seal sees pole nii tuuline.”
Aya värises ja nihkus Mikile lähemale. „Ma ei jõua seda ära oodata.”
Mäestik kerkis pikkamisi silmapiiril, mustad servad tähistaeva taustal.
Kui nad lähemale jõudsid, taipas Aya, kui suur mäestik on. Mägi otse ees tundus laiem kui linna jalgpalliväljak ja palju kõrgem kui linna kesktorn. Nende lähenedes see justkui sõi taeva ära nagu nende poole veerev must sein.
Nüüdseks hakkas Aya harjuma, et kõik siin on ebahariliku suurusega. Ta mõtles, kuidas oli üldse keegi läbi looduse rännanud roostekate ajal, kui polnud veel magnethõljukronge, hõljuklaudu ega isegi maa-autosid. Ainuüksi mõõtkavast piisas, et igaüht arust ära ajada.
Pole ime, et roostekad seda sillutada püüdsid.
„Seal see ongi,” ütles Miki osutades.
Rongi esiotsas välkus punane tuli. Veel üks ilmus selle järel ja veel seitse süttisid kui säraküünalde rivi.
Miki võttis taskust taskulambi ja lülitas selle sisse. Ta pööras selle punase peale ja lehvitas seda siis rongi tagumise otsa poole.
Aya sidus juba võru oma pahkluu küljest lahti. Ta tahtis, et tema mõlemad randmed oleksid magnetitega varustatud, kui nad tunnelisse jõuavad.
„Kas kõik on korras?” küsis Miki. „Sa näed imelik välja.”
„Kõik on korras.” Aya värises. Äkki tundis ta end taas väikesena nagu siis, kui rong esimest korda loodusse sööstis.
„Sellest pole midagi, kui sa veel kindel pole,” ütles Miki. „Mina ei surfa ainult selle pärast, et see on lõbus, kas tead? See ka muudab mind. Ja selle mõistmine võtab veidi kauem aega.”
Aya raputas pead. Ta ei tahtnud jätta muljet, et ta eriti ei innustu. Sly tüdrukud pidid uskuma, et ta on üks nendest, et ta on nende hullumeelsuse piisavalt omaks võtnud, et igaveseks tõukamisest loobuda.
Aga see oli tõsi – miski oli Aya sisemuses paigast nihkunud ja ta ei saanud sellest veel päris täpselt aru. Sõit oli ta nii kiiresti hirmust vaimustuseni viinud ja siis sama ootamatult tähtsusetuseni…
Ta jõllitas pimedat maastikku ja püüdis oma tundeid lahti harutada. See tunne polnud võrreldavgi tumeda paanikaga, mis valdas teda linnatulesid nähes, kohutava veendumusega, et ta ei saa kunagi kuulsaks, et kõik need inimesed ei hooli temast kunagi karvavõrdki.
Kuidagiviisi tundis ta pimedusse vaadates rahulolu, et maailm on temast nii palju suurem. Ta oli hämmingus, kuid rahulik.
„Ma tean, mida sa mõtled… siin olemine on kuidagi mõistust-nihutav.”
„Tore.” Miki naeratas. „Nüüd tõmba pea alla.”
„Aa, õige. Tunnel.”
Nad lamasid ja surusid oma avariikäevõrusid tugevasti vastu rongi katust. Mägi tuli muudkui lähemale, kuni kõrgus nende kohal nagu tohutu laine, mis veereb mustavale merele.
Silmi kissitades vaatas Aya, kuidas punased hoiatustuled ükshaaval kadusid, tunnelisuu neelas alla need kõik ja ka rongi esimese poole.
Siis neelas pimedus õhu tohutu vappumise saatel alla ka nemad. Rongi mürin kahekordistus kajade ja kaikumiste mõjul. Kogu Aya kere tundis muutust rongi vibratsioonis.
Tunneli pimedus oli sada korda rusuvam kui tähevalgus väljas, aga Aya lausa tundis, kuidas tunneli lagi tema pea kohal möödub – piisavalt lähedalt, et ta võiks käe välja sirutada ja seda puudutada, kui ta käest ilma tahaks jääda.
