tuli õue. Koos vaatasid nad kinnisvara üle. Robert Åkerblom tegi märkmeid ja mõned fotod. Pärast istusid nad köögis ja jõid kohvi. Åkerblomi pakutud hind tundus Wallanderile alguses madal. Siis andis ta endale aru, et see oli siiski kolm korda kõrgem, kui isa kunagi oli maksnud.
Veidi pärast poolt ühtteist sõitis Robert Åkerblom minema. Wallander arvas, et ta peaks ära ootama, kuni Gertrudile järele tullakse. Kuid Gertrud, aimates ta mõtteid, ütles, et tal ei ole midagi selle vastu, et natuke üksi olla.
„Täna on nii ilus ilm,” ütles ta. „Suvi on lõpuks ometi suve moodi. Nüüd, kus see hakkab läbi saama. Ma lähen istun natuke aias.”
„Ma võin siia jääda, kui sa tahad. Mul on vaba päev.”
Gertrud raputas pead.
„Tule mulle Ryngesse külla,” ütles ta. „Aga alles mõne nädala pärast. Ma pean enne sisse elama.”
Wallander istus autosse ja asus teele Ystadi poole. Ta otsustas, et sõidab otsejoones koju ja paneb arsti juurde aja kinni. Siis paneb ta veel pesupesemise aja ja koristab.
Kuna tal ei olnud kiiret, valis ta pikema tee. Talle meeldis autoga sõita. Vaadata maastikku ja lasta mõtetel rännata.
Valleberga oli just selja taha jäänud, kui telefon helises. Helistas Martinsson. Wallander pidurdas ja peatas auto teeservas.
„Ma otsisin sind,” ütles Martinsson. „Keegi ei öelnud ka, et sul on täna vaba päev. Muide, kas sa tead, et su automaatvastaja on rikkis?”
Wallander teadis, et see vahel jukerdab. Ta taipas ka, et midagi oli juhtunud. Nii kaua, kui ta oli politseinik olnud, oli see tunne ikka sama. Pitsitustunne kõhus. Ta hoidis hinge kinni.
„Ma helistan Hanssoni toast,” jätkas Martinsson. „Minu külalistetoolil istub Astrid Hillströmi ema.”
„Kelle?”
„Astrid Hillströmi. Üks nendest kaduma läinud noortest. Tema ema.”
Wallander teadis nüüd, kellest jutt.
„Mida ta tahab?”
„Ta on väga ärritunud. Tütrelt tuli postkaart. Viini postitempliga.”
Wallander kortsutas kulmu.
„See on ju ometi hea uudis? Et tütar endast märku annab.”
„Ta ütleb, et tema tütar pole seda kirjutanud. Ta väidab, et kaart on võltsitud. Ja ta on vihane, et me midagi ette ei võta.”
„Mida me teha saame, kui kuriteo koosseisu pole? Ja on hulk tõendeid, et nad lahkusid vabatahtlikult.”
Kulus mõni sekund, enne kui Martinsson vastas.
„Ma ei tea, milles asi,” lausus ta. „Aga mul on tunne, et ta jutus võib iva olla. Ma ei oska täpsemalt öelda. Aga midagi on. Võib-olla.”
Wallander teritas kohe tähelepanu. Aastate jooksul oli ta õppinud Martinssoni vaistu usaldama. See osutus tihtipeale õigeks.
„Tahad, et ma tulen sinna?”
„Ei. Aga ma arvan, et sina, mina ja Svedberg peaksime homme maha istuma ja seda asja arutama.”
„Ütle kellaaeg.”
„Kell kaheksa? Ma räägin Svedbergiga.”
Kõne lõppes. Wallander istus edasi. Eemal põllul sõitis traktor. Ta saatis seda pilguga.
Ta mõtles Martinssoni sõnadele. Ta oli ise mitu korda Astrid Hillströmi emaga kohtunud.
Ta võttis mõttes juhtunu veel kord läbi.
Paar päeva pärast jaanipäeva oli teatatud kolme noore kadumisest. See oli juhtunud täpselt siis, kui ta pärast oma vihmast puhkust tööle oli naasnud. Tema ja veel paar kolleegi olid juhtumi enda peale võtnud. Algusest peale oli talle paistnud, et mingit kuritegu pole. Kolme päeva pärast oli saabunud Hamburgist postkaart. Kaardil oli kujutatud linna raudteejaama. Wallander mäletas teksti sõna-sõnalt. Me reisime Euroopas ringi. Võib-olla tuleme alles augusti keskel tagasi.
