style="font-size:15px;"> Õhupall hüppas veest välja ja paiskas hõljuklambid igas suunas laiali. Hoog kandis selle õhku ja loopis vett ümberringi nagu pinnale kerkinud vaal. Siis laksatas see uuesti vastu veepinda ja pritsis neid veel korra, enne kui hüpeldes seisma jäi.
„Sa saidki hakkama!” ütles Ren.
„Mida sa siis arvasid?” küsis Aya ja keeras avariikäevõru. „Et ma upun ära?”
Ren kehitas õlgu. „Ma arvasin, et sa pead paar korda proovima.”
Õhupall kerkis taas, heelium kandis seda ülespoole. Moggle rippus endiselt ballooni põhja all ja tilkus nagu märg koer.
Ren libistas oma laua lähemale, sirutas käe välja ja keeras heeliumi kinni.
Aya tõmbas end külmast värisedes hõljuklauale.
„Ma ei suuda ikka veel uskuda, et see toimis.” pomises Ren.
Aya köhis vett välja. „Köiega oleks lihtsam olnud.”
„Lihtsam?” küsis Ren. „Tehnikapeade sõnavaras pole sellist sõna.”
„Vaata nüüd, kas Moggle’iga on kõik korras.”
Ren kõkutas ja võttis hõljukkaamera ballooni küljest lahti. Kui see tema käte vahele kukkus, sööstis balloon otse lakke. „Kuule, kas sa tead, et su huuled hakkavad siniseks muutuma?”
„Suurepärane.” Aya võttis endal kätega ümbert kinni ja püüdis ühikavormist vett välja pigistada. Ta istus värisedes ja vaatas Reni.
Poiss võttis Moggle’ilt klambri küljest ja tema silmaekraanid ärkasid vilkudes ellu. „Mu vettpidavus töötas! Ma olen geenius!”
Aya tõi kuuldavale kergendusohke, mis muutus üle kere värinaks; nüüdseks plagisesid ka hambad. Ta pigistas end tugevamini ja lubas enam mitte kunagi Moggle’it märga hauda ohverdada.
Aga tal on hõljukkaamera. See lugu saab tõugatud.
RADIKAALNE AUSUS
Koju Akira Halli lennates mõtles Aya, kas ta võib olla mõne pisiku külge saanud.
Päike paistis, aga värinad jooksid tal üle kere. Eelmine öö oli olnud nii väsitav ja ei tulnud just kasuks, et tema vorm oli märg ning veehoidla lögaga kaetud.
„Tuleta mulle meelde, et ma ravimeid võtaksin, kui koju jõuame.”
Moggle vilgutas öötulesid ja Aya naeratas. Isegi limase ja läbikülmununa tundus maailm parem, kui hõljukkaamera tema kõrval oli. Nüüd vajas ta veel vaid kuuma dušši ja kõik on taas nii nagu peab. Vähemalt nii hästi, kui võimalik pärast kesköist sõitu läbi tohutu ja mõistust-liigutava looduse. Siin linnas tundus kõik nii rahulik.
Nii täiusliku ilmaga olid pargid rahvast täis – vanemad olid pisikestega väljas, inetute pesapallimeeskond mängis vanakeste vastu. Jalgpalliväljakud Akira Halli kõrval olid ümbritsetud köitega, sest pisikesed pidasid seal sõjarobotite võitlust. Nad liikusid kolksuvates robotirüüdes, klohmisid üksteist plastikmõõkadega, tulistasid vahtrakette ja turvalisi ilutulestikurakette. See oli kõik väga tobe – isegi parimad võitlejad ei saanud kunagi kuulsaks –, aga see tundus siiski lõbus.
Kui Aya ja Moggle jalgpalliväljakute ääres liikusid, pääses köiega ümbritsetud võitlusväljalt välja ratas, mis veeres neist mööda puude vahele. Moggle suundus sinnapoole, kuhu sädemed juhatasid, ja Aya järgnes talle; nad laskusid sinna, kus ratas murule vajudes oli peatunud.
