Wallander mõelda, enne kui nahkjopega poiss teda näkku lõi.
Ülemisest huulest hakkas verd jooksma. Ta sai uue hoobi, seekord vastu laupa. Poiss oli tugev ja lõi kõvasti, justkui sunniks teda takka raev. Siis hakkas ta Wallanderi riideid rebima ja kähistas, et tahab rahakotti ning mobiiltelefoni. Wallander tõstis enesekaitseks käe. Ta jälgis pilguga kogu aeg nuga. Järsku taipas ta, et poisid on rohkem hirmul kui tema ja tal pole vaja käes värisevat nuga karta. Wallander võttis hoogu ja lõi nuga hoidvat poissi. Hoop läks mööda, kuid ta rabas poisi käest kinni ja väänas seda. Nuga kukkus maha. Samal ajal tundis ta kuklasse antud tugevat hoopi ja kukkus uuesti. Löök oli nii kõva, et ta ei suutnud enam tõusta. Ta oli põlvili, tundis läbi püksisäärte niiske maapinna külmust ja mõtles, et nüüd võib järgneda noahoop. Aga midagi ei juhtunud. Kui ta üles vaatas, olid poisid kadunud. Ta katsus käega kukalt, käsi muutus kleepuvaks. Aeglaselt tõusis ta püsti, silme ees läks mustaks ja ta haaras kinni raudteerööpaid ääristavast tarast. Ta tõmbas mõned korrad sügavalt hinge ja läks natukese aja pärast edasi. Poisid olid kadunud. Kukal veritses, aga mitte nii palju, et ta poleks verejooksu peatamisega ise kodus hakkama saanud. Tegemist ei ole arvatavasti isegi mitte kerge peapõrutusega.
Ta jäi autosse istuma ega keeranud võtit. Ühest maailmast teise, mõtles ta.
Ma istun teatris, kuhu ma ei kuulu, lähen sealt ära ja satun maailma, mida ma enamasti näen ainult kõrvalt. Nüüd olin mina see, keda löödi ja ähvardati.
Kõige rohkem mõtles ta noa peale. Ükskord, kui ta noore politseinikuna Malmös tööd alustas, oli üks hullumeelne teda Pildammsparkenis rängalt pussitanud. Kui noatera oleks tema kehasse tunginud vaid mõni sentimeeter kaugemal, oleks see sattunud otse südamesse. Siis poleks tal olnud kõiki neid aastaid Ystadis, ka Linda suurekskasvamine oleks tal nägemata jäänud. Tema elu oleks lõppenud enne, kui see õieti alatagi sai.
Ta mäletas oma toonaseid mõtteid. Aeg antud elada, aeg antud surra.
Autos oli külm. Ta pani mootori käima ja keeras soojenduse peale. Ikka ja jälle lasi ta rünnaku peast läbi. Ta oli endiselt šokis, kuid nüüd hakkas tasapisi tekkima ka raev.
Ta kohkus, kui keegi aknale koputas, oli valmis selleks, et poisid on tagasi tulnud. Kuid aknast vaatas sisse vanem hallipäine baretiga daam. Ta tegi ukse lahti.
„Siin ei ole lubatud mootorit nii kaua tühikäigul käia lasta,” ütles naine. „Ma olen koeraga väljas ja vaatasin kella pealt, kui kaua teie auto mootor on juba käinud.”
Wallander ei vastanud, vaid lihtsalt noogutas ja sõitis ära. Sel ööl oli ta kaua ärkvel. Kui ta viimane kord vaatas, oli kell juba viis läbi. Järgmisel päeval kadus Håkan von Enke. Ja Wallander ei kirjutanud oma ründamise kohta avaldust. Ta ei rääkinud sellest kellelegi, isegi mitte Lindale.
Kui von Enke ei olnud ka kahe päeva pärast veel tagasi tulnud, hakkas Wallander aru saama, et juhtunud on midagi tõsist. Ta oli endiselt haiguslehel, ja kui tema tulevane väimees helistas ning palus tal Stockholmi sõita, täitis ta selle palve enesestmõistetavalt. Wallander taipas, et tegelikult oli tema abi palunud Louise. Ta selgitas ka, et ei taha politsei töösse sekkuda. Asjaga tegelevad tema Stockholmi kolleegid. Kellelegi ei meeldi politseinikud, kes segavad ennast kolleegide tööülesannetesse ja sõidavad teistest üle.
