nende nägemine pani Aya sõrmed valutama oma tuhande kure mälestusest. Paberlindude ketid rippusid kõikjal korteris, välja arvatud Hiro pühal kanalite vaatamise toolil.
Ta kössitas seal, seljas hõljukpalli pusa, ja hõõrus silmi. Roheline tee voolas seinas oleva augu torudest ja täitis õhu värskelt niidetud rohu ja kofeiini lõhnaga.
„Kas sa saaksid need siia tuua?” küsis Hiro.
„Tere hommikust sulle ka.” Aya kummardas talle sarkastiliselt ja läks teed ära tooma. Kaks tassi, loomulikult – temale ja Renile, mitte Ayale. Aya küll ei kannatanud rohelist teed, aga siiski.
„Hommik, Aya-chan,” hüüdis unine Ren diivanilt. Ta tõusis istuli ja tema seljalt koorus hulk kortsutatud kurgesid. Tühjad pudelid vedelesid igal pool ja koristusrobot korjas kokku toidujäänuseid ja mahaaetud vahukat.
Aya ulatas Renile teetassi. „Kas te tähistasite midagi või meenutasite lihtsalt udupea-aegu?”
„Kas sa ei teagi?” Ren naeris. „Sa peaksid Hiro-senseid õnnitlema.”
„Hiro-senseid? Mida?”
„Just nii.” Ren noogutas. „Sinu vend jõudis viimaks esituhandesse.”
„Esituhandesse?” Aya pilgutas silmi. „Kas sa teed nalja?”
„Kaheksasada üheksakümmend kuus, hetkel,” ütles Hiro seinaekraani vahtides. Nüüd nägi Aya seda ekraanil: 896 meetrikõrguste numbritega. „Loomulikult, mu oma õde ei tee minust välja. Kus mu tee on?”
„Aga ma ei…” Aya kurnatus muutus hetkeks peapööritust-tekitavaks. Tänane hommik oli esimene üle väga pika aja, kui ta polnud Hiro näotaset kontrollinud. Ja ta oli esituhandesse jõudnud? Kui Hiro seal püsib, kutsutakse ta järgmisel kuul Nana Love’i Tuhande Näo peole.
Hiro, nagu enamik poisse, oli Nana Love’isse meeletult armunud.
„Vabandust… mul oli eile öösel palju tegemist. Aga see on suurepärane!”
Hiro sirutas laisalt sõrme ja osutas teetassile Aya käes.
Aya viis selle talle ja kummardas päriselt. „Palju õnne, Hiro.”
„Hiro-sensei,” meenutas poiss.
Aya vaid pööritas silmi. „Oma venda ei pea „senseiks” kutsuma, Hiro, ükskõik kui kõrge on tema näotase. Mis lugu see oli?”
„See ei huvitaks sind. Tundub.”
„Kuule, Hiro! Ma vaatan kõiki su lugusid… kui eilne õhtu välja arvata.”
„See oli ühtedest vanakestest.” Ren viskas uuesti diivanile siruli. „Nad on nagu opiahvid, aga neid ei huvita ilu või veidrad kehamuutused. Vaid eluea pikendamine: iga kuue kuu tagant maksa uuendamine, kord aastas uued kloonitud südamed.”
„Eluea pikendamine?” küsis Aya. „Aga lood vanakeste kohta ei saa kunagi suureks.”
„Sel lool on ka vandenõu vaatenurk,” ütles Ren.
„Need vanakesed arvavad, et arstid teavad, kuidas inimesi igavesti elus hoida. Nad ütlevad, et ainus põhjus, miks vanadusse surrakse, on rahvaarvu ohjamine. Täpselt nagu udupeade operatsioon ilusateajal: arstid varjavad tõtt!”
„See on mõistust-tõukav,” pomises Aya ja külmavärin jooksis tal mööda selgroogu. Vandenõudesse oli nii lihtne uskuda pärast seda, kui valitsus oli sajandeid kõiki mõistuse-puudulikuks muutnud.
Ja igavesti elada? Isegi pisikesed pööraksid sellele tähelepanu.
„Sa unustasid kõige parema osa, Ren,” lisas Hiro. „Need vanakesed kavatsevad linna kohtusse kaevata… surematuse saamiseks. Nagu see oleks inimõigus või midagi. Nad tahavad uurimist! Vaata seda.”
