jälgegi.
9
Mees oli kadunud ja nii ka jäi. Wallander asus uuesti tööle, kolleegid olid rõõmsad, et distsiplinaarkaristus osutus suhteliselt leebeks. Keegi tegi koguni ettepaneku korraldada saamata jäänud palga ulatuses korjandus, aga sellest ei tulnud muidugi midagi. Wallander kahtlustas, et nii mõnigi neist, kes teda tagasituleku puhul rõõmsalt tervitas, varjas tegelikult oma kahjurõõmu, aga ta otsustas sellest mitte välja teha. Ta ei kavatse hakata võimalikke silmakirjatsejaid otsima, selleks pole aegagi. See rikuks lihtsalt une ära, kui hakkaks öösiti mõtlema ja teda tagaselja parastavate kolleegide peale ärrituma.
Esimene suurem uurimine pärast relvaröövi õnnestunud lahendamist, mille ohvrite ratsatalu pidav tütar talle muuseas ühel päeva lillekimbu saatis, oli seotud kakluse ja raskete kehavigastuste tekitamisega. Lugu toimus Ystadi ja Poola vahelisel praamil, see oli erakordselt jõhker ja klassikaline juhtum, kus puudusid usaldusväärsed tunnistajad ning kõik süüdistasid kõiki. Peksmine leidis aset kitsas kajutis, ohvriks oli Skurupist pärit noor naine, kes oli tollel õnnetul reisil oma armukadeda ja õllelembese kavaleriga. Praamil tutvusid nad Malmö noormeeste seltskonnaga, kellel oli ainult üks eesmärk – ohjeldamatu joomine. Wallander mõtles uurimise käigus selle peale üsna palju. Kas tõesti on olemas inimesi, kelle jaoks hästi veedetud vaba õhtu tähendab nii kõva joomingut, et sellest hiljem midagi ei mäletata?
Alguses tegeles ta uurimisega üksi, kasutades aeg-ajalt Martinssoni abi. Rohkem inimesi polnud vajagi, sest kurjategijat tuli otsida ainult nende hulgast, kellega noor naine laeva peal tuttavaks oli saanud. Kui puud piisavalt kõvasti raputada, kukuvad viljad maha ja siis sorteerib ta need erinevatesse ämbritesse, ühte lähevad süütud ja teise see või need, kes olid tüdruku poolsurnuks peksnud ning ta vasaku kõrva pea küljest peaaegu lahti rebinud.
Håkan von Enke loos polnud uudiseid. Wallander rääkis peaaegu iga päev telefonis Ytterbergiga, kes ei suutnud ikka veel uskuda, et kaptenleitnant on vabatahtlikult kadunud. Tema kahtlusele andis tuge koju jäetud pass ja ka fakt, et von Enke krediitkaarti polnud kasutatud. Kuid kõige olulisem on mehe iseloom, ütles Ytterberg. Håkan von Enke pole lihtsalt selline mees, kes ära kaob. Ta ei jätaks oma naist maha. See ei klapi.
Wallander rääkis sageli ka Louise’iga. Helistajaks oli alati naine, enamasti õhtul kella seitsme paiku, kui Wallander juba kodus oli ja õhtust sõi. Wallander kuulis naise häälest, et too on mõttega mehe surmast leppinud. Kui Wallander keerutamata küsis, siis vastas Louise, et tänu unerohule saab ta nüüd öösiti magada. Kõik ootavad, mõtles Wallander, kui oli telefonitoru pärast Louise’iga rääkimist hargile pannud. Praegu on mees tõepoolest jäljetult kadunud, õhku haihtunud. Aga kas kuskil kõduneb tema surnukeha? Või sööb ta parajasti õhtust? Teisel planeedil, teise nime all, lauanaabriks tundmatu kuulsus?
Mida Wallander ise usub? Kogemus ütles talle, et kaudseid tõendeid arvestades viitab kõik vana allveelaevakapteni surmale. Wallander kartis, et ühel päeval selguv lahendus osutub labaseks, ehk oli surma põhjuseks kontrolli alt väljunud röövimiskatse. Aga ta polnud päris kindel. Ta ei pannud kõike ühele kaardile; võis jääda siiski väike võimalus, et von Enke lahkumine on vabatahtlik, ehkki nad ei suuda selle ootamatu manöövri põhjust leida.
Kõige kindlamalt vaidles von Enke tapmise vastu Linda. Ta pole mees, keda saaks nii lihtsalt tappa, ütles Linda peaaegu ärritatult, kui Wallander temaga linnas kohvikus kokku sai; tüdruk magas rahulikult lapsevankris. Aga ka Linda ei mõistnud, miks oleks von Enke pidanud lahkuma. Hans ei helistanud kunagi, kuid tänu Linda küsimustele ja mõtetele oli Wallanderil kogu aeg tunne, nagu viibiks ka väimees kohal. Kuid ta ei küsinud midagi, ta ei tahtnud ei noorte ega ka kellegi teise ellu sekkuda.
