selle kombe välja juurima.”
„Vabandust, et küsisin.”
„Pole midagi. Kuule, kui see sind aitab, siis minu eesnimi on Miki. Ja minu näotase on umbes üheksasada üheksakümmend seitse tuhat.”
„Sa teed nalja… eks ole?”
„Üsna kaval, eks?” ütles Miki naeratades.
Aya raputas pead ja püüdis rongi kasvava mürina taustal mõelda. See polnud loogiline. Igaüks, kes selliseid tempe teeb, oleks pidanud saja tuhande sees olema, olgu neid tõugatud või mitte. Linna sidekeskus noppis sinu nime mainimise kohe üles, eriti klatši, kõmu ja kuulujutud.
Ja 997 000 on peaaegu miljon! See on äärmuslike väliste pärusmaa, vastsündinud pisikeste ja vanakeste, kes pole mõistuse-vihma tablette võtnud. Põhimõtteliselt mitte-inimeste.
Miki vaid naeris tema hämmeldunud ilme peale. „Jai on muidugi veel kavalam. Sellepärast tema ongi boss.”
„Sa tahad öelda, et kavalam… ehk siis vähem kuulus?”
Miki pilgutas silma. „Ehk siis miljonist sammu kaugusel.”
„Pange valmis!” hüüdis Eden Maru ja teda oli üle rongi kasvava mürina vaevalt kuulda.
„Peale!” karjus Miki ja kükitas.
Aya haaras oma hõljuklaua servast ja püüdis keskenduda. See lugu oli äkki palju imelikum kui vaid magnethõljukrongidel surfamine. Mingil põhjusel olid Sly tüdrukud reputatsioonimajanduse pea peale pööranud.
Nad tahtsid kaduda. Aga miks?
Tema avariikäevõrud tirisid ta vastu lauda, hoidsid teda tugevasti kinni. Tehase katus nüüd lausa värises, sellel laialipuistatud killustik hüples nagu murule langevad raheterad.
Ta võis viimaks tõugata sellise loo nagu Hiro omad: pikad, peapööritust-tekitavad intervjuud, kümmekond taustal arenevat lugu tüdrukute minevikust, kaadrid rongisõitudest ja maa-alustest kohtumistest. Kui ta vaid saaks seda filmida ilma, et nemad teada saaksid… ja oma kaameraga, mis on järve põhjas.
Aya heitis pilgu üle õla Jai poole ja tundis, kuidas näole tekkis külm naeratus. Lõpuks ta teadis, kuidas Moggle’i vesise matuse eest täiuslikult kätte maksta. Ta tõukab seda lugu suurelt ja teeb Sly tüdrukud kuulsamaks kui nende kõige hirmsamates õudusunenägudes.
Ta teeb nii, et kõik teavad nende nimesid.
„Kuule, sa näed imelik välja,” hüüdis Miki üle mürina. „Ega sa lõpuks kartma ei hakanud?”
Aya naeris. „Ei. Lihtsalt valmistun!”
Mürin muudkui valjenes ja rongi saabudes viimaks plahvatas, tubli segu tuledest ja mürast vihises mööda. Katusel kerkis õhku kümmekond tolmukeerist.
Siis kallutas rong end kurvis ja Aya kuulis vaikselt valjenemas kooris üminat, nagu mängiks hoogu koguv veiniklaaside orkester. Kolmsada tonni hõljuvat metalli ja nutikat ainet paindusid uut kuju võttes, aeglustades hoogu vaid veidi.
„Nüüd!” karjus Eden.
Ja nad kerkisid õhku.
SURFAMINE
Laud sööstis edasi, vedas Ayat randmeidpidi järele.
See väänles ja pöörles nagu ebaõnnestunud ülepeakaela käimisel, kui avariikäevõrud võivad sõitja käed peaaegu liigestest välja kiskuda. Aga ülepeakaela käimised ei kestnud kunagi nii kaua. Aya hõljuklaud kiirendas ikka veel, sõitis üha kiiremini piki magnethõljukrongi liini aeglast kurvi.
