viimist, ja raamaturiiulid tegid ülakorruse koridori kitsaks, nii et seal sai liikuda ainult hanereas. Ent oli hullemaidki takistusi. Miriami maja oli täis raamatuid. Nüüdki oli „The Cluetrain Manifesto” kapsaksloetud eksemplar lahtiselt eelviimasel trepiastmel. See oli täpselt niisama külm kui põrandakate selle all, nii et öönägemisprillide jaoks oli see samahästi kui nähtamatu. Kolm esimest sissetungijat astusid midagi märkamata sellest üle, kuid neljas asetas oma parema saapa otse sellele ja tulemus oli just niisama dramaatiline, nagu oleks tegemist olnud banaanikoorega.
Miriam ehmus võpatades ärkvele, kuuldes trepilt hirmuäratavat kolinat. Ta teadvus oli tühi, sinna mahtus ainult helendavate pealkirjatähtedega kirjutatud sõna „sissetungija”; ta tõusis kiiresti istuma ja kobas öökapilt revolvri järele, mille ta oli sinna ära pannud, kui selgus, et seda on läbi padja tunda. Magamistoa ukse lahtiprantsatamise heli oli tohutult hirmus ja ta püüdis revolvrit sinnapoole suunata, nii et see padjapüüri külge ei takerduks. Taskulambi hele valgus torkas talle silma. „Pange see ära, proua!”
Miriam otsis sõrmega päästikut…
„Viska maha!” Valgus tuli lähemale, otse näkku. „Kohe!”
Pimedusest ilmus midagi vedurilaadset ja prantsatas vastu ta paremat kätt.
Keegi ütles südamepõhjast: „Si-itt!” ja Miriami kõhule langes suur raskus. Ta kogus õhku, et karjuda, aga ta ei tundnud oma paremat kätt ja miski surus ta näo peale. Ta oli lämbumas: õhk oli kirbe ja magus ja paks, labori imal lillelõhn. Ta rapsis, kuid jalad takerdusid teki sisse; ahmis õhku ja püüdis karjuda, kuid teda lämmatati haisuga ja pilt kippus servadest uduseks minema.
Ta ei saanud liigutada.
„See ei ole naljakas,” püüdis keegi öelda pika musta tunneli teisest otsast. Tuled põlesid, kuid ikka oli pime. Inimesed liikusid tema ümber ja ta käsi valutas – eemal. Ta ei saanud liigutada. Väsinud. Tal oli midagi suus. On see kiirabi? mõtles ta. Tuled kustusid.
Külakuhi voodil nihkus laiali ja tõusis püsti. Delta surus subjekti keele spaatliga alla ja valmistus paigaldama hingamisaparaadi toru. Padjal vedelev kloroformiga vatitükk oli hädapärane tüütus, eelseisva teekonna jaoks oli vaja midagi turvalisemat ja töökindlamat. Charlie lükkas samal ajal subjekti alla lahtikäiva, ratastega varustatud kanderaami ning kinnitas selle külge ta jalad, puusad, randmed ja õlad.
„See oli neetud kaos,” õrises Kontroll, tõstes mustas kindas käega üles väikese tömbi ninaga revolvri. „Õnneks oli kaitseriiv peal. Kes trepi peal perseli käis?”
„Sir.” See oli Bravo. „Seal oli raamat. Trepiastmel.”
„Lits lugu. Hea küll, valmistage preili Ohtlik transpordiks ette. Bravo, alusta läbikammimist. Ma tahan ta isiklikku arhiivi, ükskõik siis, kus ta seda ka hoiab. Ning tema arvutit ja kõiki kettaid. Kes kurat siin eile tema juures ka käis – ma tahan teada, kes nad on. Ja kõike muud. Alfa, paki ta kotid, nagu sõidaks ta puhkusele – pikale puhkusele. Riided, tualett-tarbed. Ära midagi segi keera. Ma tahan kahekümne minuti pärast evakueerimiseks valmis olla.”
„Sir. Jah, sir.” Kontroll noogutas. Bravo oli koju jõudes ära teeninud sitemat sorti toimkonna, aga välitööde käigus ei hakata kedagi distsiplineerima, kuni ta pole just kokku keeranud nii suurt jama, et on vaja üheksamillimeetrist vallandamiskäsku. Ja seda polnud Bravo teinud. Kuu aega peldikute puhastamist annab talle aega mõelda, kui lähedal oli ta olnud sellele, et magav naine oleks ta kolmekümne kaheksase revolvriga ära perforeerinud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
