häbematult madala hinnaga isa maale ostis. Isa naeratab ka. Aga mitte kaamerasse, vaid minu poole.
Wallander vaatas fotot kaua. See rääkis talle ammu möödunud ja kättesaamatust reaalsusest. Kunagi olid nad isaga hästi läbi saanud. Kuni ta otsustas politseinikuks hakata. Isa viimastel eluaastatel olid nad tasapisi siiski lähedasemaks saanud.
Aga selleni siin me enam ei jõudnudki, mõtles Wallander. Selle naeratuseni, mis oli siis, kui ma istusin uhkelt läikiva Buicki kapotil. Roomas saime taas lähedaseks. Aga mitte nii lähedaseks.
Wallander kinnitas foto knopkaga köögiuksele. Seejärel läks ta uuesti rõdule. Pilvemass lähenes. Ta istus teleka ette ja vaatas ühe vana filmi lõppu.
Kesköö paiku heitis ta voodisse.
Hommikul saab ta Svedbergi ja Martinssoniga kokku. Ja käib arsti juures.
Ta lamas pimedas kaua ärkvel.
Kaks aastat tagasi oli ta unistanud, et kolib Mariagatanilt ära. Võtab koera. Elab Baibaga koos.
Miski ei olnud täide läinud. Polnud ei Baibat, maja ega koera. Kõik oli endist viisi.
Midagi peab juhtuma, mõtles ta. Midagi, mis aitaks mul jälle tulevikku vaadata.
Kell oli juba kolm läbi, kui ta lõpuks uinus.
2
Hommikutundidel vajus pilvemass tasapisi mujale.
Wallander ärkas juba kell kuus. Ta oli jälle isa unes näinud. Alateadvusest kerkisid esile kaootilised pildid ja killud. Unes oli ta ühtaegu laps ja täiskasvanu. See oli ähmane ja seosetu unenägu. Nagu udus eemalduv laev.
Ta tõusis üles, käis duši all ja jõi kohvi. Tänavale astudes tundis ta, et väljas on endiselt soe. Pealegi haruldaselt tuulevaikne. Ta istus autosse ja sõitis politseimaja ette. Kuna kell polnud veel seitsegi, olid koridorid tühjad. Ta võttis tassi kohvi ja suundus oma kabinetti. Peaaegu tühja kirjutuslauda vaadates mõtles ta, millal tal viimati nii vähe tööd oli. Mitme aasta vältel oli Wallander täheldanud, kuidas töökoormus aina kasvas, samas kui ressursid kahanesid. Kuritegude uurimised jäid venima või uuriti neid pealiskaudselt. Paljudel juhtudel, kui juurdluse käigus jäid vajalikud abinõud tarvitusele võtmata, teadis Wallander, et kõik oleks võinud olla teisiti. Kui neil oleks olnud rohkem aega. Kui neil oleks olnud rohkem töötajaid.
See, kas kuritegu tasub end ära või ei, oli igavene teema. Talle oli ammu selge, et kuritegevus õitses Rootsis enneolematul moel. Ehkki ta poleks osanud öelda, mis ajast see nii oli. Kuid need, kes tegelesid majandusliku kuritegevusega kõrgemal tasandil, elasid nagu väljaspool seadust. Niisugusel puhul õigusriiki justkui ei eksisteerinud.
Wallanderil tuli see kolleegidega sageli jutuks. Ta pani tähele, et inimesed tundsid asjade sellise käigu üle muret. Gertrud rääkis sellest, samuti naabrid pesuruumis.
Wallander teadis, et nende mure on põhjendatud. Mingeid märke jõulistest vastusammudest polnud aga näha. Politsei ja kohtu ressursse hoopis vähendati.
Ta riputas jaki varna, avas akna ja jäi aknast vana veetorni vaatama.
Viimastel aastatel oli Rootsis tekkinud mitmeid eraviisilisi kaitserühmi. Kodanike kaardivägi. Wallander oli ammu kartnud, et see juhtub. Kui õigussüsteem ei toimi, on omakohus platsis. Inimesed hakkavad seda normaalseks pidama.
