lülitas vasaku avariikäevõru magneti välja ja libistas käe üle laua nakkuva pinna rongi katusele.
See laksatas kõvasti ja kindlalt vastu katust.
Aga teist käevõru välja lülitada oli närviliseks-tegev. Hõljuklaud oli Aya-suurune, magnethõljuk aga ebainimlikult suur ja võimas. Ta oli kui rott, kes sõidab tormava dinosauruse seljas.
Silmi sulgedes tõmbas ta parema käe vabaks, vinnas end siis katusele ja laksas randme vastu katust.
Ta sai hakkama! Rong mürises tema all nagu unest ärkav vulkaan ja pooleldi vaigistatud tuul kiskus endiselt tema juukseid ja riided. Aga Aya oli pardal.
Tema ümber valjenes ümin – rongi nutikas aine sikutas masina uuesti sirgeks. Ta oli viimasel hetkel peale jõudnud.
Rongi katus oli tema ees nüüd täiesti sirge ja selle peal olid täppidena üheksa Sly tüdrukut. Kui ta selja taha vaatas ja tuul talle peotäite kaupa juukseid suhu pühkis, nägi ta veel kolme – kõik olid peale jõudnud.
Tuul muutus tugevamaks, kui rongi kiirus tõusis, ja enamik neist surfas juba, seisis tuules, käed laiali. Justkui lendaksid, oli Eden öelnud.
Aya ohkas – nagu poleks magnethõljukiga sõitmine piisavalt riskantne ilma püsti tõusmata!
Aga selleks, et tüdrukud ta omaks võtaksid, pidi ta olema sama hullumeelne kui nemad. Ja see polnud päriselt surfamine, kui sa pikali oled.
Ta sidus parema käevõru rihmad lahti, tõmbas selle küljest ja tõmbus kägarasse, et seda ümber jala sättida. See oli kõik väga kohmakas, aga pärast minutipikkust kohmitsemist oli käevõru tugevasti ümber tema pahkluu.
Ta lülitas magneti uuesti sisse ja tundis, kuidas jalanõu tugevasti vastu metallkatust suruti.
Ettevaatlikult vabastas ta ka teise randme… tuul ei puhunudki teda minema.
Aeg õudseks osaks.
Aya ajas end lõpuks püsti, jalad laiali ja käed välja sirutatud, nagu pisike esimest korda hõljuklaual. Tema ees seisis Miki, külg vastu tuult, nagu vehkleja, kes püüab endast võimalikult väikese märklaua teha. Aya tegi püsti tõustes sama.
Mida kõrgemale ta kerkis, seda vingemaks muutus tuul. Nähtamatud kaootilised tuulekeerised raputasid tema keha ja keerutasid juuksed pusadesse.
Aga viimaks oli Aya täiesti püsti, iga lihas pingul.
Maailm kõikjal tema ümber oli ähmane.
Rong oli jõudnud uusarenduste äärele, kus linn iga päevaga kasvas. Töötulede rivid tuhisesid mööda nagu erkoranžid komeedid ja villasuurused kopad vaid vilksatasid korraks. Loodus oli kohe nende ees, selle pime laotus oli ainus, mis seisis paigal selles tulede, lärmi ja tuhiseva tuule keerises.
Siis sähvis mööda viimane ehitusplatsi kuma ja rong sukeldus pimedusemerre. Kui linna võrk maha jäi, kaotas Aya nahantenn ühenduse linna sidekeskusega. Maailm oli kiiresti tühjaks tehtud: ei mingeid kanaleid, näotasemeid ega kuulsust.
Kriiskav tuul oleks justkui kõik minema pühkinud.
Aga millegipärast ei tundnud Aya kõigest sellest puudust – ta naeris. Ta tundis end suure ja pidurdamatuna nagu pisike hobuse seljas kaelamurdval kiirusel galopeerimas.
