tundis ruumis vaevutajutavat tubakalõhna.
„Ta kartis pimedat,” ütles Louise ja pühkis ühelt raskelt tumedalt kardinalt tolmukübemeid. „Tema meelest oli see piinlik. Aga allveelaevades hakkas ta pimedat kartma. Hirm tuli alles tükk aega hiljem, kui ta oli juba merelt ära tulnud. Ma pidin talle lubama, et ei räägi sellest mitte kellelegi.”
„Ometigi teab su poeg seda? Ja tema omakorda rääkis Lindale.”
„Håkan nähtavasti rääkis sellest Hansule, ma ei teadnud seda.”
Kaugemal helises telefon.
„Tunne ennast nagu kodus,” ütles naine ja läks kõrgetest tiibustest välja.
Wallander tabas ennast seda naist samamoodi silmitsemast nagu ta tavaliselt vaatas Kristina Magnussoni. Ta istus roostepruunist puidust ja rohelisest nahast seljatoe ning istmeosaga kirjutuslauatoolile. Siis vaatas ta toas aeglaselt ringi. Ta pani lambi põlema. Lüliti ümbrus oli tolmune. Wallander tõmbas sõrmega üle poleeritud mahagonpinna. Siis kergitas ta laual olevat kirjutusalust. See harjumus oli tal tekkinud juba Rydbergi juures õpipoisiks olemise ajal. Kui nad läksid kuriteopaigale, kus oli kirjutusalus, alustas Rydberg alati sellest. Tavaliselt polnud selle all midagi. Aga Rydberg seletas mõistatuslikul toonil, et ka tühi pind on oluline jälg.
Laual olid mõned pliiatsid, suurendusklaas, luigekujuline portselanvaas, väike kivike ja karp knopkasid. See oli kõik. Ta pööras aeglaselt tooli ja vaatas toas ringi. Seintel olid allveelaevade ja teiste sõjalaevade raamitud fotod. Suur värviline pilt Hansust, tudengimüts peas. Pulmapilt, millel Håkan oli mundris. Tema ja Louise üles tõstetud mõõkadest moodustunud auvärava alt läbi tulemas. Vanade inimeste fotod, mehed peaaegu alati mundris. Ühel seinal rippus maal. Wallander tõusis ja läks seda lähemalt uurima. Trafalgari lahingu romantiline kujutis, surev Nelson kahuritorule toetumas, tema ümber põlvitamas nutvad meremehed. Maal üllatas teda. Labane pilt oli vastuolus ülejäänud korteri maitsekusega. Miks oli korteriperemees selle seinale riputanud? Wallander võttis pildi ettevaatlikult maha ja pööras selle ringi. Tagaküljel polnud mingit teksti. Tühi kirjutusalus, viletsa maali tühi tagakülg. Liiga hilja on hakata praegu tuba läbi otsima, mõtles ta. Kell on varsti pool üheksa, see võtab mitu tundi aega. Parem alustada homme hommikul. Ta lahkus ruumist ja läks tagasi elutuppa. Louise tuli köögist. Wallander aimas nõrka alkoholilõhna, kuid polnud selles siiski päris kindel. Nad leppisid kokku, et ta tuleb järgmisel hommikul kell üheksa tagasi. Kui Wallander oli esikus jope selga pannud, lõi ta järsku kõhklema.
„Sa oled väsinud moega,” ütles ta. „Kui palju sa õieti magad?”
„Paar tundi ehk. Kuidas ma saaksingi selles teadmatuses magada?”
„Kas tahad, et ma jään siia?”
„See on sinust kena, aga pole vaja. Ma olen harjunud üksi olema. Ära unusta, et ma olen meremehe naine.”
Wallander läks kogu pika tee hotelli jala, tegi tee peal peatuse ühes odavana paistnud Itaalia restoranis, kus toidu tase oli samuti keskpärane. Tahtmata unetuna voodis pikutada võttis ta pool unerohutabletti. Ta mõtles süngelt, et valgelt tabletipurgilt korgi mahakeeramine selleks, et und ligi meelitada, ongi viimasel ajal kogu tema pidutsemine.
Järgmine päev algas samamoodi nagu eelmise õhtu külaskäik. Louise pakkus talle teed. Ta nägi, et naine ei olnud öö jooksul eriti sõba silmale saanud.
