mul tunne, et Håkan oli millegi pärast mures.”
„Miks sa seda mulle pole rääkinud?”
„Sellepärast, et ma tõrjusin selle kõrvale. Mõtlesin, et kujutan endale lihtsalt ette.”
„Sinu vaistu tasub tavaliselt usaldada.”
„Tänan. Aga ma olen selle ja paljude muudegi asjade suhtes üha ebakindlam.”
Linda istus vaikides. Wallander vaatas tütre nägu. Linda oli rasedusega juurde võtnud, tema põsed olid ümaramaks muutunud. Silmist oli näha, et tütar on väsinud. Wallander meenutas Monat ja naise pidevat pahameelt, et Wallanderist kunagi abi ei olnud, kui Linda öösiti üles ärkas ja nuttis. Huvitav, kuidas tal läheb? mõtles ta. Lapse sünd tõmbab kõik pillikeeled pingule. Nii mõnigi neist katkeb.
„Miski ütleb mulle, et sul on õigus,” ütles Linda viimaks. „Kui ma järele mõtlen, siis tulevad mulle meelde mõned olukorrad, kus ta tundus murelikuna. Ta vaatas vahel üle õla.”
„Sõna otseses mõttes või kujundlikult?”
„Sõna otseses mõttes. Ta pööras ringi. Ma hakkasin alles praegu selle peale mõtlema.”
„Kas sul tuleb midagi muud meelde?”
„Ta kontrollis väga hoolega, et uksed oleksid lukus. Ja teatud lambid pidid alati põlema.”
„Miks?”
„Ma ei tea. Aga näiteks kirjutuslaua lamp tema kabinetis ja esikutuli välisukse juures.”
Vana mereväeohvitser, mõtles Wallander, kes öösiti laevateed valgustab. Üksikud majakad salajasel sõjateel, kus laevad tavaliselt ei sõida.
Sel hetkel ärkas laps üles ja Wallander hoidis teda senikaua süles, kuni tüdruk kisamise lõpetas.
Rongiga Stockholmi poole sõites mõtles ta süüdatud lampide peale. See on saladus, millest ta peab püüdma läbi tungida. Või siis on kõigel loomulik seletus. Samamoodi tuleb tal nüüd läheneda Håkan von Enkele mööda tema jaoks seni tundmatuid teid.
Aga ta mõtles, et küllap saab kadumislugu siiski mõistusega seletatava ja rahumeelse lahenduse.
6
Kunagi seitsmekümnendate lõpus käisid Wallander ja Mona Stockholmis. Wallander mäletas, et nad elasid tookord Söderis Sjöfartshotelleti nimelises majutuskohas, sinna ta helistaski ja pani omale kaheks ööks toa kinni. Rongilt maha tulles kõhkles ta, kas võtta takso või sõita metrooga. Lõpuks läks ta oma kerge õlakotiga hoopis jala. Ilm oli külm, kuid päike paistis, silmapiiril polnud ühtegi vihmapilve.
1979. aasta suve lõpus käisid nad Stockholmis, meenutas ta läbi vanalinna kõndides. Reisiidee tuli Monalt, kes oli järsku taibanud, et ta polnud kunagi pealinnas käinud, nüüd tahtis ta selle peaaegu häbiväärse vea parandada. Nad kulutasid selleks Wallanderi neli puhkusepäeva. Mona oli õppima läinud, tal polnud ei palka ega seadusega ette nähtud puhkust. Linda elas need päevad ühe klassikaaslase juures, sügisel läks ta kolmandasse klassi. Oli augusti algus, tuletas Wallander meelde. Soojad ilmad, aeg-ajalt kõva äike ja siis taas lämmatav soojus, mis sundis neid pargipuude alt varju otsima. Sellest on varsti kolmkümmend aastat möödas, mõtles ta Slussenile lähenedes ja mäest üles hotelli poole minema hakates. Kolmkümmend aastat, terve põlvkond, ja nüüd tulen ma siia tagasi. Aga seekord olen ma üksi.