Rongi muljetavaldav jõud voogas läbi tema käte. Kui ta peopesad maaga paralleelseks pööras, tundis ta, kuidas õhuvool teda kergitab, kisub teda vastu pahkluid ümbritsevaid rihmasid – ta oli kui lind, kel ei õnnestu lendu tõusta. Iga liigutuse peale viskus tema keha uude asendisse, tuul oli kui tema tahte täidesaatja.
Aga kohe tema ees Miki tume kogu kükitas. Tal oli midagi käes…
Kollane tuli.
„Pagan!” Aya pööras peopesad allapoole ja kõverdas põlved.
Kui ta rongi katusele kokku vajus, läbistas õhku tema pea kohal miski suur ja nähtamatu, mis sisises nagu vihisev mõõk. Selle lööklaine kajas tema kehas nagu tugev hoop.
Siis oli see läinud. Aya isegi ei näinud, mis see oli.
Ta neelatas ja kissitas vastu tuult silmi. Tema ees sirutus kollaste tulede rivi kuni rongi esiotsani. Ükshaaval need kadusid, oht oli möödas.
Kuidas ta need maha magas?
„Ära liialt erutu,” oli Jai hoiatanud. „Muidu kaotad pea.”
Värisedes tõusis ta aeglaselt püsti, tema ajutine peadpööritava võimsuse tunne kadus. Pimedus ulatus nii kaugele, kui silm seletas.
Äkki tundis Aya Fuse end väga väikesena.
TUNNEL
Aya taipas looduse kohta nelja asja.
Sel puudub kuju. Mets tuhises mõlemal pool mööda, ähmastudes üheks suureks läbimatuks massiks, häguseks tühjuseks.
See on lõputu või ehk oli aeg murdunud. Tal polnud aimugi, kas ta oli surfanud paar minutit või paar tundi.
Kolmandaks katab loodust tohutu taevas, mis ei tundnud mõistuspärane – võiks arvata, et taevas on kõikjal ühesuurune. Aga pimedus tema pea kohal laiutas – seda ei lõhestanud linna sakiline siluett, seal polnud tulede peegeldusi –, see oli tähti täis ja mõõtmatu.
Ja viimaseks, loodus on külm. Kuigi seda põhjustas tõenäoliselt kolmesajakildine tuul Aya näol.
Järgmisel korral võtab ta kaasa kaks joppi.
Mõne aja pärast nägi Aya Miki kogu kükki vajumas. Ta vaatas murelikult teisi tüdrukuid eespool, kuid näha polnud ühtegi kükitamise märguannet.
Miki näis tegelevat oma pahkluu ümber oleva võruga – siis äkki oli ta ahelatest vaba ja libises tagumiku peal mööda rongi katust tahapoole, teda kandis metsik vastutuul.
„Miki!” karjatas Aya, põlvitas ja sirutas käe välja.
Kui Miki Aya käeulatusse jõudis, virutas ta avariikäevõru jõuga vastu katust ja jäi keereldes seisma. Ta naeris, tuul keerutas tema juukseid meeletult ümber pea.
„Tere, Aya-chan!” hüüdis ta. „Kuidas läheb?”
Aya tõmbas oma käe tagasi. „Sa ehmatasid mind!”
„Vabandust.” Miki kehitas õlgu. „Tuul kannab sind alati otse mööda rongi tahapoole. Kas sul on lõbus?”
Aya hingas sügavalt sisse. „Muidugi. Aga see on üsna jääpurikaid-tekitav.”
„Muidugi on.” Miki tõmbas oma tavalise Tarvetest saadud särgi üles ja paljastas metsavahtide siidpesu. „Aga nendest on abi.”
Aya hõõrus käsi vastamisi ja soovis, et Jai oleks teda külma kohta hoiatanud.
„Ma tulin siia sellepärast, et me jõuame kohe mägedesse,” karjus Miki ühele põlvele tõustes. „Seal aeglustab rong jälle hoogu.”
„Ja meie hüppame maha?”
„Jah. Aga kõigepealt tuleb tunnel.”
