ta linna äärde, kus roheline vöönd sulandus tehasteks ja uusarendusteks. „Ma lihtsalt eeldasin, et te lähete rongile siis, kui see veel seisab.”
„Valvurid oskavad seda oodata, eks ole?” Jai kõlgutas nagu muuseas jalgu, justkui polekski nende all sajameetrist tühjust. „Neil on igal pool rongijaamades järelevaatajad.”
„Aga kas sada viiskümmend pole päris kiire?” Enamike laudade tippkiirus oli turvalisuse tõttu kuuskümmend kilomeetrit tunnis.
„See pole magnethõljukrongi kohta midagi,” ütles Eden Maru. „Me läheme peale siis, kui see kurvis hoogu aeglustab.” Ta osutas looduse poole. „Rongid sõidavad linnast väljas sirgel kolmesajaga.”
„Kolmsada kilti? Ja meie oleme siis ikka veel peal?”
„Loodame.” Jai naeratas. „Arvestades, milline on teine võimalus.”
Aya vaatas magnetkäevõrusid oma randmetel. Need olid nagu avariikäevõrud, mida kõik hõljuklaualt kukkumiste puhuks kandsid, aga palju suuremad. Aga kas need on tõesti piisavalt tugevad, et saada vastu kolmesajase tunnikiiruse vastutuulele?
Ta võttis endal kätega ümbert kinni ja püüdis mitte vaadata alla närviliseks-tegevasse tühjusesse. Nad olid kolmekesi kõrge sidemasti otsas, piisavalt kõrgel, et näha silmapiiril pimedust, paika, kus linn otsa saab.
Aya oli enne tänast õhtut ise loodust näinud vaid looduskanalitel. Kuidagi oli mõte pimedasse ahtrasse laotusse suundumisest isegi hirmutavam kui kihutavale rongile hüppamine.
Moggle’i puudumine tekitas temas veel suuremat ebakindlust. Oli kõhe teada, et mitte miski sellest ei jää pildile. Nagu unenägu – mis tahes ka ei juhtu, see kõik on homseks läinud. Aya tundis end maailmast ära lõigatuna, ebareaalsena.
„Järgmine rong möödub kolme minuti pärast,” ütles Jai. „Mis on kõige olulisem asi, mida surfamise ajal meeles peab pidama?”
Külmavärin liikus mööda Aya selgroogu alla. „Kükitamise märguanded.”
„Ja mida need tähendavad?”
„Kui keegi minu ees vilgutab kollast tuld, peab kükitama. Punane tähendab, et ees on tunnel, nii et ma viskan rongi katusele pikali.”
„Aga ära liialt erutu.” Jai itsitas. „Muidu kaotad pea.”
Aya mõtles, kas Sly tüdrukud olid kunagi mõelnud terve tee pikali olla, muutes nii peast ilma jäämise palju väiksemaks mureks. Või mõistnud, et magnethõljukrongidega üldse mitte sõites püsiks pea kaotamine turvaliselt kujuteldamatu kuningriigis, kuhu see ka kuulus.
„Tundub, et see on sul selge,” ütles Jai.
Eden turtsatas. „Jah, ta on peaaegu ekspert.”
„Rahune maha, näo-kuninganna,” ütles Jai. „Ega me kõik hõljukpallistaarid pole.”
„Me kõik pole ka viisteist. Või tõukajad.”
„Tal pole enam isegi kaamerat.”
Aya kuulas nende vaidlust ja mõtles, kui kõrge on Jai näotase. Muidugi olid paljud, kes kanaleid vältisid, tegelikult kuulsad. Kusjuures kõige kuulsamal inimesel linnas – kogu maailmas – polnud oma kanalit. Aga inimesed rääkisid temast iga kord, kui nad mainisid mõistuse-vihma.
„Te ei pea minu pärast muretsema,” ütles Aya. „Kuigi ma olen inetu, ei tähenda see, et ma olen rumal.”
„Muidugi mitte,” ütles Jai. „Minu jaoks on sinu inetus isegi lummav.”
„Ma olen seda viimasel ajal päris palju kuulnud,” ütles Aya ja mõtles Frizz Mizuno peale.
