et mööblitükk on väga vana. Naine vaatas oma käsi. Ta tõusis püsti, kui mees tuppa tuli, ja küsis veel üks kord, kas külaline soovib teed. Seekord Wallander nõustus. Ta ootas, naine kallas talle teed, kuid jättis enda tassi täitmata.
„Ma ei leia midagi,” ütles Wallander. „Kas keegi vaatas Håkani paberid läbi?”
Naine silmitses teda uurivalt. Väsimus muutis ta näo halliks, moondunuks.
„Mina vaatasin need loomulikult läbi. Kuid kes muu peale minu oleks saanud seal käia?”
„Seda ma ei tea, kuid osa pabereid on nähtavasti kadunud, seal on ootamatult tekkinud segadus. Ma võin muidugi ka eksida.”
„Sellest päevast saadik, kui ta kadus, ei ole keegi tema kabinetis käinud. Kui mind mitte arvestada.”
„Me rääkisime sellest juba varemgi. Aga ma tahaksin korrata oma küsimust tema korraarmastuse kohta.”
„Ta vihkas segadust.”
„Aga ta polnud pedant, kui ma õigesti mäletan?”
„Kui meile tuleb külalisi, siis aitab ta mul tavaliselt lauda katta. Ta kontrollib, et noad-kahvlid ja klaasid on nii, nagu peab. Aga ta ei kasuta nende ritta panemiseks joonlauda. Kas sellest vastusest piisab?”
„Suurepäraselt,” vastas Wallander leebelt ja vaatas murega, kuidas naise nägu üha väsinumaks muutus.
Wallander jõi tee lõpuni ja läks siis keldrisse, et panipaik üle vaadata. Seal olid mõned vanad kohvrid, kiikhobune, plastmasskarbid mitte ainult Hansu, vaid ka varasemate põlvkondade mänguasjadega. Seina najal olid mõned suusapaarid ja fotonegatiivide kopeerimise lahtimonteeritud aparaat.
Wallander istus ettevaatlikult kiikhobu peale. Arusaamine tabas teda samasuguse armutu rünnakuna, nagu ta hiljuti läbi oli elanud. Håkan von Enke on surnud. Mingit muud seletust ei ole. Ta on surnud.
Tunne ei teinud teda üksnes kurvaks. See tegi teda ka murelikuks.
Håkan von Enke püüdis mulle midagi rääkida, mõtles ta. Aga tol õhtul Djursholmi akendeta toas ei saanud ma kahjuks aru, mida ta öelda tahtis.
7
Wallander ärkas järgmisel koidikul kõrvaltoast kostva noorpaari tüli peale. Seinad olid nii õhukesed, et ta sai aru kõikidest vastastikku loobitavatest karmidest sõnadest. Ta tõusis ja otsis oma tualett-tarvete kotist kõrvatroppe, kuid seekord olid need nähtavasti koju jäänud. Ta tagus kõvasti vastu seina, kaks tugevat hoopi ja siis veel üks, nagu oleks rusikaga lõpuks vandesõna teele saatnud. Riid vaibus otsekohe, või vähemalt oli selle helitase nüüd niisugune, et ta ei saanud sõnadest enam aru. Enne magamajäämist hakkas ta mõtlema, kas ka temal ja Monal polnud oma reisi ajal hotellis mingit rumalat tüli. Vahel juhtus, et nad läksid riidu mõttetute pisiasjade pärast, alati ajasid neid endast välja pisiasjad, mitte olulised küsimused. Meie tülid polnud kunagi värvikad, vaid alati hallid, mõtles ta endamisi. Me olime kurvad või pettunud või mõlemat ja me mõlemad teadsime, et see läheb üle. Aga ometigi me riidlesime, me mõlemad olime ühtviisi rumalad ja ütlesime nõmedusi, mida kohe kahetsesime. Mõlema suust lendas välja lausa linnuparv, me ei jõudnud neil tiibadest kinni hoida.
Ta jäi uuesti magama, nägi unes kedagi, võib-olla Rydbergi, aga võib-olla ka isa, kes seisis vihma käes ja ootas teda. Aga ta jäi hiljaks, võib-olla oli auto katki läinud, ja ta teadis, et saab oma hilinemise pärast kurjustada.
Pärast hommikusööki istus ta fuajees ja valis Sten Nordlanderi numbri. Wallander alustas lauatelefonist. Keegi ei vastanud. Ka mobiiltelefonil ei saanud ta vastust. Kuid sinna sai jätta teate. Ta ütles oma nime ja helistamise põhjuse. Aga mis see põhjus õigupoolest on? Kadunud Håkan von Enke otsimine on Stockholmi politsei, mitte tema ülesanne. Teda võis ehk pidada omal käel asja uurivaks eradetektiiviks, kusjuures pärast Olof Palme mõrva oli sellel väljendil väga halb kõla.