Steven Atkins hakkas Wallanderile lehekülgedepikkusi meile saatma. Mida pikemaks ta kirjad muutusid, seda lühemaid vastuseid suutis Wallander suure vaevaga koostada. Ta oleks hea meelega pikemalt kirjutanud, kuid oli oma inglise keeles nii ebakindel, et ei julgenud end liiga keeruliste lausete puntrasse mässida. Aga ta sai teada, et Steven Atkins elab nüüd San Diego suure mereväebaasi lähedal Point Lomas, Californias. Tal oli seal väike maja, naabruskonnas elasid peaaegu eranditult erusõjaväelased. Lähiümbrusest oli „praktiliselt võimalik panna kokku ühe või kahe allveelaeva meeskond, kuni viimase meheni”. Wallander mõtles, mis tunne oleks elada linnajaos, kus kõik naabrid on endised politseinikud. Paljas mõte tekitas judinaid.
Atkins kirjutas oma elust, perekonnast, lastest ja lastelastest, ta saatis koguni fotosid, mille avamiseks pidi Wallander Linda abi paluma. Piltidel oli päike, taustal sõjalaevad, mundris Atkins ja tema suur pere naeratasid Wallanderile. Atkins oli kiilaspäine ja kõhnapoolne, ta hoidis oma samuti kõhna ja naeratava, kuid mitte kiilaspäise naise õlgade ümbert kinni. Wallanderil oli tunne, nagu oleks tegemist pesupulbri või mingite uute hommikusöögihelveste reklaampildiga. Roosatavate põskedega Ameerika perekond talle lehvitamas.
Ühel päeval kalendrisse vaadates nägi Wallander, et möödas on täpselt kuu päevast, mil Håkan von Enke lahkus Grevgatani korterist, pani ukse enda järel kinni ega tulnudki enam tagasi. Sel päeval rääkisid Ytterberg ja Wallander kaua telefonis. Oli 11. mai ja Stockholmis sadas vihma. Ytterberg oli sünges tujus, Wallander ei saanud aru, kas ilma või uurimise pärast. Tema ise murdis pead, kuidas üles leida laeval toimunud peksmise süüdlane. Niisiis vestlesid sel päeval kaks väsinud ja üsna halvatujulist politseinikku. Wallander küsis, kas kapo tunneb kadumise vastu ikka veel huvi.
„Aeg-ajalt käib siin üks mees, tema nimi on William,” vastas Ytterberg. „Ausalt öeldes ma ei teagi, kas see on tema ees- või perekonnanimi. Mulle on see ka tegelikult üsna ükskõik. Viimane kord, kui ta siin käis, oli mul tahtmine ta ära kägistada. Küsisin, kas neil on ehk omalt poolt midagi lisada, mis võiks meie tööd kergendada. Tavaline vastastikku väikeste teenete tegemine, mis olla ju Rootsi kui demokraatliku riigi üks alustaladest. Kasvõi mingi nendepoolne vihje, mis võiks juhtunud olla. Aga loomulikult ei oska nad midagi arvata. Vähemalt Williami jutu järgi mitte. Kes seda teab, kui tõsi see on. Kogu nende töö põhineb ju vale ja pettusega mängimisel. Eks tavalised politseinikud teevad seda ju ka mõnikord, see käib asja juurde, aga pole meie nii-öelda eksistentsiaalne lähtepunkt.”
Pärast telefonikõnet võttis Wallander uuesti ette toimiku ülekuulamisprotokollidega. Toimiku kõrval laual oli pilt läbi pekstud naisest. Sellepärast ma seda teengi, mõtles ta. Sellepärast, et ta niisugune välja näeb, sellepärast, et ta peaaegu surnuks peksti.
Kui Wallander sel õhtupoolikul koju jõudis, oli Jussi haige. Koer lamas oma kuudis, ei tahtnud süüa ega juua. Wallanderil tuli külm hirmuhigi otsaette ja ta helistas kohe tuttavale veterinaarile. Veterinaar oli tal kunagi aidanud leida meest, kes Ystadi ümber karjamaadel julmalt noori hobuseid veristas. Loomaarst vaatas Jussi läbi, oli üsna kindel, et koer on midagi ebasobivat söönud, kuid saab peagi taas terveks. Selle öö magas Jussi kamina ees vaiba peal ja Wallander käis teda aeg-ajalt vaatamas. Hommikul oli koer jälle jalul, ehkki veidi nõrk.
Wallander tundis tohutut kergendust. Tööle jõudes ja arvutit käima pannes mõtles ta natuke hajameelselt, et viimati kuulis ta Atkinsist viis päeva tagasi. Võib-olla pole tal rohkem midagi rääkida või fotosid, mida saata. Kuid samal päeval enne kella kahtteist, kui Wallander mõtles, kas sõita koju lõunat tegema või süüa kuskil linnas, helistati talle valvelauast. Teda ootas külaline.
„Kes?” küsis Wallander. „Ja mis ta tahab?”
„Ta on välismaalane,” kuulis ta vastuseks. „Tundub, et politseinik.”
Wallander tõusis laua tagant ja läks valvelauda. Ta taipas kohe, kes tulija on. Mehel polnud seljas politseimunder, vaid Ameerika mereväe vorm. Steven Atkins oli see, kes vormimütsi kaenla alla surudes teda ootas.
„Ma ei kavatsenud ette hoiatamata kohale saabuda,”