Aknast välja vaadates mõtles ta, kui palju illegaalseid relvi juba praegu Rootsis ringleb. Mis siis veel mõne aasta pärast saab.
Ta istus kirjutuslaua taha. Lehitses mõnda märgukirja, mis keegi oli eelmisel päeval tema lauale pannud. Ühes kirjutati, milliseid abinõusid riiklikul tasandil kavatsetakse rakendada, et lahendada võltsitud pangakaartide probleemi. Wallander luges hajameelselt kusagil Aasias avastatud võltsimisvabrikutest.
Teine käsitles pipragaasi tõhususe uuringut, mida oli alustatud 1994. aastal ja mis oli lõppenud sel suvel. Naistele, kes võisid ohtlikku olukorda sattuda, oli kohalikust politseijaoskonnast pipragaasi balloone jagatud. Wallander luges teksti kaks korda läbi, aga uuringu tulemused jäi talle endiselt segaseks. Ta kehitas õlgu ja viskas mõlemad kirjutised prügikasti. Ta oli ukse praokile jätnud ning kuulis nüüd koridorist hääli. Kostis naisterahva naeru. Wallander naeratas. See oli nende ülemus Lisa Holgersson, kes oli mõne aasta eest Björki asemele tulnud. Paljud Wallanderi töökaaslased olid alguses naisülemuse suhtes äraootaval seisukohal olnud. Kuid Wallander suhtus temasse algusest peale austusega. Suhtus ka praegu.
Kell sai pool kaheksa. Telefon helises. Helistas Ebba valvelauast.
„Kuidas läks?” küsis ta.
Wallander taipas, et jutt käib isa majast.
„Maha müüdud veel ei ole,” vastas ta. „Aga küllap ostja ka leitakse.”
„Tahtsin küsida, kas sa saad pool üksteist ühe grupiga tegelda,” jätkas Ebba.
„Mis grupp see nüüd suvel tuleb?”
„Pensionil mereväelased, saavad alati augustis Skånes kokku. Neil on oma ühing. „Merekarud”.”
Wallander mõtles oma arstilkäigule.
„Sa pead vist kedagi teist paluma,” vastas ta. „Mind pole poole üheteistkümnest kaheteistkümneni majas.”
„Ma räägin siis Ann-Britiga,” ütles Ebba. „Vanadele mereväelastele kindlasti meeldib, kui naispolitseinik neile ekskursiooni teeb.”
„Ära ole selles nii kindel,” vastas Wallander.
Kell hakkas juba kaheksa saama, kuid Wallander polnud teinud muud kui tooliga kiikunud ja aknast välja vahtinud. Kere tuikas väsimusest. Ta muretses, mida arst võib talle öelda. Kas väsimus ja jalakrambid olid märk mingist tõsisest haigusest?
Ta tõusis ja läks mööda koridori koosolekuruumi. Martinsson oli juba kohal. Ta oli juuksuris käinud ja päevitunud. Wallanderile meenus, kuidas Martinsson oleks paar aastat tagasi äärepealt politseikarjääri pooleli jätnud, kui tema tütrele kooliõuel kallale mindi. Sellepärast, et tema isa oli politseinik. Martinsson jäi siiski tööle. Wallanderi jaoks oli Martinsson ikka see pesamuna, kes kunagi neile tööle tuli. Ehkki nüüdseks oli ta üks Ystadi staažikamaid politseinikke.
Nad rääkisid ilmast. Kell sai viis minutit kaheksa läbi.
„Pagan, kuhu Svedberg jääb?” imestas Martinsson.
Küsimus oli õigustatud. Svedberg oli tuntud oma täpsuse poolest.
„Kas sa rääkisid temaga?”
„Ta oli juba läinud, kui ma teda otsima läksin. Aga ma jätsin ta automaatvastajale teate.”
Wallander osutas lauatelefonile.
„Peaksid vist uuesti helistama.”
Martinsson valis numbri.
„Kuhu sa jääd?” ütles ta. „Me ootame.”
Ta pani toru ära.
„Jälle automaatvastaja.”
„Ta on kindlasti juba teel,” ütles Wallander. „Hakkame pihta.”