Tema mõtted katkestas mobiilihelin. Helistajaks oli Sten Nordlander. Tema hääl oli madal ja kähe.
„Ma tean, kes sa oled,” ütles ta. „Louise ja Håkan on sinust rääkinud. Kuhu ma võin sulle järele tulla?”
Wallander seisis tänaval, kui Sten Nordlander auto kõnnitee ääres peatas. See oli viiekümnendate keskpaigast pärit, kroomist läikiv ja valgete kodaratega Dodge. Nooruses oli Sten Nordlander kindlasti olnud midagi rullnokalaadset, „autostunud noorus”, nagu neid õudusega nimetati. Ka nüüd oli tal nahkjope, jalas kauboisaapad, teksased ja jope all ainult õhuke särk, ehkki väljas oli külm. Wallander imestas endamisi, kuidas küll Håkan von Enkest ja Sten Nordlanderist olid saanud lähedased sõbrad. Esimesel pilgul oli raske ette kujutada kahte veel erinevamat inimest. Aga pealispinna järgi otsustamine on ohtlik. See oli Rydbergi üks sagedasemaid fraase: pealispinnal libastud peaaegu alati.
„Hüppa sisse,” ütles Sten Nordlander.
Wallander ei küsinud, kuhu nad sõidavad, vaid vajus sügavale punasesse nahkistmesse, see oli kindlasti originaal. Ta esitas mõned viisakad küsimused auto kohta ja sai neile sama viisakad vastused. Siis istusid nad vaikides. Mingist karvasest materjalist tehtud kaks suurt täringut rippusid tahavaatepeegli küljes. Wallander oli oma varases lapsepõlves korduvalt niisuguseid autosid näinud. Rooli taga istusid keskealised mehed ülikondades, mis läikisid samamoodi nagu auto kroomitud pinnad. Nad ostsid tosinakaupa isa maale ja maksid paksust patakast võetud rahatähtedega. Kunagi oli ta nimetanud neid siidirüütliteks. Hiljem sai ta aru, et maalide eest liiga vähe makstes olid nad tema isa alandanud.
Mälestus tegi ta hetkeks nukraks. See aeg oli möödas, pöördumatult möödas.
Autos polnud turvavöösid. Sten Nordlander nägi, kuidas Wallander vööd otsis.
„Auto on antikvaarne,” ütles ta. „Sellel on luba turvavöösid mitte kasutada.”
Nad jõudsid kuhugi Värmdö kanti. Wallander oli selleks ajaks suuna- ja ruumitaju ammu kaotanud. Nordlander peatas õõtsuva auto pruuniks värvitud majas asuva kohviku ees.
„Kohvikuomanik oli abielus Håkani ja minu ühe sõbraga,” ütles Sten Nordlander. „Nüüd on Matilda lesk, tema mees Claes Hornvig oli kapteni abi Mao peal, kus me Håkaniga töötasime.”
Wallander noogutas. Ta mäletas, et Håkan von Enke oli seda allveelaeva liiki nimetanud.
„Toetame tema äri. Tal on raha vaja. Pealegi teeb ta head kohvi.”
Esimese asjana märkas Wallander keset põrandat seisvat periskoopi. Sten Nordlander seletas, millise vanarauaks läinud allveelaeva pealt see pärit on, ja Wallander taipas, et ta on allveelaevade eramuuseumis.
„See kujunes tavaks,” ütles Sten Nordlander. „Kõik, kes Rootsi allveelaevade peal teenisid, nii elukutselised kui ka ajateenijad, tegid vähemalt ühe palverännaku Matilda kohvikusse. Ja alati toodi midagi kaasa, see oli reegel. Mõni pihta pandud taldrik või tekk, toodi koguni toimivaid roole ja kange. See oli muidugi tõeline pidupäev, kui allveelaevad maha kanti ja vanarauaks tehti. Siis võtsid paljud endale suveniire ja alati korraldas keegi ka Matilda heaks korjanduse. Sinna ei annetatud mitte raha, vaid näiteks oma aja ära elanud allveelaevalt pärit sügavusmõõtja.”
Köögiuksest tuli kahekümnendates naine.
„Matilda ja Claesi tütretütar Marie,” ütles Sten Nordlander. „Matilda on mõnikord ka veel siin, aga ta on üle üheksakümne. Ütleb, et tema ema elas saja
