kuni see vaibus, enne kui jälle läbi vee nägi. Ta märkas prügi hulgas paari huvitavat asja – bumerangi, lömmis skalpelli jäänuseid ja katkist sõjamõõka –, aga ikka ei märkigi Moggle’ist. Ta mõistis, miks Ren pigem mängis, kui vahtis prügi täis järve põhja.
Vähemalt olid kõik tema eilsed kontrolltööd hästi läinud ja pisikeste valvamine pärast lõunat annab talle need viimased punktid, mida tal oli vaja musta värvi jaoks, et Moggle üle võõbata.
Kui see lugu viimaks tõugatud saab, on ta piisavalt kuulus, et ei pea enam kunagi punktide kokkukraapimise pärast muretsema.
Vahtides maa-aluse järve salapärastesse sügavustesse, naasid Aya mõtted selle juurde, mida nad Mikiga eelmisel õhtul olid näinud. Mis võis olla nii salajane, et seda pidi mäe sees peitma? Ja miks need inimesed nii veidrad välja nägid? Isegi kõige tõsisemad opiahvid ei väänanud oma kehasid kunagi nii üle piiri.
Sly tüdrukud pidid täna uusi juhtlõngu otsima minema. Ren oli andnud Ayale nööbisuuruse salakaamera, aga see sobis vaid uduste lähivõtete jaoks. Selleks, et filmida tüdrukuid kogu nende silma-tõukavas hiilguses, pidi Moggle kaasa hiilima.
Sügavustes ulatus mudakihi all põrandast kõrgemale üks muhk.
„Moggle?” pomises Aya ja hõõrus silmi.
See oli täiusliku kuju ja suurusega nagu pooleks lõigatud jalgpall.
„Kuule, Ren,” hüüatas Aya. „Ren!”
Mängu täisrežiim vilkus pausile ja silmaekraani tardumus libises silmadelt.
„Moggle on siin!”
Poiss sirutas käed välja ja viskas jalad üle hõljuklaua ääre. „Väga hea. Aeg teiseks etapiks, mis on palju tõukavam.”
„Tore. Mul hakkas juba natuke igav.”
Poiss naeratas. „Usu mind, see ei ole kindlasti igav.”
Tuli välja, et teises etapis kasutasid nad tulekustutisuurust rõhu all heeliumiballooni, mille otsas rippus tühi õhupall.
Aya vahtis kaadervärki. „Ma ei mõista.”
Ren viskas ballooni Ayale ja ta oigas selle raskust all. Tema laud vajus hetkeks, enne kui tõstemehhanismid kaalumuutusele reageerisid ja laud laksatas vastu vett.
„Kas sa tunned, kui raske see on?” küsis Ren.
„Ee, jah.” Vesi nirises üle laua sõidupinna ja tema nakkuvad kingad said märjaks.
„See on sinu ujuvusprobleemi lahendamiseks,” seletas poiss.
„Kas mul on ujuvusprobleem?”
„Jah, Aya-chan – nagu enamik inimesi, sa püsid pinnal,” rääkis Ren. „Tänu sellele tüütule õhule sinu kopsudes. See balloon on piisavalt raske, et sind otse põhja vedada.”
Aya pilgutas silmi. „Ren, oota korra… mulle meeldib mu ujuvusprobleem. Mulle meeldib õhk kopsudes! Ma ei lähe sinna alla!”
Ren naeris. „Kuidas sa siis Moggle’i kätte saad?”
„Ma ei tea,” vastas Aya. „Ma mõtlesin, et sa teed äkki mingi… väikse allveelaeva?”
„Nagu mul poleks paremat, mille peale oma punkte kulutada?” Poiss osutas heeliumiballoonile. „Selle põhja all on magnet. Aseta see püstiselt Moggle’i kohale ja see peaks kinni jääma.”
„Aga kuidas ma üles tagasi saan? See kaalub terve tonni!”