Ta tundis, kuidas megatonnide viisi kive pea kohal allapoole surub, see näis lõputu, nagu oleks taevas kiviks muutunud. Vaid sekundite eest tundus magnethõljuk tohutu, kuid hetkega oli mägi selle kääbuseks muutnud ja surunud Aya kitsasse prakku nende kahe vahel.
„Kas sa tunned seda?” hüüdis Miki.
Aya pööras pead. „Mida?”
„Mulle tundub, et hoog aeglustub.”
„Juba?” Aya kortsutas kulmu. „Kas käänak pole mitte pärast tunnelit?”
„On. Aga kuula.”
Aya keskendus neid ümbritsevale mürinamöllule. Lõpuks hakkasid tema kõrvad helisid eristama. Rongi mürinas oli teatav rütm, raudtee ebakorrapärasuste reeglipärane kolksumine.
Ja see rütm aeglustus.
„Sul on õigus. Kas rong vahel peatub siin?”
„Mina pole küll sellest kuulnud. Oo! Kas sa tundsid seda?”
„Ee, jah.” Aya keha libises ettepoole; rong pidurdas nüüd järsemalt. Tema enda hoog kandis teda edasi ja jalad tegid ümber võrude poolringi.
Müra ja kolin nende ümber vaibusid tasapisi, rong liugles elegantselt, kuni jäi vaikides seisma. Vaikus tekitas Aya tuulest kipitavale nahale külmavärinad.
„Midagi läks vist rongiga valesti,” ütles Miki vaikselt. „Loodetavasti teevad nad selle kiiresti korda.”
„Ma arvasin, et kaubarongidel ei ole meeskonda.”
„Mõnel on.” Miki ohkas kergelt. „Eks siis ootame ja…”
Tunneli lael helkis mingi valgus. See tuli rongi paremalt küljelt, vilkus ebaühtlaselt nagu käeskantava taskulambi valgusvihk. Esimest korda nägi Aya tunneli sisemust, rongi ümbritses sile kivisilinder. Lagi oli ehk kakskümmend sentimeetrit nende peadest kõrgemal. Ta sirutas käe ja puudutas külma kivi.
„Kurat!” sisistas Miki. „Meie lauad!”
Aya neelatas. Hõljuklauad püsisid endiselt rongi parema külje kõrval, paar meetrit peakõrgusest ülalpool. Kui see, kes seal väljas on, peaks üles vaatama ja ühte neist nägema, siis mõtleb ta kindlasti, mis see on.
„Vaatame, mis toimub,” sosistas Miki. Ta vabastas oma randmed ja tõmbas end katuse servale lähemale.
Aya vabastas ka oma käevõrud ja roomas Mikile järele. Kui nende hõljuklaudu oli märgatud, pidid nad kohe teisi hoiatama.
Katuse serval kallutasid nad Mikiga end üle ääre. Kolm kogu olid kogunenud rongi ja kiviseina vahelisse kitsasse prakku, taskulambid venitasid ja moonutasid nende varje. Aya mõistis, et nad hõljuvad, kannavad hõljukpallivarustust nagu Edengi.
Aga nad polnud laudu näinud. Nad ei vaadanud üldse rongi poole. Kõik kolm jõllitasid tunneli seina…
See liikus.
Mäe kivim muutus, lainetas vaikselt ja muutis värvi nagu virvendaval veepinnal hõljuv nafta. Tunnelit täitis heli, mis meenutas veiniklaasiga tekitatavat üminat. Õhk maitses äkki Aya suus kuidagi teisiti, nagu vihmahooajal, kui peagi oli oodata paduvihma.
Ükshaaval koorusid vedela kivimi kihid maha, kuni tunneliseinas avanes lai uks.
Kogude taskulambid osutasid sügavale selle sisemusse, aga rongi katuselt ei näinud Aya sinna. Ta kuulis suure ruumi kajasid ja nägi ukseavast oranži kuma, mis mängles taskulampide
