olnud õige.
Martin Boge ja Lena Normani käekirjad olid ebakorrapärased ja jõnksulised. Samuti nende allkirjad.
Kui keegi oleks tahtnud neist kellegi käekirja järele teha, oleks valik olnud väga lihtne.
Astrid Hillströmi oma.
Wallanderil käis ebameeldiv judin üle selja. Samal ajal mõtles ta loogiliselt. Mida see tähendab? Õigupoolest mitte midagi. See ei selgitanud kuidagi, miks peaks keegi võltsitud postkaarte saatma. Ja kes tundis nende käekirju?
Rahutus ei andnud siiski järele.
Me peame sellesse tõsiselt suhtuma, mõtles ta. Kui nendega midagi juhtus, on sellest varsti juba kaks kuud möödas.
Ta tõi endale tassi kohvi. Kell oli veerand üksteist. Ta luges kokkuvõtte veel kord läbi. Kuid midagi uut ega huvitavat ei torganud silma.
Noored, kes on omavahel head sõbrad, peavad koos jaanipidu. Siis lähevad reisima. Saadavad koju mõne postkaardi. Kõik.
Wallander pani kirjad koos postkaartidega kausta vahele. Täna ei saanud ta enam midagi teha. Homme räägib ta Martinssoni ja teistega. Nad arutavad juhtumi veel kord otsast lõpuni läbi ja otsustavad siis, kas kuulutada noored tagaotsitavaks.
Wallander kustutas lambi ja läks toast välja. Koridoris märkas ta, et Ann-Britt Höglundi kabinetis põleb tuli. Uks polnud päris kinni. Wallander paotas ettevaatlikult ust. Ann-Britt istus ja põrnitses lauda. Seal polnud ühtegi paberit. Lauaplaat oli täiesti tühi.
Wallander kõhkles. Ann-Britt jäi harva nii hilja peale. Tal olid ju lapsed. Ja montöörist mees oli töö tõttu harva kodus. Samas meenus talle Ann-Briti äge reaktsioon söögitoas. Nüüd aga istus ta seal ja jõllitas tühja lauaplaati.
Oli vägagi tõenäoline, et Ann-Britt tahtis olla üksi. Seda õhkus kogu tema olemusest. Kuid võis ka olla, et tegelikult vajas ta kedagi, kellega rääkida.
Eks ta siis ütleb, kui ma pean ära minema, mõtles Wallander. Mis siin ikka karta.
Ta koputas uksele. Ootas vastust ja astus sisse.
„Nägin, et tuli põleb,” ütles ta. „Tavaliselt pole sind siin nii hilja näha. Kui just midagi erilist pole juhtunud.”
Ann-Britt vaatas talle sõnatult otsa.
„Kui sa tahad rahus olla, siis ütle ainult.”
„Ei,” vastas Ann-Britt. „Tegelikult ei taha. Miks sa ise siin oled? Juhtus midagi?”
Wallander räntsatas tema külalistetooli. Ta tundis, nagu oleks ta mingi raske vormitu loom.
„Need jaaniööl kaduma jäänud noored.”
„Kas on midagi uut?”
„Tegelikult mitte. Mul tuli lihtsalt üks mõte, mida tahtsin kontrollida. Aga ma arvan, et võtame selle kõik veel korralikult läbi. Eva Hillström on igatahes väga mures.”
„Mis nendega juhtuda võis?”
„Selles ongi küsimus.”
„Kuulutame nad tagaotsitavaks?”
Wallander laiutas käsi.
„Ma ei tea. Homme otsustame.”
Tuba oli hämar. Ann-Briti laualamp oli suunatud põrandale.
„Kui kaua sa oled politseis töötanud?” küsis Ann-Britt äkitselt.
„Kaua. Tihtipeale mõtlen, et liiga kaua. Samas annan endale aru, et ma olen politseinik ja selleks ma ka jään. Kuni pensionini.”
Ann-Britt vaatas teda tükk aega, enne kui esitas järgmise küsimuse.
„Kuidas sa jaksad?”
„Ei tea.”
„Aga sa jaksad?”
„Mitte alati. Miks sa küsid?”
„Mul ütles ennist seal söögitoas närv üles. Rääkisin, et suvi polnud suurem asi. Tõesti ei olnud. Meil on abieluprobleemid. Meest pole kunagi kodus. Kui ta reisilt tuleb, kulub terve nädal, enne kui lähedasteks saame. Ja siis on tal aeg jälle ära sõita. Sel suvel tuli lahutus jutuks. See kõik on nii keeruline. Eriti, kui on lapsed.”
„Ma tean,” ütles Wallander.
„Samal ajal ma imestan, millega ma õigupoolest tegelen. Teen hommikul ajalehe lahti ja loen, et Malmö kolleegid on varastatud kraami varjamise eest vahistatud. Panen teleka käima ja saan teada, et kõrged politseiametnikud on segatud organiseeritud kuritegevusse. Või osalevad pidulikult aukülalistena mingite lurjuste pulmas kusagil välismaises kuurordis. Ja selliseid asju on üha rohkem. Lõpuks imestangi, miks ma seda üldse teen. Või õieti imestan, kas ma tõesti jaksan veel kolmkümmend aastat politseinik olla.”
„Süsteem on mäda,” ütles Wallander. „Juba ammu. See pole ju mingi uudis. Ebaausaid politseinikke on alati leidunud. Aga asi on muidugi hullemaks läinud. Seda enam on vaja, et sinusugused suudaksid vastu pidada.”
„Ja sa ise?”
„See käib minu kohta ka.”
„Aga kuidas sa siis jaksad?”
Wallander täheldas Ann-Briti küsimustes agressiivsust. Ta teadis seda tunnet. Kui palju kordi oli ta ise niimoodi istunud ja lauaplaati vahtinud, võimetu leidma oma töö suhtes ainsatki pehmendavat asjaolu.
„Ma püüan mõelda nii, et minuta oleks olukord veelgi hullem,” vastas ta. „Vahel see isegi lohutab. Mitte just palju. Aga asi seegi.”
Ann-Britt raputas pead.
„Mis siin maal ometi toimub?”
Wallander ootas järge. Seda ei tulnud. Tänaval kolistas suur kaubaauto mööda.
„Mäletad seda jõhkrat kallaletungi?” küsis Wallander. „Kevadel Svartes?”
Ann-Britt mäletas.
„Kaks neljateistaastast poissi löövad ühe kaheteistaastase pikali. Lihtsalt niisama. Ja kui ta seal lamab, juba teadvusetu, hakkavad nad tema rinnakorvil trampima. Kuni ta pole enam lihtsalt teadvusetu, vaid surnud. Mul pole see vist kunagi varem nii selgelt kohale jõudnud. Et toimunud on mingi tohutu muutus. Poisid on alati kakelnud. Aga varem jäeti järele, kui teine juba maas lamas. Siis oli justkui võit käes. Nimetagem seda ükskõik kuidas. Ausaks mänguks. Või kas või iseenesestmõistetavuseks. Aga nüüd on teised ajad. Sest neile poistele poleks nagu kunagi selgitatud, mis asi on aus mäng. Terve põlvkond noori oleks nagu vanemateta üles kasvanud. Mittehoolimine on justkui normiks saanud. Nii et ka politseinikud peavad teistmoodi mõtlema hakkama. Tingimused on hoopis teised. Senised vaevaga kogutud kogemused ei maksa enam midagi.”
Ta jäi vait.
„Ma ei tea, mida ma politseikooli astudes ootasin,” ütles Ann-Britt.
„Aga mitte seda.”
„Sellegipoolest ei jää meil muud üle kui vastu pidada,” ütles
