versioonis, kus ainult teised tegelased teesklesid neid selle tõttu mitte ära tundvat. Osa poisse, aga tegelikult ka paar kambas olevat tüdrukut olid näokatte endale musta värviga lihtsalt nahale maalinud. Paistis, et sellest oli saanud ühe noorsookontingendi jaoks viimane moekarje.
Nad kõik kandsid kapuutsidega ürpe, ehkki vaid vähestel olid kapuutsid tegelikult pähe tõmmatud. Ka see oli selge vihje anonüümsust vajavale tegevusele, mida praegu veel eriti ei harrastatud, aga mõne hetke või tunni või päeva pärast – kes teab? Sõnatu ähvardus. Just seesama, millega rahanurujad tänavail ainult näiliselt kerjasid, aga tegelikult järjest tugevamat survet avaldasid. Häält ei vaevunud kamp tasandama, otse vastupidi. Üldist kohkumust tajudes lärmasid nad pigem veel kõvemini.
„Hei, tibukesed, kuidas te kallis lurr ka mekib?” päriti kahelt kohvitassi taga istuvalt naiselt, kes ruttu ehmunult mujale vaatasid.
„Selle viinapitsi eest saaks terve mu pere vist kolm päeva priskelt pugida,” märgiti teisal tigedalt. Ning ka see täisjõus isand, kelle pihta märkus meetri kauguselt käis, vaatas lihtsalt kõrvale. Tigelõbusaid kommentaare jagus igas suunas. Kusagil lendas naerupahvaku saatel nagu iseenesest ümber kivist prügiurn.
Ivor ei tundnud just hirmu, kui laamendajad nende kohviku kohale jõudsid. Need ei olnud veel Hundid, üksnes Kutsikad. Ning see siin ei olnud rüüsteretk. Pigem nagu luurelkäik tulevaste võitluste tallermaal, mille peale „luurajad” ise ehk mõeldagi ei osanud. Nad ei olnud veel päris kihvadega, üksnes urisesid esialgu. Niisuguse möödamineku võis välja kannatada nagu tuvimustuse. Kuid see tekitas kõhedat ebakindlust: mida teeksin mina, kui asi nüüd tõepoolest tõsiseks läheks? Ja talle ei meeldinud selle peale mõelda.
Kuid üht mõtles ta peaaegu tahtmatult. Sel hetkel ei leidunud siin kohvikus ainsatki hinge, kel polnud sisimas hea meel, et just siin, otse barjääri ääres istus just seesama võõras. MEES, keda nad kõik alguses olid mõttes põlglikult halvustanud. Ja kõige enam olid selle üle rõõmsad kolm daami, kes olid halvustanud kõige rohkem.
Instinktiivselt vaatas Ivor MEHE poole. Tolles ei olnud peaaegu midagi muutunud. Kuid just sel hetkel tegi ta kaks lihtsat liigutust: surus kummagi käe sujuva liigutusega oma ürbikäised üle küünarnukkide ning toetas ühe küünarnuki hooletult barjäärile. Ja vaatas laamendajaid. Lihtsalt vaatas, ei midagi enamat.
Kuid need olid just tulijad, kes pilgu ära pöörasid, viimane kui üks, kes siiapoole oli juhtunud vaatama. Ja ei ühtegi kommentaari nende kohviku kohal. Sest nii nagu päris loomad, haistis ka see noor „hundikari” hirmu ja ebakindlust ja kasutas seda ära. Ent niisama kindla ellujäämisinstinktiga tajusid nad ka kindlameelsust ja jõudu, millest teine saigi põhineda vaid esimesel. Sest nüüd mõtles igaüks neist noortest „huntidest”: aga mis siis, kui ma tolle vastu üksi peaksin jääma? Või lihtsalt esimesena ette satun?
Ivor vahetas uuesti oma lauanaabriga pilke. Vanamehe silmis oli kolmandat korda too kummaline vaade. Nüüd teadis Ivor selle tähendust juba ka sõnadeta. Barbar, kes kaitseb Roomat teiste barbarite eest. Aga kui ta enam ei viitsi?
Jõuk liikus edasi, melu samuti. Ja mida kaugemale see kandus, seda valjemaks tõusid taas nende välikohviku ligi olles vaikinud hääled.
„Miks keegi ometi politseid ei kutsu?” pahvatas üks daamidest. „Niisugused huligaanid…”
„Politsei!” põlastas teine. „Neil on Tsitadelli turvamisega kõik käed tööd täis. Mis neil teistest…”
Ivor tundis end natuke puudutatuna. Tänu juhusele ja ametile, kuhu ta mõningate geneetiliste iseärasuste tõttu oli valitud, oli temastki nüüd üsna ootamatult saanud Tsitadelliks nimetatava linnaosa asukas.
