algusest peale hästi läbi. Siis, 1995. aasta alguses, enne Baiba Riiga sõitu, olid nad tõsiselt tulevikust rääkinud. Et võib-olla tuleb Baiba suvel juba päriseks Rootsi. Nad olid käinud koos maju vaatamas. Üht üksildast talu Svenstorpi lähedal olid nad külastanud mitu korda. Siis aga ühel päeval märtsis, või õigemini õhtul, kui Wallander oli juba uinunud, oli Baiba Riiast helistanud ja ütelnud, et ta pole kindel. Ta ei tahtvat abielluda, ei tahtvat Rootsi kolida. Igatahes mitte veel. Murest murtuna oli Wallander mõni päev hiljem Riiga lennanud. Ta oli arvanud, et suudab Baiba ümber veenda. Asi oli lõppenud sellega, et nad tülitsesid, esimest korda, pikalt ja ägedalt. Seejärel ei rääkinud nad teineteisega üle kuu aja. Siis oli Wallander helistanud ja nad olid kokku leppinud, et ta sõidab suvel Lätti. Nad olid veetnud kaks nädalat Riia lahe ääres lagunenud majakeses, mille Baiba oli saanud oma kolleegilt laenata. Nad olid rannas jalutanud ja Wallander oli oodanud varasematele kogemustele tuginedes, et Baiba hakkaks ise tulevikust rääkima. Ent kui ta siis hakkas, oli ta jutt kõhklev ja põiklev. Mitte praegu, mitte veel. Miks nad ei võiks niimoodi edasi elada? Koju jõudes oli Wallander olnud masenduses ega teadnud ikka, mis ta elust edasi saab. Sügis oli möödunud, ilma et nad oleksid kohtunud. Nad olid rääkinud, plaane teinud, igasuguseid alternatiive kaalunud. Aga midagi ei olnud välja tulnud. Siis oli Wallander kahtlustama hakanud. Äkki on Baibal Riias teine mees? Keegi, kellest temal aimugi pole? Armukadedusest helistas ta Baibale mitu korda keset ööd ja vähemalt kahel korral tundus talle, et Baiba korteris viibis veel keegi, ehkki naine kinnitas, et see pole nii.
Baiba oli ka selleks jõuluks Ystadi lennanud. Seekord oli Linda nendega ainult jõuluõhtu veetnud. Siis oli ta sõpradega Šotimaale sõitnud. Uue aasta esimeste päevade sees oli Baiba välja öelnud, et ta ei taha Rootsi elama tulla. Ta olevat kaua kahelnud. Aga nüüd ta teadis. Ta ei tahtnud kaotada oma tööd ülikoolis. Mida ta Rootsis tegema hakkaks? Ystadis? Vahest saaks ta tõlgina tööd. Ja kõik? Wallander oli püüdnud teda veenda, aga sellest polnud kasu, ja varsti oli ta alla andnud. Ehkki kumbki seda otseselt välja ei öelnud, teadsid mõlemad, et suhe on lõpusirgel. Pärast nelja aastat polnud silmapiiril ühtegi lahendust. Wallander oli sõidutanud Baiba Sturupisse, näinud teda läbimas passikontrolli ja veetnud siis talveõhtu merepäästekeskuse ees külmunud pingil. Ta oli olnud masenduses ja tundnud end mahajäetumana kui kunagi varem. Ent üks teinegi tunne oli ligi hiilinud. Kergendustunne. Vähemalt oli nüüd kõik selge.
Üks mootorpaat väljus sadamast. Wallander tõusis püsti. Ta pidi jälle tualetti minema.
Alguses olid nad Baibaga aeg-ajalt telefonis rääkinud. Siis jäi seegi ära. Viimasest kõnest oli nüüd üle poole aasta möödas. Ühel päeval, kui nad olid Lindaga Visbys ringi kolanud, oli tütar küsinud, kas Baibaga on nüüd kõik lõplikult läbi.
„Jah,” oli Wallander vastanud. „See on läbi.”
Linda oli oodanud, et ta jätkaks.
„See oli ilmselt paratamatu,” oli Wallander lisanud. „Ega me kumbki ei tahtnud, et nii läheks. Aga midagi polnud teha.”
Ta läks uuesti toidubaari. Noogutas ettekandjale ja kadus tualetti.