„Üks minut veel!” hüüdis Eden ja hüppas tornist alla. Tema hõljukpallivarustus püüdis ta kinni ja ta keerutas end õhus, et nende poole vaadata. „Ole ettevaatlik, Aya.”
„Küllap ta on.” Jai asutas liikuma ja astus oma ootavale lauale. „Esimesel korral on nad alati ettevaatlikud!”
Jai naeris ja pühkis minema, koos tuhisesid nad raudtee poole.
Aya astus ettevaatlikult kiirele lauale, mis talle anti. See vajus veidi tema raskuse all nagu hüppelaud, aga ta tundis, kuidas tema jalge alt õhkus jõudu.
Lähenevat rongi oli nüüd näha, see kõigest roomas jaamast välja ja oli täis kaupa teiste linnade jaoks. Ta ei kuulnud veel selle mürinat, kuid Aya teadis, et kolmsada tonni kihutavat metalli raputab möödudes maad nagu suborbitaalse õhku tõusmine.
Ta järgnes Jaile ja Edenile üle tehaste vööndi peidukohta, kus teised neid ootasid – raudtee kõrval asuva madala tööstushoone katusele. Mõned juhita veoautod kolistasid all mööda tänavaid, teenindasid tehaseid ja ehitusplatse. Inimesi polnud kuskil.
Kui Aya maanduma hakkas, krudises tema laua all killustik. Ta libises peitu tehase maa-alustest sügavustest õhku välja sülgava ventilatsioonitoru taha. Õhku täitis väävli ja kuuma liimi sarnane lõhn.
Siin kükitades, kuulatades rongi mürinat kauguses, leidis Aya end taas Frizz Mizunole mõtlemas. Poiss näis iga paari minuti tagant tal peast läbi käivat – kuidas oli üks suvaline vestlus nii mõistust-ragistav olnud?
Õpetajad hoiatasid alati, et ilusatega ei tohi liialt lähedaseks saada. Pärast mõistuse-vihma polnud nad enam nii süütud kui paistis. Nad võisid su pea nii lihtsalt segi ajada vaid vaadates sind nende hiiglaslike ja imeilusate silmadega.
Loomulikult ei olnud Frizz selline. Aya oli pärast tunde linna sidekeskusest järele vaadanud, et Renil oli radikaalse aususe kohta õigus: nad ei saa valetada või isegi vihjata valelikkusele. Kogu nende aju tõde-väänav osa oli välja lülitatud justnagu udupeadel tahtejõud, loovus ja meeleheide.
Aga see, et Frizz rääkis tõtt, muutis poisi vaid närvekõditavamaks. Nagu ka see, et tema näotase kerkis iga tunniga. Ta oli olnud ilus vaid paar kuud ja oli juba teel esituhandesse.
„Kas sa pabistad?” kostis pimedusest hääl.
See oli veel üks Sly tüdrukutest, kes kükitas järgmise õhuti kõrval. Ta nägi välja noorem kui Jai ja Eden – samasuguse tavalise tüdruku opiga ja seljas needsamad seinaaugust pärit praagid, mida nad kõik kandsid.
„Ei, kõik on korras.”
„Aga surfamine on lõbusam, kui sa kardad.”
Aya naeris. Igavate pruunide juustega nägi tüdruk välja peaaegu nagu inetu. Tema silmad olid nii läiketa ja tuhmid, et Aya mõtles, kas ta võis olla need selliseks opereerinud.
„Siis saab see väga lõbus olema.”
„Tore.” Tüdruk naeratas. „Nii peabki olema!”
Temal endal paistis küll lõbus olevat. Kui rongi mürin valjenema hakkas, säras tema naeratus pimedas nagu ilusa oma. Aya mõtles, mis teda eluga riskimise juures niivõrd vaimustas. Kui paljud üldse teadsid, et ta on Sly tüdruk?
„Kuule, kas sa pole mitte minu ühikast?” küsis Aya. „Mis su nimi on?”
Tüdruk naeris. „Kas sa vaatad pärast mu näotaseme järele?”