„Aga need tegelased ei teinudki ju midagi,” väitis üks tehnomeestest. „Lõõpisid natuke ja noh, üks prügikast läks ümber.”
Ta otsis vaid vabandust oma sõnatule alistumisele: et polnudki ju midagi, millele oleks pidanud vastu astuma. Selleks tal sõnu jätkus. Mis tähendas, et ta ise teadis väga täpselt, mida oli teinud. Või õigemini tegemata jätnud.
Samal hetkel klirises kusagil tagapool, seal, kus jõuk praegu liikus, purunev vitriinaken. Seal oli keegi midagi vist ikka vastu kostnud. Aga rohkemat ei järgnenud. Võib-olla helistas keegi nüüd tõepoolest politseisse, ainult et kuni see ükskord kohale jõuab… Igatahes kestis melu vanaviisi edasi, vaibudes lihtsalt kauguse tõttu.
„Asi pole ju nende vanuses,” ütles taat nukralt. „Asi on selles, et nad on harjutanud ennast juba maast-madalast ühiskonnale vastu seadma. Seda vaenlaseks pidama. Võib-olla ei olegi meie eduühiskonnas neile teist teed jäetud. Vähemalt niisugust, mis neile vastuvõetav tunduks. Ja nüüd on nad viha täis.”
Need sõnad olid mõeldud küll ainult Ivorile, kuid taas maad võtnud ehmunud vaikuses kuuldi seda ka mujal.
„Ma sakutasin kord üht niisugust,” pahvatas teine tehnomees vihaselt. „Pärast oleksin äärepealt kriminaalsüüdistuse kaela saanud. Ma olevat alaealist ahistanud. See nadikael oli seitseteist aastat ja kaheksa kuud vana. Õnneks pääsesin ainult trahviga. See oli mul esimene kord.”
Võõras MEES pahvatas naerma. Aga nüüd ei olnud see enam ilus naer. „Minul tuli teine kord ka, ja nadikaelu ei olnud ainult üks. Ise nad tulid, ja mitte tühja käega. Sain selle eest kolm aastat, sest kellelgi läks vist midagi katki. Enesekaitse on nimelt kuritegu. Kaitsta tohib sind ainult politsei ja tema teeb seda alles pärast su surma. Aga mulle tundub see pisut hiljavõitu.”
Äkki muutus vaikus daamide lauas jäiseks. Oht oli möödas, aga nende keskel istus kriminaal. Küllap oli ta rahagi kusagilt varastatud või koguni jõuga röövitud. Niisugune saaks hakkama küll…
Ivor päris sel moel ei mõelnud. Lõpuks võis igaüks raha omada, isegi vanglas töötades teenida. Ja nad ei teadnud isegi seda, millal võõras õigupoolest oli karistust kandnud.
Mees tajus daamide hoiakut eksimatult. Tema pilk tõmbus põlglikuks, kui ta nüüd meelega jõhkral hääletoonil jätkas: „Peanali seisis aga selles, et üks neist elu õitest sai selle aja jooksul ise täisealiseks ja maandus samasse kohta, kus mina juba ees istusin. Vaat siis alles… Aga olgu, ma ei tulnud siia lugusid vestma.”
Ta kummutas enamiku teeklaasi sisust endale kurku, siis kulistas esimese kohvitassi sinna otsa ja süütas uue odava ning kange sigareti. Vaatepiiri tõkkena seisis siinsamas teisel pool tänavat sealne hoonetemüür, kuid tundus, et tema pilk oli sellest hoolimata suunatud väga kaugele.
Üks asi tundus Ivorile küll imelik. Miks pidi ta siia sisenema taolisel kõiki ärritaval ja provokatiivsel viisil. Millegipärast oli Ivor kindel, et see mees suutnuks täiesti omasena sulanduda ükskõik missugusesse seltskonda. Isegi tema laused reetsid kindla peale märksa suuremat lugemust kui kooliprogrammi kohustuslik kirjandus. Ja kui ta toimis täna nõnda, nagu oli toiminud, siis mitte kogemata, vaid sellepärast, et oli nii tahtnudki. Aga miks? Vanglas kogutud kibestumus ja vajadus kõigile näkku naerda?
Sel õhtul, nagu Ivor hiljem mäletas, ei juhtunud tõesti midagi erilist. Juhtuma hakkas mõnevõrra hiljem.
1
Politseijaoskonna kapten, kelle juurde Ivoril olid topeltsaatekirjad, jättis lõdva ja väsinud mulje. Kui täpsem olla, jättis ta mulje mehest, kes on olnud tegus ja treenitud, ent kes praegusel ajahetkel ei leia enam vähimatki põhjust tegus olla ja edasi treenida, kuna sellel pole enam mingit mõtet.