Louise’i telefonile oli Wallanderi jaoks jätnud teate komissar Ytterberg, kes vastutas kadumisega seotud asjaolude uurimise eest. Louise ulatas talle juhtmeta telefoni, tõusis ja läks kööki. Seinal rippuvast peeglist nägi Wallander, et naine seisab liikumatult keset kööki, selg tema poole pööratud.
Ytterbergi jutust kumas eksimatult läbi Norrlandi dialekt.
„Uurimine käib täie hooga,” alustas ta. „Teame nüüd, et midagi on juhtunud. Abikaasa avaldas soovi, et sa vaataksid von Enke kabinetis paberid läbi.”
„Kas teie pole seda veel teinud?”
„Abikaasa vaatas, aga ta ei leidnud midagi. Oletatavasti ta tahab, et sa teist korda üle kontrolliksid.”
„Kas teil on mingisugustki jälge? Kas keegi on teda näinud?”
„Ainult üks ebakindel tunnistaja, kes arvab, et nägi teda Lilljansskogenis. Aga see on ka kõik.”
Wallander kuulis, kuidas Ytterberg palus ärritatud toonil kellelgi hiljem tagasi tulla.
„Ma ei harju sellega kunagi ära,” ütles Ytterberg. „Keegi ei vaevu enam koputama.”
„Ühel päeval tuleb riigi politseiülem lagedale ettepanekuga, et me hakkaksime töö efektiivsuse suurendamiseks istuma avatud kontoris. Siis saame üksteise tunnistajaid üle kuulata ja üksteise juurdlustesse sekkuda.”
Ytterberg itsitas rahulolevalt. Wallander mõtles, et head suhted Stockholmi politseiga on sellega loodud.
„Üks asi veel,” ütles Ytterberg. „Håkan von Enke oli oma karjääri ajal väga kõrge positsiooniga sõjaväelane. Seoses sellega vaatab ka kaitsepolitsei materjalid läbi. Meie salajased kolleegid tahaksid alati kangesti spioone paljastada.”
Wallander hämmastus.
„Kas tema suhtes on siis kahtlusi?”
„Loomulikult mitte. Aga nad peavad ju tulemusi näitama, kui järgmise aasta eelarvet hakatakse kokku panema.”
Wallander astus köögiuksest mõned sammud kaugemale.
„Omavahel rääkides,” ütles ta vaikselt. „Mis sa arvad, mis on juhtunud? Mida sa oma kogemusele toetudes arvad, jätame kõik faktid praegu kõrvale?”
„Paistab, et lugu on tõsine. Teda võidi metsas rünnata ja seejärel võeti ta kaasa. Praegu ma usun seda versiooni.”
Enne kõne lõppu küsis Ytterberg Wallanderi mobiilinumbrit. Wallander läks oma teetassi juurde tagasi ja mõtles, et oleks palju parema meelega kohvi joonud. Louise tuli köögist ja vaatas talle küsivalt otsa. Wallander raputas pead.
„Ei mingeid uudiseid. Aga nad võtavad tema kadumist väga tõsiselt.”
Naine jäi diivani kõrvale seisma ega öelnud midagi.
„Ma tean, et ta on surnud,” lausus ta järsku. „Seni pole ma julgenud kõige hullemat mõelda. Nüüd ei saa ma seda enam peast tõrjuda.”
„See mõte peab kuskilt tulema,” ütles Wallander ettevaatlikult. „Kas on midagi erilist, mis sind praegu niimoodi mõtlema paneb?”
„Ma elasin temaga nelikümmend aastat koos,” ütles naine. „Ta ei käituks minu suhtes iialgi niiviisi. Ei minu ega ülejäänud perekonna suhtes.”
Ta lahkus kiiresti toast. Wallander kuulis, kuidas vannitoa uks sulgus. Ta ootas silmapilgu, tõusis siis püsti, läks vaikselt magamistubadesse viivasse koridori ja kuulatas. Suletud ukse tagant oli kuulda nuttu. Ehkki Wallander polnud eriti tundeline inimene, tekkis tal kurku klomp. Ta jõi teetassi tühjaks ja läks siis kabinetti. Kardinad olid endiselt ette tõmmatud. Ta tõmbas need kõrvale ja lasi valguse tuppa. Siis hakkas ta sahtel sahtli järel kirjutuslauda läbi vaatama. Kõikjal valitses kord, iga asi oli omal kohal. Ühes sahtlis olid vanad piibud, piibuorgid ja mingi puhastuslapp. Wallander läks edasi teiste sahtlite juurde. Samasugune kord, vanad koolitunnistused,