„See on nutikas osa – lihtsalt keera seda.” Poiss liikus lähemale ja keeras ballooni ventiili. Hetkeks kostis sisin, kuni Ren selle uuesti kinni keeras. „Õhupall täitub ja see kannab sinu ja Moggle’i tagasi pinnale! Päris tõukav, eks ole?”
„Olgu. Aga mina ei saa heeliumit sisse hingata. Kus minu sukeldumismask on?” Aya vaatas poisi laua lahtist pakiruumi.
„Hoia lihtsalt hinge kinni.”
„Hoian hinge kinni?” hüüatas Aya. „Kas see on sinu fantastiline tehnikapea lahendus?”
Ren pööritas silmi. „Põhi on kõigest viie või kuue meetri kaugusel – nagu vettehüpete basseini sügavam ots.”
„Aa, aitäh, et vettehüppeid mainisid, Ren. Mu lemmik paanikat-tekitav tegevus.” Aya kortsutas kulmu. „Ja seal on ju külm!”
„Väga hea.” Ren noogutas. „Ehk siis järgmine kord mõtled enne, kui oma hõljukkaamera ära kaotad.”
Aya vaatas Renile otsa ja mõistis, et ilmselt käskis Hiro tal nii käituda. Kui nad vaid teaksid, kui tõukav see lugu on, mõistaksid nad, et Moggle’i ohverdamine oli olnud seda väärt. Aga ta ei saanud seda veel selgitada, mitte enne, kui ta saab teada, mis selle mäe sees peidus on.
„Olgu.” Ta surus heeliumiballooni enda vastu ja vaatas valgustatud vett, kuni märkas taas Moggle’it. „Kas ma peaksin veel midagi teadma?”
Ren naeratas. „Ole ettevaatlik, Aya-chan.”
„Mida iganes.”
Aya tõmbas kopsud õhku täis… ja hüppas.
Hetkeks kõmises sulpsatus tal kõrvus, aga ballooni raskus kandis teda kärmelt läbi keerise allpool olevasse rahulikku vette. Hõljuklambi kuma paistis läbi suletud silmalaugude ja seal oli jääkülm.
Aya jalad põrkasid vastu veehoidla põhja, nakkuvad kingad libisesid korra lahtisel poril. Raske balloon ähvardas teda põlvili kiskuda, kuid tal õnnestus püsti püsida.
Aya avas silmad…
Mädanenud lehed ja oksad keerlesid maandumise tagajärjel tekkinud väikse keerisena ümber tema pea. Sügaval muutus valgus tuhmroheliseks ja keerlevad varjud tantsisid üle veehoidla põhja.
Aya silmas välgatust – üks sädelevatest kleepsudest Moggle’i kattel säras lambivalguses nagu mõne põhjaeluka silm.
Aya kõndis aegluubis hõljukkaamera poole, lohistades jalgu mööda libedaid telliskive. Iga sammuga kerkis üles pori ja löga keeriseid, tema ümber rullusid tumedad pilved. Moggle’it polnud nende vahel peaaegu üldse näha.
Aga polnud aega lasta kõntsal settida. Süda hakkas vastu rinnakorvi peksma, nõudis hapnikku, ja sõrmed ja varbad hakkasid jäises külmas tundetuks muutuma. Vee surve oli uimastav, nagu suruksid kaks kätt tema pead.
Hämaras silmi kissitades liikus ta koos heeliumiballooniga Moggle’ini ja lasi sel kukkuda. Kõlksatus jõudis kohe Aya kõrvakiledeni, see oli kindel ja lõplik heli.
Ta kohmitses ballooni ventiili kallal, kopsud kisendasid, süda peksis, kuid külmunud sõrmed suutsid siiski seda keerata. Vett täitis mühin ja õhupall hakkas täituma.
Aya lasi lahti, tõukas ja liikus veehoidla põhjast ülespoole. Ta peksis jalgadega, kihutas end hõljuklambi pimestava päikesepaiste poole.
Viimast korda allapoole pilku heites nägi ta õhupalli suurenemas ja ballooni raskuse vastu võideldes ujuvust kogumas.
