Sammu võrra maas. Henning Mankell

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Sammu võrra maas - Henning Mankell страница 11

Sammu võrra maas - Henning Mankell

Скачать книгу

homme helistada,” jätkas Wallander. „Aga mul on teile üks palve. Politseitöö ei küsi paraku kellaajast.”

      Naine ei tundunud murelik.

      „Kuidas saan teile kasulik olla? Või soovite mu mehega rääkida? Ma võin teda hüüda. Ta aitab just Lena vennal matemaatikat teha.”

      Vastus üllatas Wallanderit. Ta arvas, et tänapäeval ei antagi kodus õppida.

      „Pole vaja,” ütles ta. „Tegelikult oleks mul vaja Lena käekirjanäidist. Ehk on teil temalt mõni kiri?”

      „Peale postkaardi pole midagi tulnud. Politseil peaks see ju teada olema?”

      „Mõni muu kiri. Varasemast ajast.”

      „Miks te seda näha tahate?”

      „Tavaline protseduur. Me võrdleme käekirju. Muud ei midagi. See pole isegi eriti tähtis.”

      „Kas politseist helistataks tõesti sellisel kellaajal, kui asi pole isegi tähtis?”

      Eva Hillströmil on hirm, mõtles Wallander. Lillemor Norman on pigem kahtlustav.

      „Kas te saate mind aidata?”

      „Mul on Lenalt palju kirju.”

      „Ühest piisab. Pool lehekülge on paras.”

      „Ma otsin välja. Kas saadate kellegi järele?”

      „Ma tulen ise. Olen umbes kahekümne minuti pärast seal.”

      Wallander lappas taas telefoniraamatut. Simrishamnis elas ainult üks Boge. Revident. Wallander valis numbri ja ootas kannatamatult. Ta hakkas just toru ära panema, kui viimaks ometi vastati.

      „Klas Boge.”

      See oli noore inimese hääl. Wallander arvas, et küllap see on Martin Boge vend. Ta tutvustas end.

      „Kas vanemad on kodus?”

      „Ma olen üksi. Nad on golfiklubi õhtusöögil.”

      Wallander kõhkles, kas rääkida edasi või mitte. Aga poiss tundus olevat mõistlik.

      „Kas su vend Martin on sulle kunagi kirja saatnud? Ja kas mõni on alles?”

      „Sel suvel mitte. Ei Hamburgist ega mujalt.”

      „Aga varem?”

      Poiss mõtles.

      „Üks kiri mul on, mille ta saatis eelmisel aastal USA-st.”

      „Kas see on käsitsi kirjutatud?”

      „Jah.”

      Wallander mõtles järele. Kas istuda autosse ja sõita Simrishamni? Või oodata hommikuni?

      „Miks te tahate mu venna kirja lugeda?”

      „Ma tahan kõigest tema käekirja näha.”

      „Aga siis ma võin ju faksiga saata. Kui sellega on kiire.”

      Poiss oli kiire taibuga. Wallander andis talle politseimaja faksinumbri.

      „Palun räägi oma vanematele ka,” ütles ta seejärel.

      „Ma loodan, et ma magan, kui nad koju jõuavad.”

      „Ehk räägid siis homme?”

      „Martin saatis selle kirja mulle.”

      „Igatahes oleks kena, kui sa neid teavitaksid,” lausus Wallander kannatlikult.

      „Martin ja teised tulevad kindlasti varsti koju,” ütles poiss. „Ma ei saa aru, mida see Hillströmi-proua pabistab. Helistab meile iga päev.”

      „Sinu vanemad ei muretse?”

      „Neil on hea meel, et Martinit kodus pole. Vähemalt isal.”

      Wallander ootas üllatunult, et poiss ütleb veel midagi. Ent asjatult.

      „Aitäh abi eest,” ütles ta.

      „See on nagu mäng,” teatas poiss siis.

      „Mäng?”

      „Nad lähevad eri ajastutesse. Riietuvad ümber. Mängivad nagu lapsed. Kuigi nad pole enam lapsed.”

      „Ma ei saa vist päris hästi aru,” ütles Wallander.

      „Nad mängivad eri rolle. Mitte teatrilaval. Päriselt. Ju nad sõitsid Euroopasse mingit järjekordset unistust taga ajama.”

      „Nii et neil on kombeks niimoodi mängida? Aga jaanipidu pole ju mäng. Seal süüakse ja tantsitakse.”

      „Ja juuakse,” lisas poiss. „Aga kui kostüümid selga panna, on see midagi enamat. Või mis?”

      „Oli neil kombeks nii teha?”

      „Jah. Õieti ma ei tea sellest midagi. See on saladus. Martin ei räägi sellest eriti.”

      Wallander rohkem aimas kui mõistis, millest jutt.

      Ta vaatas kella. Lillemor Norman ootab teda varsti.

      „Aitäh abi eest,” lõpetas ta kõne. „Ära unusta vanematele ütlemast, et ma helistasin. Ja mida ma tahtsin.”

      „Võib-olla,” vastas poiss.

      Kolm erinevat reaktsiooni, mõtles Wallander. Eva Hillströmil on hirm. Lillemor Norman on kahtlustav. Martin Boge vanemate meelest on tore, et poega kodus ei ole. Ja tema vend paistab omakorda eelistavat, et vanemaid kodus pole.

      Ta võttis jaki ja läks. Pesuruumis pani ta endale reedeks uue aja. Ehkki Käringgatanile ei olnud pikk tee, läks ta autoga. Liikumisega võis ka järgmisel päeval algust teha.

      Ta pööras Bellevuevägenilt Käringgatanile. Peatus valge kahekorruselise maja ees. Kui ta väravast sisse läks, avanes välisuks. Ta tundis ära Lillemor Normani. Erinevalt Eva Hillströmist oli ta kogukas. Wallanderile meenusid Martinssoni kaustas olevad fotod. Lena Norman oli ema moodi.

      Naisel oli käes valge ümbrik.

      „Vabandust, et ma tülitan,” ütles Wallander.

      „Mu mehel on Lenale üht-teist öelda, kui ta koju tuleb. See on ikka äärmiselt vastutustundetu niimoodi jalga lasta.”

      „Kuigi nad on ju täisealised,” vastas Wallander. „Aga eks see ärritab muidugi. Ja paneb muretsema.”

      Ta võttis ümbriku lubadusega see tagasi tuua.

      Seejärel sõitis ta politseimajja. Seal suundus ta häirekeskuses istuva valvepolitseiniku juurde. Mees rääkis telefoniga, kui Wallander sisse astus. Ent ta osutas ühele faksile. Klas Boge oli talle venna kirja saatnud. Wallander läks oma kabinetti ja pani laualambi põlema. Ta asetas kaks kirja ja postkaardid kõrvuti. Sättis lampi ja pani prillid ette.

      Martin Boge kirjeldas

Скачать книгу