tähendada vaid üht.
Et ta viibis olukorras, kus ta ei saanud endast märku anda.
Wallander tundis, kuidas hirm ligi hiilis. Küllap ta kujutas kõigest ette. Mis Svedbergiga ikka juhtuda sai?
Ometi ei andnud hirm asu. Wallander vaatas uuesti kella. Siis läks ta kööki ja otsis välja Svedbergi telefoninumbri. Helistas. Mõne signaali järel hakkas tööle Svedbergi automaatvastaja. Wallander pani toru hargile. Nüüd oli ta kindel, et midagi on valesti. Ta pani riidesse ja läks alla auto juurde. Tuul oli tõusnud, aga õhk oli endiselt soe. Stortorgetile sõitmiseks kulus vaid mõni minut. Ta parkis auto ja kõndis Lilla Norregatanile, kus Svedberg elas. Aken oli valge. Wallander tundis kergendust. Kuid kõigest mõneks sekundiks. Siis kasvas ärevus veelgi. Miks Svedberg telefonile ei vastanud, kui ta kodus oli? Wallander katsus välisust. See oli lukus. Uksekoodi ta ei teadnud. Ent kahe poolega uks loksus. Wallander võttis välja taskunoa ja vaatas ringi. Siis pistis ta kõige jämedama noatera uste vahele ja surus. Uks läks lahti.
Svedberg elas kõige ülemisel, kolmandal korrusel. Wallander oli trepist üles jõudes hingetu. Ta surus kõrva vastu ust. Kõik oli vaikne. Ta piilus kirjapilust sisse. Ei midagi. Helistas uksekella. Helin kõlas korteris vastu.
Ta helistas kolm korda. Seejärel tagus ta ukse pihta.
Wallander püüdis mõtteid koondada. Ta tundis, et ei taha seal üksi olla.
Ta kobas taskut. Mobiil oli jäänud koju köögilauale. Ta läks trepist alla ja toppis ühe kivikese uksepoolte vahele. Seejärel läks ta kiirel sammul Stortorgeti telefoniputkade juurde. Ta valis Martinssoni koduse numbri. Martinsson võttis ise vastu.
„Anna andeks, et ma sind üles ajasin,” ütles Wallander. „Aga mul on su abi vaja.”
„Mis häda?”
„Said sa Svedbergi kätte?”
„Ei.”
„Siis on midagi juhtunud.”
Martinsson oli vait. Wallander mõistis, et ta oli alles nüüd päriselt üles ärganud.
„Ma ootan sind Lilla Norregatanil maja ees,” ütles ta.
„Mul läheb kõige rohkem kümme minutit,” vastas Martinsson.
Wallander läks oma auto juurde ja avas pagasiluugi. Määrdunud kilekotis vedelesid mõned tööriistad. Ta võttis kobaka sõrgkangi. Siis läks ta tagasi Svedbergi maja juurde.
Üheksa minuti pärast pidurdas Martinsson maja ees. Wallander nägi, et tal oli pidžaamapluus pintsaku all.
„Mida sa kahtlustad?”
„Ma ei tea isegi.”
Nad läksid trepist üles. Wallander andis Martinssonile peaga märku, et ta uksekella helistaks. Keegi ei tulnud avama.
Nad vaatasid teineteisele otsa.
„Ehk on tal töö juures tagavaravõtmed?”
Wallander raputas pead.
„See võtaks liiga kaua aega,” ütles ta.
Martinsson astus sammu kõrvale. Ta juba teadis, mis järgneb.
Wallander lasi sõrgkangi käiku.
Uks raksatas lahti.
4
1996. aasta 9. augusti öö oli Kurt Wallanderi elus üks pikemaid. Kui ta