Varakevadiselt valgel õhtul enne Stockholmi sõitmist läks Wallander Linda juurde. Hansu polnud kodus, sest tegi nagu tavaliselt ületunde, Wallander nimetas seda endamisi „finantsspekulatsioonideks”. See oli seni muide ka ainus asi, mille pärast Wallander ja tema tulevane väimees tülitsenud olid. Hans vaidles nördinult vastu ja ütles, et ei tema ega ta kolleegid ei tegele millegi nii labasega. Aga kui Wallander küsis, milles tema töö õieti seisneb, tähendas vastus tema meelest just nimelt spekuleerimist valuutade ja väärtpaberite, derivaatide ja hedge-fondidega (Wallander oli seejuures möönnud, et ei saa aru, mida see tähendab). Linda sekkus ja ütles, et tema isa ei mõista nüüdisaja mõistatuslikke ja seepärast hirmutavaid finantsinstrumente. Varem oleks tütre sõnad Wallanderit arvatavasti ärritanud, aga kuuldes Linda häälest kõlavat soojust, laiutas ta lihtsalt käsi, andes sellega märku oma allaandmisest.
Kuid nüüd oli ta nende juures kodus. Veel ilma nimeta tüdruk magas Linda jalgade juures vaiba peal. Wallander vaatas teda ja võib-olla esimest korda tuli talle mõte, et tema enda tütar ei istu enam iialgi tema süles. Kui su oma laps saab lapse, siis tähendab see, et midagi on pöördumatult möödas.
„Mis sa arvad, mis Håkaniga juhtus?” küsis Wallander. „Mis on sinu kui politseiniku ja Hansu elukaaslase arvamus?”
Linda vastus tuli kiiresti, tal oli see juba varem valmis.
„Ma olen kindel, et midagi on juhtunud. Ma kardan koguni, et ta võib surnud olla. Håkan ei ole selline inimene, kes lihtsalt ära kaob. Ta poleks iialgi teinud enesetappu, jätmata kirja seletusega, miks. Ta ei teeks nagunii iialgi enesetappu, aga see on teine asi. Kui ta oleks midagi seadusevastast teinud, siis ta ei põgeneks, vaid võtaks oma karistuse vastu. Ma lihtsalt ei usu, et ta on vabatahtlikult kadunud.”
„Kas sa saaksid seda mõtet edasi arendada?”
„On seda vaja? Sa saad nagunii aru, mida ma mõtlen.”
„Jah, aga ma tahan, et sa seda oma sõnadega räägiksid.”
Wallander märkas taas, et tütar oli ette valmistunud. Linda ei rääkinud üksnes kui muret tundev lähedane, ta oli ka arukas noor politseinik, kes avaldas oma arvamust.
„Kui me räägime soovimatust kadumisest, siis on kaks võimalust. Esimene: tegemist on õnnetusega, inimene on kukkunud näiteks läbi jää või jäänud auto alla. Teine võimalus on see, et ta on langenud teadliku vägivalla ohvriks, ta on kaasa viidud või tapetud. Õnnetus ei tundu praegu enam tõenäoline. Teda ei ole üheski haiglas. See tee on niisiis suletud. Jääb ainult teine võimalus.”
Wallander tõstis käe ja katkestas Lindat.
„Oletagem ühte asja,” ütles ta. „Me mõlemad teame, et seda juhtub tunduvalt sagedamini kui arvatakse. Eriti siis, kui asi puudutab vanemaid mehi.”
„Tal on teine naine, kellega ta on ära põgenenud?”
„Umbes midagi sellist.”
Linda raputas ägedalt pead.
„Ma olen Hansuga sellest muidugi rääkinud. Ta eitab täiesti kindlalt, et tegemist võiks olla mingite luukeredega kapis. Håkan on kogu elu Louise’ile truu olnud.”
Wallander muutis kiiresti vestlussuunda.
„Ja Louise? Kas tema on truu olnud?”
Ta nägi, et seda küsimust polnud Linda endale esitanud. Ta polnud veel õppinud, kuidas ülekuulamise kõiki suunamuutusi ära kasutada.
„Ma ei suuda ette kujutada, et ta oleks petnud. Ta pole seda tüüpi.”
„See on vilets vastus. Ühegi inimese kohta ei saa kunagi öelda, et „ta pole selline”. Sel juhul on tegemist alahindamisega.”
„Ma sõnastan siis nii: ma ei usu, et tal on armukesi olnud. Aga kindlalt ma seda muidugi ei tea. Küsi tema käest!”
„Seda ei kavatse ma mingil tingimusel teha! Praeguses olukorras oleks see häbematu.”
Wallander kõhkles enne järgmise pähe tulnud küsimuse esitamist.
„Sa
