„et oleksin torutangid kõrtsi unustanud.”
Wallander ei teadnud, mida vastata. Ta lehvitas vaikides, kui Jarmo roostetanud tööautoga minema sõitis. Siis helistas ta politseimajja Martinsoni otsenumbrile. Martinssoni hääl teatas, et ta on sel päeval Lundis illegaalsete põgenike probleeme käsitleval seminaril. Wallander kaalus hetke, kas peaks helistama Kristina Magnussonile. Kuid ta jättis selle mõtte sinnapaika. Ta lahendas veel mõned ristsõnad, sulatas külmutuskappi ja tegi Jussiga pika jalutuskäigu. See, et ta ei saanud töötada, tekitas tüdimust ja rahutust. Kui telefon helises, rabas ta toru, justkui oleks ta liiga kaua pidanud selle helisemist ootama. Noor, peaaegu siristav naisehääl küsis, kas ta on huvitatud massaažiseadme üürimisest, seade on nii väike, et seda võib kapis hoida ja isegi üles seatuna ei võta see sugugi palju ruumi. Wallander virutas toru hargile, kuid kahetses kohe, sest tüdruk polnud ju niisugust käitumist ära teeninud.
Telefon helises uuesti. Ta kõhkles, kas vastata, kuid tõstis siis toru. Torus kahises, kõne tuli kaugelt. Hääl jõudis temani viivitusega.
Räägiti inglise keeles.
Keegi mees hüüdis, kas ta räägib õige inimesega, ta otsib Kurti, Kurt Wallanderit, kas see on tema?
„See olen mina!” karjus Wallander kahinasse. „Aga kes sina oled?”
Tundus, nagu oleks kõne katkenud. Wallander pidi juba toru hargile panema, kui hüüdja hääl taas kostma hakkas, seekord selgemalt ja lähemalt.
„Wallander?” karjus ta. „Oled see sina, Kurt?”
„See olen mina!”
„Minu nimi on Steven Atkins. Kas sa tead, kes ma olen?”
„Tean!” hüüdis Wallander. „Håkani sõber!”
„Kas ta on üles leitud?”
„Ei!”
„Kas vastus oli ei?”
„Vastus oli ei!”
„Ta on siis nädal aega kadunud olnud?”
„Jah, enam-vähem.”
Kuuldavus hakkas taas halvemaks muutuma. Wallander oletas, et Steven Atkins räägib mobiiltelefoniga.
„Ma olen mures,” hüüdis Atkins. „Ta pole niisugune mees, kes lihtsalt ära kaob.”
„Millal sa temaga viimati rääkisid?”
„Pühapäeval saab sellest kaheksa päeva. Pärast lõunat, Swedish time.”
Päev enne seda, kui ta kadus, mõtles Wallander.
„Kumb helistas, sina või tema?”
„Tema. Ta ütles, et on mingile järeldusele jõudnud.”
„Mis järeldusele?”
„Seda ma ei tea. Ta ei öelnud.”
„Kas see oli kõik? Järeldus? Ta pidi ju midagi veel ütlema?”
„Ei, mitte midagi. Ta oli helistades väga ettevaatlik. Vahel helistas ta telefoniputkast.”
Taas kadus kuuldavus. Wallander hoidis hinge kinni, ta ei tahtnud kontakti kaotada.
„Ma tahan teada, mis toimub,” ütles Atkins. „Ma olen mures.”
„Kas ta rääkis midagi ärasõitmisest?”
„Ta tundus rõõmsam kui kunagi varem. Håkan oli vahel natuke morn. Talle ei meeldinud vanaks saada, kartis, et aeg saab otsa. Kui vana sa oled, Kurt?”
„Ma olen kuuskümmend.”
„See pole mingi vanus! Kas sul on meiliaadress, Kurt?”
Wallander ütles tähthaaval oma aadressi, kuid ei lisanud, et ei kasuta seda peaaegu kunagi.
„Ma kirjutan sulle, Kurt,” hüüdis Atkins. „Sa võiksid mulle külla tulla! Aga otsi enne Håkan üles!”
Kuuldavus kadus ja kõne katkes. Wallander jäi seisma, telefonitoru käes. Why don’t you come over? Ta pani toru hargile ja istus köögilaua äärde. Kaugelt Californiast oli Steven Atkins talle uut infot andnud. Ta käis telefonivestluse Steven Atkinsiga punkt-punktilt, lause-lauselt uuesti läbi. Päev enne kadumist helistab Håkan von Enke Californiasse, mitte Sten Nordlanderile ega oma pojale. Kas see oli teadlik valik? Kas see kõne oli samuti telefoniautomaadist tehtud? Kas Håkan von Enke läks helistamiseks linna? Sellele küsimusele pole vastust. Ta jätkas kirjutamist, kuni oli telefonikõne põhjalikult läbi mõelnud. Siis tõusis ta püsti, astus lauast mõne meetri eemale ja jäi eemalt oma märkmikku vaatama nagu kunstnik molbertit. Loomulikult oli see Sten Nordlander, kes andis Atkinsile ta telefoninumbri. Selles polnud midagi imelikku. Atkins on samamoodi mures nagu kõik teisedki. Või kas ikka on? Wallanderil tekkis järsku kummaline tunne, nagu oleks Håkan von Enke Atkinsi kõrval seisnud, kui too telefoniga rääkis. Ta heitis selle mõtte otsekohe kõrvale, nagu oleks see kuidagimoodi sündsusetu olnud.
Wallander oli kõigest järsku väsinud. Ta võib muretseda samamoodi nagu teised. Kuid pole tema ülesanne kadunud meest otsida või erinevate asjaolude kohta oletusi teha. Ma täidan oma jõudeaega viirastustega, mõtles ta. Võib-olla on see sissejuhatav harjutus viletsuseks, mis saabub koos kunagi vääramatult ees ootava erruminekuga?
Ta tegi süüa, koristas siit-sealt ja püüdis lugeda Lindalt saadud raamatut Rootsi politsei ajaloo kohta. Ta oli uinunud, raamat rinnal, kui telefonihelin ta järsku äratas.
Helistajaks oli Ytterberg.
„Loodetavasti ma ei sega,” alustas ta.
„Sugugi mitte. Ma lugesin raamatut.”
„Me leidsime midagi,” jätkas Ytterberg. „Tahtsin, et sa teaksid.”
„Kas leidsite laiba?”
„Söestunud surnukeha. Leiti paar tundi tagasi Lidingöl ühest mahapõlenud soojakust. See pole Lilljansskogenist väga kaugel. Vanus võib klappida. Tegelikult ei kõnele miski selle poolt, et see on tema. Abikaasale või kellelegi teisele me sellest praegu veel ei räägi.”
„Ajakirjanikud?”
„Nendele ei ütle me üldse midagi.”
Sel öösel magas Wallander järjekordselt halvasti. Ikka ja jälle tõusis ta üles, võttis politseiajaloo raamatu ja pani selle kohe käest ära. Jussi lamas kamina ees ja jälgis teda. Wallander lubas tal mõnikord toas magada.
Hommikul veidi pärast kella kuut helistas Ytterberg. Põlenud surnukeha ei kuulunud Håkan von Enkele. Söestunud sõrmes olnud sõrmus aitas surnukeha tuvastada. Wallander tundis kergendust, ta uinus uuesti ja magas kella üheksani. Ta sõi parajasti hommikust, kui helistas Lennart Mattson.
„Otsus on tehtud,” ütles ta. „Personaliosakond otsustas sul relva unustamise eest viie päeva palga maha võtta.”
„Kas see on kõik?”
„Kas sellest ei aita või?”
„Rohkem kui