Aya astus laualt maha ja hüpitas ratast käes. See susises ohutult, sest polnud veel täielikult kustunud.
Aya naeratas, pöördus ümber ja sihtis.
„Vaata seda!”
Tema vise oli kohmakas, kuid läbi õhu lennates süttis ratas taas ja kogus rakettide pöörlemisest hoogu.
Ratas laperdas üle lahinguvälja, hüples nagu lapik kivi üle vee, ja tabas lõpuks ühte sõdalast täpselt keset selga. See oli puhas tapmine ja tema rüüd tabasid surmakrambid; ta vehkis kätega ja pildus sädemeid, enne kui maapinnale vajus. Selle sees olnud pisike roomas välja ja vaatas pahaselt ringi, püüdes mõistatada, kes ta tapja oli.
Aya itsitas õnneliku viske peale ja astus tagasi lauale. Tundus, et saatus on viimaks tema poolel ja kuulsus ei saa enam kaugel olla.
„Hea vise,” lausus hääl. „Aga mitte täiesti reegli-kuulekas.”
Aya pöördus ja nägi viimaks poissi puude laigulises varjus, jalad ristis, hõljuklaual istumas. Tema naeratus oli pimestav.
Frizz Mizuno ilmus taas välja eikusagilt.
„Mida sa… siin teed?” küsis Aya vaikselt.
„Ma tulin sinu juurde,” vastas poiss kummardades. „Ja kui sind kodus polnud, mõtlesin, et vaatan lahingut. Ma pole pärast kuueteistkümneaastaseks saamist ühtegi sõjarobotite võitlust näinud. Ja see on minust väga ilusateaegne – varem ma lausa armastasin sõjaroboteid.”
Aya vastas talle kummardusega ja püüdis kujutleda Frizzi tegemas midagi nii näo-puudulikku kui robotirüü kandmine. Kohati kippus ununema, et poiss on temast vaid aasta vanem.
„Lisaks lootsin, et sa tuled koju,” ütles Frizz. „See on üsna salapärane, et sa oma asukohamääraja välja lülitasid. Nii on sind päris keeruline leida.”
„Oi, ma ei lülitanud oma asukohamäärajat välja. Ma olin nagu… maa all.”
Poiss kortsutas kulmu. „Sa ju ei tunne, et ma sind jälitan, ega? Ma läheksin ära, kui see nii on.”
„Ee, ei. Ma ei tunne, et sa mind jälitad. Mul on lihtsalt natuke…”
„Niiske olla?” küsis Frizz. „Ja porine?”
Aya võttis endal kätega ümber õlgade kinni, nagu võiks ta nii oma märga ja ligast vormi varjata. „Ee, jah. Porine.”
„Väljanägemisest rääkides, see on veel salapärasem kui sinu reputatsioonipommitaja rüü.”
Aya lihtsalt seisis, mõtles, mida öelda, aga näis, nagu oleks veehoidla jahedus tema mõistusse hiilinud ja selle külmutanud. Ei tulnud just kasuks, et Frizzi silmi-tõukav pilk püsis temal ja ajas Aya keele täiesti sõlme. Tema suur nina ilmus äkki tema vaatevälja.
„Ma teostasin parasjagu… veealuseid päästetöid.”
„Veealuseid ja maa all?” Poiss noogutas taas. „See seletaks märg olemist. Aga ma olen siiski endiselt hämmingus.”
Üle Aya levis uus värin, tema pea tundus nüüd kuumavat. „Mina ka. Ma ei öelnud sulle oma perekonnanime. Kuidas sa mu üles leidsid?”
Frizz naeratas. „See on üks huvitav lugu. Aga ma arvan, et sa peaksid midagi muutma.”
„Muutma?” Aya käsi tõusis nina juurde.
„Riietust – sa muudkui värised. Ehk ka mõni ravim?”
Moggle’i