Täna oli kolmapäev, 7. august. Niisiis pidid nad varsti koju tulema. Astrid Hillström oli saatnud veel ühe postkaardi, Viinist.
Esimesele kaardile olid alla kirjutanud kõik kolm. Vanemad olid nende käekirjad ära tundnud. Ainult Astrid Hillströmi ema oli kahelnud. Kuid ta oli lasknud end ülejäänutel veenda.
Wallander heitis pilgu tahavaatepeeglisse ja keeras auto taas teele. Martinssoni aimused osutusid sageli õigeks.
Wallander parkis auto Mariagatanile ning tassis kastid ja maalid trepist üles teisele korrusele. Seejärel istus ta telefoni juurde. Arstil, kelle juures ta tavaliselt käis, vastas ainult automaatvastaja. Ta oli 12. augustini puhkusel. Wallander mõtles, kas oodata. Ent mõte, kui lähedal ta hommikul surmale oli olnud, ei andnud talle asu. Ta helistas ühele teisele arstile ja sai aja järgmiseks päevaks kella üheteistkümneks. Kui ta oli end ka järgmise päeva õhtuks pesupesemise järjekorda pannud, hakkas ta koristama. Magamistoaga lõpule jõudnud, oli ta juba väsinud. Elutoas imes ta tolmu üsna ülejala ja pani siis tolmuimeja ära. Kastid ja maalid oli ta viinud tuppa, kus Linda vahel harva külas käies peatus.
Siis jõi ta köögis kolm klaasi vett.
Ka janu pani teda imestama.
Väsimus ja janu. Millest see tuli?
Kell oli juba kaksteist. Ta tundis, et on näljane. Üks pilguheit külmkappi ja oli selge, et sealt pole midagi võtta. Ta pani jaki selga ja läks välja. Väljas oli soe. Ta jalutas keskusesse. Ta seisatas kolme kinnisvarakontori ees ja uuris vaateakendelt majade pakkumisi. Siis sai ta aru, et Robert Åkerblomi pakutud hind oli mõistlik. Vaevalt Löderupi maja eest üle 300 000 saaks.
Ta peatus vorstiputka juures ja sõi ühe hamburgeri. Jõi kaks pudelit mineraalvett. Seejärel läks ta kingapoodi, mille omanikku ta tundis, ja käis seal tualetis. Kui ta jälle tänavale astus, oli ta korraks kahevahel. Ta peaks oma vaba päeva poeskäimiseks kasutama. Mitte ainult külmkapp ei olnud tühi, vaid ka sahver. Aga ta ei suutnud mõeldagi, et peaks autoga kuhugi marketisse sõitma. Ta kõndis mööda Hamngatanit, üle raudtee ja pööras Spanienfararegatanile. Siis jõudis ta paadisadamasse, käis aeglaselt mööda paadisildu ja vaatas köitega kinnitatud paate. Ta püüdis ette kujutada, mis tunne oleks purjetada. Ta ei olnud kunagi proovinud. Siis tundis ta jälle pissihäda. Ta käis toidubaari tualetis, jõi veel ühe pudeli mineraalvett ja istus siis merepäästekeskuse punase hoone lähedale pingile.
Viimati oli ta seal istunud talvel. Sel õhtul, kui Baiba ära sõitis.
Wallander oli ta Sturupisse viinud. Oli juba pime. Lumesegused tuuleiilid virvendasid autolaternate eest läbi. Nad ei vahetanud sõnagi. Pärast, kui ta oli näinud Baibat passikontrollist läbi minevat, sõitis ta Ystadi tagasi ja istus selle pingi peal. Külma tuule käes. Külmetas. Aga istus ikka. Ja mõtles, et nüüd on kõik läbi. Ta ei näe Baibat enam kunagi. Nende lahkuminek oli lõplik.
Baiba oli Ystadi tulnud 1994. aasta detsembris. Wallanderi isa oli äsja surnud. Ja Wallander ise oli läbi elanud ühe kõige kurnavama juurdluse oma politseinikukarjääri jooksul. Kuid sel sügisel oli ta üle paljude
