tema tahaks küllap nüüdki rünnata, kuid ser Ottyn on selleks liiga ettevaatlik ja tema on auastmelt vanem. Aga see polegi tähtis. Kui me läinud oleme, siis rünnaku Smallwood, keda tahab. Mis meil sellest? Kui ükski neist tagasi Müürile ei jõua, siis ei tule keegi kunagi meid otsima, meid peetakse surnuks nagu kõiki teisigi. See mõte oli uus ja tekitas temas hetkeks kiusatust. Aga siis peaksid nad tapma ka ser Ottyni ja ser Mallador Locke’i, et Smallwood pealikuks saaks, ja mõlema mehe juures käis nii ööl kui päeval palju rahvast… ei, see oleks liiga ohtlik.
„Chett, mis linnust saab?” küsis Väike Paul, kui nad vahipuude ja sõdurmändide all mööda kivist ulukirada edasi rühkisid.
„Mis kuradi linnust?” Viimane asi, mida Chett praegu vajas, oli ühe lambapea jauramine mingist linnust.
„Vana Karu kaarnast,” ütles Väike Paul. „Kui me ta ära tapame, kes siis ta lindu toitma hakkab?”
„Kelle kuradi asi see on? Tapa lind ka ära, kui tahad.”
„Ma ei taha ühelegi linnule kurja teha,” sõnas hiigelkasvu mees. „Aga see on rääkiv lind. Mis siis, kui ta räägib, mida me tegime?”
Lark Sõsarlane naeris. „Väike Paul, suus loll laul,” pilkas ta.
„Sa pea oma lõuad,” ütles Väike Paul ähvardavalt.
„Paul,” ütles Chett, enne kui hiiglane liiga vihaseks sai, „kui vanamees leitakse maast vereloigust, kõri läbi lõigatud, siis saavad kõik ka ilma linnuta aru, et keegi tappis ta.”
Väike Paul seedis kuuldut hetke. „Õige küll,” nentis ta. „Võin ma siis linnu endale võtta? Mulle meeldib see lind.”
„Võta aga,” lubas Chett, et mees ükskord vait jääks.
„Me võime ta ju ära süüa, kui nälg tuleb,” soovitas Lark.
Väikese Pauli nägu tõmbus taas pilve. „Sa ära mitte katsugi minu lindu ära süüa, Lark. Ära mitte katsugi.”
Chett kuulis puude tagant hääli. „Suu kinni, kurat võtaks, teie mõlemad. Me oleme juba peaaegu Rusika juures.”
Nad väljusid metsast künka läänenõlva ligidal ja läksid edasi lõuna poole, kus nõlv oli laugem. Metsaveere ligidal harjutasid kümmekond meest vibulaskmist. Nad olid lõiganud puutüvedele märklauad ja saatsid nende pihta nooli. „Vaadake,” ütles Lark. „Vibuga siga.”
Kõige lähem vibulaskur oli tõepoolest ser Põssa isiklikult – see paks poiss, kes oli Chettilt röövinud tema koha meister Aemoni juures. Ainuüksi Samwell Tarly nägemine täitis Chetti vihaga. Parim aeg tema elus oli olnud siis, kui ta talitajana meister Aemoni teenis. Pime vanamees oli vähenõudlik ja pealegi oli Clydas hoolitsenud enamiku tema vajaduste eest. Chetti kohustused olid lihtsad: lindlat puhastada, vahel tuli koldesse teha, mõnikord süüa tuua… ja Aemon polnud teda kordagi löönud. Arvab, et võib heast peast sisse trügida ja mind välja tõugata, sest et on kõrgest soost ja oskab lugeda. Võib-olla käsin ma tal mu nuga lugeda, enne kui tal sellega kõri läbi lõikan. „Minge teie edasi,” ütles ta teistele, „ma tahan seda vaadata.” Koerad tirisid lõõga, teistega kaasa kippudes, lootes üleval künkaharjal süüa saada. Chett virutas hatale saapaninaga ja see vaigistas väheke nende indu.
Ta jälgis puude vahelt, kuidas paksuke endaga ühepikkuse pikkvibu kallal pusis, ümar punane nägu keskendunult pingul. Tema ees oli maasse torgatud kolm noolt. Tarly asetas ühe noole nöörile ja pingutas vibu, hoidis seda pikalt vinnas, püüdis sihtida ja lasi noole lendu. See kadus metsa vahele. Chett naeris valjult, magusast põlgusest turtsudes.