Ta surus end nii tihedasti vastu lauda kui võimalik, jalad rippusid üle tagumise ääre ja ühikajakk lehvis nagu lipp tormituules.
Tuule käes silmi kissitades ei näinud Aya peaaegu mitte midagi. Paar meetrit eespool oli Miki vaid läbi pisarate paistev hägu. Õnneks oli laud programmeeritud ise lendama, kuni see rongi kiirusega ühtib.
Kui Aya eelmisel ööl välja hiilis, et Edeni ja tema sõprade järele luurata, ei olnud ta kuidagi osanud oodata, et ta lõpuks ise rongil surfab. Ta kujutles, et sõidab kaasa turvalises kauguses, Moggle on lähemal, püüdmas kaadreid tema kanali jaoks.
Kuid siin ta nüüd on, oma elu kõige mõistust-tõukavamal sõidul, ja seda isegi ei salvestata!
Maapind välgatas all mööda, kuid rong tema kõrval näis tasapisi hoogu aeglustavat. Hõljuklaud hakkas sellele tõesti järele jõudma.
Peagi peab ta peale ronima.
Hetkeks mõtles ta kõrvale kaldumisele, öhe kihutamisele. Ta saaks siiski tõugata loo salajasest klikist, kes harrastab metsikuid tempe ja väldib kuulsust.
Loomulikult poleks tal oma loo tõestuseks muud, kui kaks avariikäevõru, kiire laud ja vettinud hõljukkaamera. Kui Eden Maru välja arvata, siis ei teadnud ta isegi nende täisnimesid. Keegi ei usuks teda – eriti mitte Hiro.
Selleks, et saada vajalikke kaadreid, pidi ta panema Sly tüdrukud uskuma, et Aya Fuse on üks nendest. Ja selleks pidi ta sellel rongil surfama.
Ulguvas tuules tundis ta hämmastavaid füüsilisi jõude kõikjal enda ümber, ootamas eksimusi. Magnethõljuk näis Aya kõrval oma kohale nihkuvat, kui tema laua kiirus selle omaga ühtis.
Hõljuklaua autopiloot vilkus korra – tema töö oli tehtud.
Nüüd juhtis Aya.
Jai oli teda selle osa eest hoiatanud. Iga järsk raskuse nihkumine võis põrutada laua vastu rongi või mõnda mööduvat hoonet.
Tema ees kõigutas Miki end küljelt küljele, kontrollis laua tunnetust.
Aya hoidis hinge kinni… ja kergitas parema käe sõrmi. Tuul painutas neid valulikult tagasi, tema laud värises ja hakkas rongist eemale pöörduma.
Ta vedas oma sõrmed taas rusikasse ja stabilisaatorid hakkasid tööle, tasakaalustasid hõljuklaua. Kogu tema käsi tuikas.
See oli kiire… Kui vaid Moggle seda näeks.
Tema ees oli Miki rongist vaid meetri kaugusel – veel üks tüdruk kaugemal sirutas juba käe katuse poole. Aya pidi peale saama enne, kui magnethõljukliin sirgele jõuab.
„Läheb lahti,” ütles ta läbi hammaste.
Ta kõverdas vasaku pöidla ja tõstis selle vaid veidi laua esiotsast kõrgemale. Laud vastas seekord ühtlasemalt ja võttis suuna magnethõljuki kindla katuse poole. Ta triivis ettevaatlike sammudega lähemale nagu vaiksete nöörisikutustega lohet juhtides.
Paari meetri kaugusel rongist hakkas tema laud taas hüplema ja värisema. Jai oli teda ka selle kohta hoiatanud: lööklaine, rongi liikumisel tekkiva turbulentsi nähtamatu piir.
Aya võitles mölluga nõksatuste ja käeviibete abil, kõik lihased olid pingul. Tema kõrvad praksusid rõhumuutuste peale ja silmadest voolasid pisarad tuulde.
Äkki sai ta turbulentsist jagu, läbis ülejäänud vahemaa ja põrkas kergelt vastu rongi metallkülge. Aya tundis, kuidas magnethõljuki
