on liiga huvitavad.”
„See pole isegi loogiline.” Aya vaatas poisile otsa. „Kui need on nii huvitavad, miks siis keegi huvitatud pole?”
Poisi silmaekraan vilkus. „Kas sa oled viimasel ajal Nana Love’i kanalit vaadanud? Ta valib riietust Tuhande Näo peo jaoks. Täna on pealkiri: „See kübar? Või see kübar?” Praeguseks on hääletajaid seitsekümmend tuhat ja sajad teised kanalid kommenteerivad seda.”
Aya pööritas silmi. Nana oli loomulik ilus, üks kaduvalt haruldastest inimestest, kes poleks ka ilusateajal operatsiooni vajanud. Ja sellepärast oli ta teine kõige kuulsam inimene kogu linnas. „See ei loe. Nana-chan võib ka püüdmata huvitav olla.”
Poiss naeratas. „Ja sina ei või?”
Aya vahtis tema hiiglaslikesse silmadesse ja seekord ei pannud need tema aju tarduma, nagu oleks mingi tõke nende vahelt kadunud.
Äkki teadis Aya, mida ta tegelikult poisi käest küsida tahtis.
„Mis tunne on olla kuulus?”
Frizz kehitas õlgu. „Üsna sama nagu ikka, ainult et palju rohkem inimesi ühineb minu klikiga – ja siis lahkub nädala pärast.”
„Aga enne, kui radikaalne ausus nii kuulsaks sai, kas sa ei tundnud kunagi, et midagi on puudu? Näiteks tundnud end linna vaadates nähtamatuna? Või vaadanud kanaleid ja peaaegu nutma puhkenud, sest sa tead kõigi nende nimesid, aga nemad sinu oma ei tea? Tundnud, et sa võid kaduda, sest keegi pole sinust kuulnud?”
„Ee, mitte päriselt. Kas sina tunned nii?”
„Muidugi! See on nagu see koan, mida pisikestele koolis õpetatakse. Kui puu langeb ja keegi ei vaata, siis ei tee see häält – see on nagu ühe käega plaksutamine. Keegi peab sind nägema, et sa päriselt olemas oleksid!”
„Ee, see on vist kaks koani. Ja ma pole kindel, et see on nende kumbagi mõte.”
„Kuule, Frizz! Sa pole nii kaua kuulus olnud, sa pead ju mäletama, kui kohutav oli…” Aya vaikis kokutades, püüdis lugeda ilmet poisi näol. Tema pimestav naeratus oli kadunud.
„See on veider vestlus,” ütles Frizz.
Aya pilgutas silmi. Kümme minutit radikaalset ausust ja juba oli ta olnud liiga aus.
„Ma olen täielik väline, eks ole?” Aya ohkas. „Pane mind kohe radikaalsesse rumalusse kirja.”
Poiss naeris. „Sa pole rumal, Aya. Ja minu jaoks pole sa nähtamatu.”
Aya püüdis naeratada. „Lihtsalt salapärane?”
„Noh, enam mitte nii väga. Ilmselge piirialadel.”
„Ilmselge?”
„Tead küll, kuulsuse kohta, ja selle kohta, kuidas see sind end tundma paneb.”
Aya neelatas. Ilmselge. See ta oligi, poisi radikaalselt ausa arvamuse järgi. Liiga hilja meenus talle veel üks asi, mida pisikeste koolis õpetati – teiste väliste ees võib oma näotaseme üle kurta, aga nii ei räägita kellegi kuulsa ees.
Aya pöördus eemale, jõllitas jalgpalliväljakule ja teadis, et kui ta Frizzile uuesti silma vaatab, ütleb ta veel midagi rumalat. Või pahvatab poiss välja veel oma mõtteid, mis oleks ilmselt hullemgi. Ehk oli kanalitel õigus ambitsioonide erinevuse kohta – et suured näod ja välised ei tohiks kunagi liiga lähedasteks saada. Liiga suur võimalus piinlike olukordade tekkimiseks.
Sõjarobotite lahing oli lõppenud ja tõstukrobotid vedasid viimaseid robotirüüsid minema. Pisikesed rivistusid Akira Halli ees järgmiseks ettevõtmiseks.