Hiro vehkis käega. Tema näotase kadus ekraanilt ja selle asemele ilmus meemjoonte võrgustik, tohutu diagramm, mis näitas, kuidas lugu öö läbi üle linna sidekeskuse tõugati. Hiro loo peale puhkesid lugematud debatid, vaidlused ja lausa materdamine, enam kui veerand miljonit inimest ühines vestlusega.
Kas surematus on nõme mõte? Kas mõistus võib igavesti erksana püsida? Ja kui keegi ära ei sure, kuhu siis kõik need inimesed pannakse? Kas laienedes neelataks alla kogu planeet?
Viimane küsimus pani Ayal uuesti pea ringi käima. Talle meenus päev, kui neile näidati koolis satelliidipilte roostekate ajast, enne kui rahvastiku arvu piirama hakati. Pulbitsevad linnad olid nii suured, et neid oli kosmosest näha: miljardid välised asustasid planeeti, enamik neist elas täielikus tundmatuses.
„Vaadake seda!” hüüatas Hiro. „Kõik lähevad minu loolt ära. Mu tase langes just üheksasajale. Inimesed võivad tõesti pinnapealsed olla!”
„Ehk on surematus vana uudis,” ütles Ren Ayale naeratades.
„Haha,” ütles Hiro. „Huvitav, kes minu silmamunasid röövib.”
Ta nipsutas uuesti sõrmi ja seinaekraan killustus kaheteistkümneks paneeliks. Nendele ilmusid linna kaheteistkümne parima tehnikatõukaja näod. Aya märkas, et Hiro oli neljandale kohale hüpanud.
Ta nõjatus oma toolis ettepoole, ahmis kanaleid, et näha, kuhu tema tase kadus.
Aya ohkas. Tüüpiline Hiro – ta oli juba unustanud, et Aya tuli siia temaga rääkima. Aga ta ei öelnud midagi, tõmbas end diivanil Reni kõrvale kerra ja püüdis mitte liiga paljusid õnnetuid väikseid paberist linde ära kortsutada. Ilmselt ei tee see halba, kui lasta Hirol oma kanalite annus kätte saada, enne kui ta üles tunnistab, et jättis oma hõljukkaamera järve põhja.
Ja Ayal polnud väikese kanalite vaatamise vastu midagi. Tuttavad hääled rahustasid teda, võtsid tema üle võimust nagu vestlus vanade sõpradega.
Inimeste näod olid pärast mõistuse-vihma hoopis teistsugused, uued narrused ja klikid ja leiutised olid nii ettearvamatud. Mõnikord muutis see linna mõistusepuudulikuks. Kuulsad inimesed olid ravim selle suvalisuse vastu nagu oli see eel-roostekatel, kes õhtuti lõkete ümber kogunesid ja vanemaid kuulasid. Inimesed vajasid kuulsaid nägusid, lohutuseks ja äratundmisrõõmuks, isegi kui see on vaid Nana Love’i sugune ego-tõukaja rääkimas sellest, mida ta hommikuks sõi.
Paremal üleval nurgas tõukas Gamma Matsui uut tehnikareligiooni. Mingi ajaloolaste klikk oli kasutanud keskpärastamise tarkvara maailma usuraamatutel ja programmeerinud selle siis jumalikke lauseid välja sülgama.
Mingil põhjusel oli see tarkvara käskinud neil mitte süüa sigu.
„Kes seda üldse teeks?” küsis Aya.
„Kas sead pole mitte välja surnud?” Ren itsitas. „Seda koodi oleks hädasti uuendada vaja.”
„Jumalad on nii eelmine aasta,” ütles Hiro ja Aya naeratas.
Vanade religioonide taas ellukutsumine oli väga tõukav kohe pärast mõistuse-vihma, kui kõik alles püüdsid aru saada, mida uued vabadused tähendavad. Aga tänaseks oli taasavastatud nii palju muid asju – perekonnakokkutulekud, kuritegevus, mangad ja kirsiõite festival. Kui mõned Youngbloodi-kultused välja arvata, siis polnud enamikel inimestel jumalike superkangelaste