Seejärel jalutas ta koju Mariagatanile, võttis auto ja sõitis mööda Malmö poole viivat teed. Enne kui ta sisenes supermarketisse, kus ta tavaliselt ikka käis, püüdis ta autos ostunimekirja valmis teha. Ostukäruga riiulite vahel tiirutades ei leidnud ta aga paberilipikut kusagilt. Ta ei hakanud autosse tagasi minema. Kell oli juba neli, kui ta lõpuks ostud külmikusse ja sahvrisse ära pani. Seejärel heitis ta diivanile ajalehte lugema. Ent ta uinus peaaegu silmapilkselt. Kui ta tund aega hiljem võpatades ärkas, oli ta und näinud.
Unes oli ta isaga Roomas. Ka Rydberg oli nendega. Ja mingid väikesekasvulised, kääbuseid meenutavad inimesed, kes neid lakkamatult säärest näpistasid.
Wallander jäi diivanile istuma.
Ma näen surnuid unes, mõtles ta. Mida see peaks tähendama? Isa on surnud. Teda näen ma peaaegu igal ööl unes. Nüüd veel Rydberg. Mu vana kolleeg ja sõber. Mees, kes õpetas mulle politseitöös enamiku sellest, mida ma nüüdseks oskan. Ja teda pole enam viis aastat elavate kirjas.
Wallander läks rõdule. Väljas oli endiselt soe ja tuulevaikne. Silmapiirile hakkas pilvi kogunema.
Korraga tundis ta kohutava selgusega, kui üksi ta on. Peale Linda, kes elas Stockholmis ja keda ta harva nägi, polnud tal peaaegu üldse sõpru. Ta suhtles ainult töökaaslastega. Vabal ajal ta nendega ei kohtunud.
Ta läks vannituppa ja uhas nägu veega. Vaatas end peelist. Ta oli pruun. Kuid väsimus kumas päevitunud jumest läbi. Vasak silm oli punane. Juuksepiir veelgi kõrgemale nihkunud.
Ta astus vannitoakaalule. Mõni kilo vähem kui eelmisel suvel. Aga ikkagi liiga palju.
Telefon helises. Ta läks vastu võtma. Helistas Gertrud.
„Tahtsin ainult öelda, et ma olen nüüd Rynges. Ja sõit läks kenasti.”
„Ma mõtlesin su peale,” ütles Wallander. „Oleksin vist ikka pidanud sinna jääma.”
„Mul oli vaja üksi olla. Oma mälestustega. Aga küll mulle hakkab siin meeldima. Me saame õega hästi läbi. Oleme alati saanud.”
„Ma tulen sind paari nädala pärast vaatama.”
Sellega oli kõne lõppenud. Kohe helises telefon uuesti. Seekord helistas kolleeg Ann-Britt Höglund.
„Tahtsin küsida, kuidas läks,” ütles ta.
„Mis asi?”
„Kas sa ei pidanud siis täna maakleriga kokku saama? Isa maja pärast?”
Wallanderile meenus, et oli seda Ann-Britile eelmisel päeval maininud.
„Hästi läks,” ütles ta. „Võid 300 000 eest ära osta.”
„Ma ei jõudnud vaatamagi,” vastas Ann-Britt.
„Imelik tunne on,” ütles Wallander. „Maja on tühi. Gertrud kolis välja. Keegi ostab selle ära. Arvata võib, et suvilaks. Seal hakkavad elama hoopis teised inimesed. Ja minu isast ei tea nad midagi.”
„Igal majal omad kummitused,” vastas Ann-Britt. „Välja arvatud päris uutes.”
„Tärpentinilõhna on ikka veel tunda,” ütles Wallander. „Aga kui see ka kaob, ei meenuta endisi elanikke enam miski.”
„Kurb.”
„On nagu on. Homme näeme. Aitäh, et helistasid.”
Wallander läks kööki ja jõi vett.
Ann-Britt oli nii hooliv. Vaat mis temal meeles püsis. Wallanderil endal poleks küll sarnases olukorras pähe tulnud helistada.
Kell oli saanud seitse. Ta praadis endale vorsti ja kartulit. Sõi teleka ees, taldrik põlvedel. Klõpsis kanaleid, kuid ei leidnud midagi huvitavat. Seejärel läks ta kohvitassiga rõdule. Pärast päikeseloojangut oli õhk tunduvalt jahedam. Ta läks tuppa tagasi.
Ülejäänud õhtu veetis ta Löderupist kaasa võetud asjades sorides.
Ühe kasti põhjas oli pruun ümbrik. Kui ta selle lahti tegi, nägi ta vanu pleekinud fotosid. Ta ei mäletanud, et oleks neid kunagi varem näinud. Ühel oli ta ise nelja- või viieaastasena istumas suure Ameerika auto kapotil. Kõrval seisis isa ja toetas teda, et ta maha ei kukuks.
Wallander
