veidi kauemaks. Aga et kõik on hästi. Ja et teised tervitavad. Palub emal teistele vanematele helistada ja öelda, et nendega on kõik korras.”
Wallander luges postkaarti. Käekiri meenutas Linda oma. Ümarad tähed.
Wallander pani kaardi käest.
„Ja Eva Hillström käis siin?”
„Ta lausa tormas mu kabinetti sisse. Me teadsime juba enne, et ta on närvis. Aga seekord oli veel hullem. Igatahes on ta väga mures. Ja ta ei kahtle.”
„Milles ta ei kahtle?”
„Et midagi on juhtunud. Et tema tütar pole seda postkaarti kirjutanud.”
Wallander mõtles veidi, enne kui vastas.
„Kas ta järeldab seda käekirjast? Kas nimi on teistmoodi kirjutatud?”
„Ta ütleb, et see on Astridi käekirja moodi küll. Aga et tema käekirja on lihtne järele teha. Nime ka. Ja tal on muidugi õigus.”
Wallander võttis märkmeploki ja pliiatsi. Tal ei kulunud minutitki, et Astrid Hillströmi käekirja ja nime jäljendada. Ta lükkas ploki eemale.
„Eva Hillström tuli siia, sest ta on mures. Arusaadav. Aga mis talle siis muret teeb, kui asi pole käekirjas ega allkirjas?”
„Ta ei osanud öelda.”
„Aga sa küsisid?”
„Küsisin. Pakkusin igasuguseid variante. Sõnavalik? Väljendusviis? Ta ei osanud öelda. Aga ta on ikkagi kindel, et tema tütar pole seda kirjutanud.”
Wallander krimpsutas nägu ja raputas pead.
„Midagi peab ikka olema.”
Nad vaatasid teineteisele otsa.
„Mäletad, sa ise ütlesid eile sama,” sõnas Wallander. „Et see teeb sulle muret.”
Martinsson noogutas.
„Miski siin ei klapi,” ütles ta. „Aga ma ei tea, mis nimelt.”
„Küsime siis teisiti,” lausus Wallander. „Kui nad tõepoolest ei läinudki spontaanselt reisima, siis mis nendega juhtuda võis? Ja kes postkaardi saatis? Nende passid ja autod on läinud. Seda me kontrollisime.”
„Ma võin eksida,” vastas Martinsson. „Võib-olla Eva Hillströmi ärevus mõjutas mind.”
„See on loomulik, et vanemad oma laste pärast muretsevad,” ütles Wallander. „Sa ei kujuta ette, kui tihti ma olen mõelnud, millega see Linda ometi tegeleb. Kui ta maailma kõige veidramatest paikadest postkaarte saadab.”
„Mida me teeme?” küsis Martinsson.
„Jälgime olukorda,” ütles Wallander. „Aga võtame õige kõik otsast peale läbi. Et midagi kahe silma vahele ei jääks.”
Martinsson tegi kokkuvõtte. Nagu alati, oli see selge ja loogiline. Ann-Britt Höglund oli kord Wallanderilt küsinud, kas ta on märganud, et Martinsson on kokkuvõtte tegemise just tema käest õppinud. Wallander ei tahtnud seda uskuda. Kuid Ann-Britt oli endale kindlaks jäänud. Wallander kahtles siiani, kas see ikka on nii.
Sündmuste käik oli lihtne. Kolm noort inimest, vanuses kakskümmend kuni kakskümmend kolm, otsustasid üheskoos jaaniööd tähistada. Üks neist, Martin Boge, elas Simrishamnis, teised kaks, Lena Norman ja Astrid Hillström, Ystadi lääneosas. Nad olid ammused sõbrad ja veetsid palju aega koos. Nad kõik olid heal järjel vanemate lapsed. Lena Norman õppis Lundi ülikoolis, teised tegid erinevaid lühiajalisi töid. Ühelgi neist polnud ei seaduse ega narkootikumidega probleeme olnud. Astrid Hillström ja Martin Boge elasid veel vanemate juures, Lena Normanil oli ühikatuba Lundis. Nad ei olnud kellelegi öelnud, kus nad jaanipidu peavad. Nende vanemad olid rääkinud omavahel ja ka nende sõprade vanematega. Keegi ei teadnud midagi. Selles polnud midagi imelikku. Nad olid tihtipeale salatsenud ega olnud teistele oma plaanidest rääkinud. Koos noortega kadus jäljetult ka kaks autot, üks Volvo ja üks Toyota. Noored olid lahkunud kodust 21. juuni pärastlõunal. Sellest peale polnud keegi neid näinud. Esimesena saabunud postkaardil oli 26. juuni kuupäevaga Hamburgi tempel. Seal nad kirjutasid, et kavatsevad Euroopas ringi reisida. Mõni nädal hiljem saatis Astrid Hillström kaardi Pariisist. Ta kirjutas, et nad sõidavad lõuna poole. Ja nüüd oli temalt veel üks postkaart tulnud.
Martinsson jäi vait. Wallander mõtles järele.
„Mis võis juhtuda?” küsis ta.
„Ma ei tea.”
„Kas üldse miski viitab sellele, et nad kadusid ebaloomulikel põhjustel?”
„Õigupoolest mitte.”
Wallander nõjatus toolileenile.
„Meil on siis ainult Eva Hillströmi sisetunne,” ütles ta. „Murelik ema.”
„Kes väidab, et tema tütar pole seda kaarti kirjutanud.”
Wallander noogutas.
„Kas ta tahtis, et me kuulutaksime nad tagaotsitavaks?”
„Ei. Ta tahtis, et me võtaksime midagi ette. Ta ütles nii: politsei peab midagi tegema!”
„Mida me peale nende tagaotsitavaks kuulutamise veel teha saame? Me oleme juba kõikidesse registritesse nende nimed teatanud.”
Tekkis vaikus. Kell oli kolmveerand üheksa. Wallander vaatas küsivalt Martinssonile otsa.
„Svedberg?”
Martinsson tõstis toru ja valis Svedbergi numbri. Siis pani toru hargile.
„Ikka automaatvastaja.”
Wallander lükkas postkaardi üle laua Martinssoni ette.
„Kaugemale me praegu ei jõua,” ütles ta. „Ma arvan, et räägin ise ka Eva Hillströmiga. Siis vaatame, mis edasi saab. Aga nende tagaotsitavaks kuulutamiseks pole ühtegi motiivi. Vähemalt mitte praegu.”
Martinsson kirjutas Eva Hillströmi telefoninumbri paberilipikule.
„Ta on revident.”
„Ja kust me tema mehe leiame? Astrid Hillströmi isa?”
„Nad on lahutatud. Mees vist helistas ühe korra. Kohe pärast jaanipäeva.”
Wallander tõusis püsti. Martinsson korjas oma paberid kokku. Nad läksid koosolekuruumist välja.
„Võib-olla Svedberg tegi nagu mina. Võttis puhkepäeva. Ilma meie teadmata.”
„Ta puhkas juba ära,” vastas Martinsson veendunult. „Ta puhkus on viimse päevani välja võetud.”
Wallander vaatas teda imestunult.
„Kust sina tead? Svedberg ei räägi ju oma asjadest.”
„Ma küsisin temalt, kas ta on nõus minuga ühe nädala ära vahetama. Ta ütles, et ta ei saa. Et just seekord võttis ta kogu puhkuse ühte jutti välja.”
„Varem