„Seda me üles ei leia ja süüdi jään mina,” kuulutas Edd Tollett, kibestunud hallijuukseline kannupoiss, keda kõik hüüdsid Kaeblikuks Eddiks. ”Kui midagi kaduma läheb, vaadatakse kohe minu poole – sellest peale, kui ma oma hobuse ära kaotasin. Nagu oleks ma sinna midagi parata saanud. Ta oli valge ja lund sadas, mida siis tahta?”
„Tuul viis selle kaasa,” ütles Grenn, teine isand Snow’ sõber. „Sa püüa vibu paigal hoida, Sam.”
„See on raske,” kurtis paksuke, kuid lasi siiski teise noole lendu. See läks kõrgele ja lendas märklauast kümme jalga kõrgemal okste vahelt läbi.
„Sa vist tabasid sellel puul ühte lehte,” ütles Kaeblik Edd. „Sügis tuleb niigi ruttu, pole tarvis talle kaasa aidata.” Ta ohkas. „Ja me kõik teame, mis tuleb pärast sügist. Jumalad, küll on külm. Lase oma viimane nool ära, Samwell, mu keel külmub vist juba suulakke kinni.”
Ser Põssa langetas vibu ja Chettile tundus, et ta hakkab kohe tönnima. „See on liiga raske.”
„Nool nöörile, vibu vinna ja läks,” ütles Grenn. „Lase käia.”
Kuulekalt tõmbas paksuke maast oma viimase noole, pani selle pikkvibu nöörile, tõmbas vibu vinna ja lasi noole lendu. Ta tegi seda kärmelt, ilma noolt püüdlikult sihtimata, nagu kahel eelmiselgi korral. Nool tabas söega joonistatud siluetti madalale rinda ja jäi sinna võbelema. „Ma sain pihta.” Ser Põssa hääl oli jahmunud. „Grenn, kas nägid? Edd, vaata, ma sain pihta!”
„Otse ribide vahele, ütleksin ma,” kinnitas Grenn.
„Kas ma tapsin ta?” päris paksuke.
Tollett kehitas õlgu. „Lasid ehk kopsu augu, kui tal oleks kops. Puudel harilikult ei ole.” Ta võttis Sami käest vibu. „Aga ma olen hullemaidki laske näinud. Jah, ja ka ise teinud.”
Ser Põssa säras näost. Teda vaadates võis jääda mulje, nagu oleks ta midagi ära teinud. Kuid Chetti ja koeri märgates tema naeratus tardus ja kustus piuksatuse saatel.
„Sa said puule pihta,” ütles Chett. „Eks me näe, kuidas sa siis lased, kui Mance Rayderi mehed tulevad. Nemad ei passi seal, käed laiali ja lehed sahisemas, oi ei. Nad tulevad sulle otse peale ja röögivad sulle näkku ja ma vean kihla, et sa lased oma püksid täis. Mõni neist virutab kirve sulle otse väikeste seasilmade vahele. Viimane asi, mida sa kuuled, on matsatus, millega see su pealuusse tungib.”
Paksuke vabises. Kaeblik Edd pani käe talle õlale. „Vend,” lausus ta tõsiselt, „see, et sinuga nõnda juhtus, ei tähenda veel, et Samile sama saatus osaks langeb.”
„Millest sa räägid, Tollett?”
„Kirvest, mis su pea lõhki lõi. On see tõsi, et pooled su ajud voolasid maha ja sinu koerad pistsid need nahka?”
Grenn, see suurt kasvu mühakas, naeris, ja isegi Samwell Tarly näole ilmus nõrk naeratus. Chett äigas lähimale koerale jalaga, rapsas neid lõast ja hakkas nõlvast üles minema. Naera aga pealegi, ser Põssa. Eks me näe, kes täna öösel naerab. Ta soovis ainult, et tal jätkuks mahti ka Tollett ära tappa. Morni hobusenäoga lollpea, vaat kes ta on.
Tõus oli järsk ka Rusika siinpoolsel küljel, kus nõlv oli kõige laugem. Poolel teel hakkasid koerad haukuma ja lõõga rebima, lootes peatselt süüa saada. Chett kostitas neid selle asemel saapahoobiga ja lajatas piitsaga suurele peletisele, kes teda napsata püüdis. Koerad kinni sidunud, läks ta ette kandma. „Me leidsime jäljed, millest Hiid rääkis, aga koerad ei võtnud lõhna üles,” ütles ta pealiku suure musta telgi ees Mormontile. „Jõe ääres ja allavoolu, need võisid olla vanad jäljed.”
„Kahju.” Ülempealik Mormontil oli kiilaspea ja suur hall
