style="font-size:15px;"> „Ma saan temaga täna õhtul kokku.”
„Küllap tead ka seda, et ta elab minu tütrega koos?”
„Tean. Aga sinu tütrega kohtun mõni teine kord. Hansul on palju tööd. Me kohtume õhtul pärast kümmet minu hotellis. Homme lendan Stockholmi Louise’i vaatama.”
Vihm oli lõppenud. Sturupile maanduv lennuk lendas madalalt üle maja. Aknaklaasid klirisesid.
„Mis sa arvad, mis juhtus?” küsis Wallander. „Sina tundsid teda ju paremini kui mina.”
„Ma ei tea,” vastas Atkins. „See vastus ei meeldi mulle tegelikult sugugi. Kõhklemine ei ole mu natuurile omane. Aga ma ei suuda uskuda, et ta lahkub vabatahtlikult, jättes oma naise ning poja, ja lisaks nüüd ka lapselapse maha muretsema. Tõmban vardasse valge lipu, ehkki ma seda sugugi teha ei tahaks.”
Atkins jõi oma tassi tühjaks ja tõusis püsti. Tal oli aeg Kopenhaagenisse tagasi pöörduda. Wallander seletas, kuidas sõita, et kõige otsemat teed Ystadi ja Malmö maanteele välja jõuda. Enne lahkumist võttis Atkins taskust väikese kivikese ja ulatas Wallanderile.
„Kingitus,” ütles ta. „Üks vana indiaanlane rääkis mulle kunagi oma suguharu kombest. Ma arvan, et ta oli kiowa suguharust. Kui inimesel on probleem, siis paneb ta omale kivi taskusse ja kannab seda kaasas, kuni on raskused lahendanud. Siis võib ta kivi ära võtta ja uue kergusega oma eluga edasi minna. Pane see kivi taskusse. Las see jääda sinna seniks, kuni me teame, mis Håkaniga juhtus.”
Küllap on see tavaline põllukivi, mõtles Wallander mäest alla sõitvale Atkinsile lehvitades. Samas meenutas ta hajameelselt Grevgatani korteri kirjutuslaual olnud kivi. Ta mõtles Atkinsi jutustusele, kuidas nad Håkan von Enkega esmakordselt kohtusid. Wallander ei mäletanud neist 1961. aasta augustipäevadest midagi. Ta sai tol aastal kolmteist aastat vanaks ja ainus mälestus oli teda tabanud hormoonidemöll, mis täitis ta elu ainult unistustega. Unistustega kujutletud või tõelistest naistest.
Wallander kuulus kuuekümnendatel üles kasvanud põlvkonna hulka. Kuid ta ei osalenud iialgi üheski poliitilises liikumises, ei marssinud Malmös meeleavaldustel, ei taibanud lõplikult Vietnami sõja tähendust ega huvitunud vabastusliikumisest maades, mille täpne asukohtki talle ähmaseks jäi. Linda tuletas talle tihti meelde, et ta ei tea asjadest suurt midagi. Poliitikasse oli ta enamasti tõrjuvalt suhtunud, see oli lihtsalt kõrgem võim, mis pani paika politsei võimalused valvata korra järele, ei muud. Ta käis loomulikult valimas, kuid ka siis kõhkles ta viimase minutini. Tema isa oli olnud veendunud sotsiaaldemokraat ja enamasti hääletas ka Wallander sotside poolt. Kuid harva tegi ta seda sügava veendumusega.
Kohtumine Atkinsiga valmistas talle muret. Ta hakkas oma hingest Berliini müüri otsima. Kas ta elu on tõesti olnud nii piiratud, et maailmas toimuvad suured sündmused teda õieti ei puudutanudki? Mis oli talle elu jooksul muret tekitanud? Loomulikult pildid halbades tingimustes kasvavatest lastest, kuid sellele ei järgnenud kunagi mingeid temapoolseid tegusid. Ma olen end alati oma tööga kaitsnud, mõtles ta. Seal on mul mõnikord õnnestunud pahategijate tänavalt kõrvaldamisega inimesi aidata. Aga lisaks sellele? Ta vaatas lagedaid põlde, kuid vastust ei leidnud.
Sel õhtul kraamis ta oma töölaua puhtaks ja kallas lauale eelmisel aastal
Lindalt sünnipäevaks saadud pusle tükid. Pusle motiiviks oli Degas’ maal. Ta sorteeris tükid metoodiliselt hunnikutesse ja pikkamööda õnnestus tal pildi alumine vasak nurk kokku panna.
Puslet ladudes jätkas ta mõtisklemist Håkan von Enke saatuse üle. Kuid tegelikult mõtiskles ta rohkem vist siiski iseendast.
Ta jätkas olematu Berliini müüri otsimist.
10
Ühel juuni alguse õhtupoolikul helistas Wallanderile vana mees, kelle ta oma mälus suure vaevaga paika suutis panna. Ehkki nimi tuli Wallanderile kohe tuttav ette, ei osanud ta seda algul millegagi seostada. See ehk ei olnudki nii imelik, sest Wallander polnud meest üle kümne aasta näinud ja ka varem olid nad kohtunud ainult mõnel üksikul korral.
Viimati nägid nad teineteist Wallanderi isa matustel. Mehe nimi oli Sigfrid Dahlberg, ta oli naaber, kes mõnikord oli aidanud Wallanderi isal lund rookida ja väikest kruusateed korras hoida. Tänuks andis isa talle igal aastal ühe maali. Wallander oli paar korda püüdnud isale seletada, et naabril läheb ehk natuke paljuks kümmet täpselt ühesugust maali oma seinale panna. Kuid tema arvamus põrkus sünge vaikimise vastu. Pärast isa surma ja maja müüki polnud Wallanderil Dahlbergi perekonnaga enam mingit kontakti olnud. Kuid nüüd vanake helistas, asja pärast. Tema abikaasa Aina, keda Wallander oli tõenäoliselt ainult üks kord näinud, oli suremas. Naisel oli ravimatu vähk, midagi ei saanud enam teha ja ta oli oma saatusega leppinud.
„Aga ta tahab teid näha,” ütles Dahlberg. Ta tahab teile midagi öelda. Ma ei tea, mida.”
Wallander kõhkles. Samal ajal tekitas see ka uudishimu, niisiis istus ta autosse ja sõitis Hammenhögi hooldekodusse Aina Dahlbergi vaatama. Valvelauas naeratas talle õde, kes ütles, et käis kunagi Linda paralleelklassis. Õde saatis ta osakonda, kus lamas Aina Dahlberg. Wallanderit masendas vaatepilt käimisraamiga vaevaliselt ringi liikuvatest või kõikjal istuvatest ning lihtsalt seina vahtivatest vanakestest, neid ümbritses vaikus ja isoleeritus. Tema hirm vananemise ees polnud aastatega vähenenud, vaid kasvas pidevalt. Justkui hoob, mis nihutas teda nähtamatult ja hääletult punkti poole, kus ta ise enam omadega hakkama ei saa. Ajalehtede ja telesaadete reportaažid vanurite halvast hooldamisest enamasti erahooldekodudes, kus personali oli vähendatud alla miinimumi, valmistasid talle pidevalt muret.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