„Oh, pagan,” ütles Aya. „Mis kell on?”
„Peaaegu keskpäev.”
„Ma pean minema!” Aya hüppas püsti. „Pisikeste valve. Ma jätaksin minemata, aga…” Mul on punkte vaja, mõtles ta.
Frizz istus endiselt, jalad ristis, oma hõljuklaual, nägu pilves. „Pole viga. Lubadusi ei tohiks murda.”
Aya kummardas hüvastijätuks ja mõtles, kas seekord poiss rõõmustab tema lahkumise üle. Ta püüdis leida midagi, mida öelda, aga kõik kõlas tema peas liiga piinlikult.
Ta kutsus hoopis Moggle’it ja tuhises ühika poole, lootes, et ta pole liiga hiljaks jäänud.
LIIKMEKS PÜHITSEMINE
Midagi piiksus…
Aya ärkas sügavast ja tõrksalt lahkuvast unest, võitles peapööritust-tekitavate väsimuse lainetega. Mingi hääl torkis tema kõrvu üha uuesti, nõudis tähelepanu.
Isegi suletud silmadega nägi ta äratusmärguannet silmaekraanil plinkimas. See vilkus ja tegi kõrvulukustavat häält, hoiatas teda, et peagi on kesköö käes.
Aya pigistas käe rusikasse, et äratust vaigistada, ja oigas. Ta oli kavatsenud pärastlõunal väikese uinaku teha, aga tänu mõistust-kahjustavale vestlusele Frizziga, pisikeste valvele ja tunnile, mis ta veetis Moggle’it kamuflaažvärviga piserdades, ronis ta voodisse alles kell kümme.
Vähem kui kaks tundi und.
Kuid ta sundis end istuli tõusma, meenutades, kui kuulsaks tänane õhtu ta teha võib. Mälu turgutamiseks heitis ta pilgu oma haletsusväärsele näotasemele 451 611 nägemisulatuse servas.
Moggle kerkis põrandalt üles ja hõljukkaamera vaatenurk laotus õrnalt üle tema nägemise, kummituslik teine pilk, mis oli tema enda omaga täiuslikult sünkroonis.
Aya naeratas. Täna ei jää ta ühestki silma-tõukavast võttest ilma.
„Valmis?” sosistas ta.
Moggle vilgutas tulesid ja Aya võpatas. Kolmkümmend kuus tundi vee all polnud parandanud hõljukkaamera halbu kombeid.
Aya läks käsikaudu akna äärde, pilgutas silmi, et täpid silme eest kaoksid, ja ronis aknalauale. Pikkamisi silmad harjusid, kuni linnatuled hakkasid tal kurku pitsitama – tavaline tundmatuse-paanika oli palju hullem nüüd, kui ta oli end Frizzi ees häbistanud. Ta oli tahtnud öelda vaid seda, et poiss ei pea muretsema, sest ka tema saab kuulsaks. Aga ta kõlas hoopis sama näo-puudulikult kui mõni uus inetu oma esimese kanaliga. Ilmselge, oli Frizz öelnud.
Siiski oli mõttetu selle pärast masendusse langeda. Kuulsus polnud nagu ilu, mille puhul pidi ootama kuueteistkümneaastaseks saamist või õnnesärgis ilusana sündima nagu Nana Love. Kuulsus on enda teha.
Kui see lugu tõugatud saab, ei ole kuulsus enam tema ja Frizzi vahel probleemiks. Aya oli selles kindel.
Moggle triivis aknast välja õrnalt Aya õlga puudutades, ja tüdruk naeratas, kui ta käed ümber hõljukkaamera sättis. Tal oli hea meel, et läheb linnatuledest eemale. Piisavalt salapärasesse paika, et Frizz tunneb taas tema suhtes hämmastust, kui kuuleb, mida kõike tüdruk on teinud.
„Enne kui alustame,” ütles Jai, „peame olulistest asjadest rääkima. Esimene asi on minu nimi; keegi on minust rääkinud seal, kus linna sidekeskus kuuleb.”
Paar