Vestibüül ei tulnud üldse tuttav ette. Peast käis läbi mõte, kas nad olid ikka tõesti selles hotellis elanud. Siis tõrjus ta ootamatult tekkinud ebamugavuse eemale, keelas endal mineviku peale mõelda ja sõitis liftiga oma tuppa teisele korrusele. Ta keeras päevateki kõrvale ja heitis voodisse. Rongireis oli olnud väsitav, vagunis kisasid lapsed ja Alvestast tulid peale purjus noormehed. Ta pani silmad kinni ja püüdis magada. Kui ta võpatusega ärkas, nägi ta kella pealt, et on maganud ainult kümme minutit. Ta tõusis üles ja läks akna juurde. Mis Håkan von Enkega õieti juhtus? Kui ta paneb kokku kõik killud, nii Lindalt kuuldu kui need, mida ta oma kogemustest lisada oskab, siis mis on tulemus? Tal polnud aimugi.
Ta oli kokku leppinud, et läheb õhtul kell seitse Louise’i juurde. Ta otsustas ka seekord jalutada. Lossist möödudes jäi ta järsku seisma. Siin oli ta olnud koos Monaga, ta teadis seda kindlalt. Samal sillal olid nad peatunud ja rääkinud, kui väsinud neil mõlemal jalad olid. Mälupilt oli nii selge, et ta lausa kuulis tookordset jutuajamist oma kõrvus. Oli hetki, mil teda valdas suur kurbus abielu purunemise pärast. Praegu oligi üks selliseid silmapilke. Ta vaatas veekeeriseid silla all ja mõtles, et peab üha sagedamini kahtlase väärtusega arvet kõige üle, millest ta aja jooksul oli hakanud puudust tundma.
Louise von Enkel oli teelaud kaetud, kui ta ukse taga kella andis. Naine oli magamatusest kurnatud ja väsinud, kuid ometi kummaliselt rahulik. Elutoa seintel rippusid von Enke suguvõsa esindajate portreed ja süngetes toonides lahingumaalid. Naine jälgis teda, kui ta pilte vaatas.
„Håkan oli oma suguvõsas esimene mereväeohvitser. Tema isa, vanaisa ja vanavanaisa olid jalaväeohvitserid. Lisaks oli üks onu kuninga kammerhärra, ma ei mäleta, kas Oskar I või Oskar II juures. Selle mõõga seal nurgas sai üks teine sugulane mingi teene eest Karl XIV käest. Håkan väidab, et sugulase ülesandeks oli varustada majesteeti sobivate noorte daamidega.”
Naine vaikis. Wallander kuulatas eenduval kaminasimsil tiksuvat kella ja summutatud tänavamüra.
„Mis sa arvad, mis on juhtunud?”
„Ütlen täiesti ausalt, et ma ei tea.”
„Kas sel päeval, kui ta kadus, oli midagi ebatavalist? Midagi, mis erines tema tavalisest käitumisest?”
„Ei. Kõik oli nii nagu ikka. Håkan on väga kindlate harjumustega inimene, kuid ta pole pedant.”
„Milline ta oli mõned päevad enne? Nädal aega varem?”
„Tal oli külmetus. Ühel päeval jättis ta hommikuse jalutuskäigu ära. See oli kõik.”
„Kas ta sai mõne kirja? Kas keegi helistas talle? Kas keegi käis külas?”
„Ta rääkis mõned korrad oma parima sõbra Sten Nordlanderiga.”
„Kas too sõber oli ka Djursholmis peol?”
„Ta oli sel ajal reisil. Håkan ja Sten said tuttavaks, kui nad samal allveelaeval töötasid, Håkan oli kapten ja Sten masinaülem. See pidi olema juba mingil ajal kuuekümnendate lõpus.”
„Mis tema kadumisest arvab?”
„Sten on samamoodi mures nagu kõik teised. Ka temal pole mingit seletust. Ta ütles, et tahaks hea meelega sinuga rääkida, kui sa siin oled.”
Louise istus Wallanderi vastu diivanile. Õhtupäike valgustas järsku tema nägu. Ta vahetas kohta. Wallander mõtles, et Louise on üks neist naistest, kes püüavad oma ilu argise maski taha varjata. Justkui tema mõtteid lugedes naeratas naine talle ebakindlalt. Wallander võttis märkmiku ja kirjutas Sten Nordlanderi telefoninumbrid üles. Ta pani tähele, et naine teadis nii tavalise kui ka mobiiltelefoni numbrit peast.
Nad rääkisid terve tunni, Wallanderi meelest ei õnnestunud tal teada saada midagi, mida ta juba poleks teadnud. Siis näitas naine talle abikaasa töökabinetti. Wallander silmitses laualampi.
„Tal
