esimest korda.”
„Jah, hoolimata sellest, et minu kaduma läinud hea sõber Håkan mind pidevalt külla kutsus, ei jõudnud ma kunagi nii kaugele.”
Nad sõid koos lõunat restoranis, mis oli Wallanderi arvates linnas kõige parem. Atkins oli sõbralik mees, ta vaatas huviga ringi, esitas ka muid küsimusi peale viisakusküsimuste ja kuulas tähelepanelikult Wallanderi vastuseid. Wallanderil oli algul raske Atkinsit allveelaeva ja eriti Ameerika ühe suurema tuumaallveelaeva kaptenina ette kujutada. Mees tundus liiga joviaalne. Aga loomulikult polnud Wallanderil vähimaidki eeldusi hinnata, kes sobib allveelaeva kapteniks ja kes mitte.
Atkins oli Rootsi tulnud ainuüksi murest oma sõbraga juhtunu pärast. Wallander oli sellest liigutatud. Vana mehe mure teise vana mehe pärast, see oli siiras, lähedane sõprus.
Atkins oli võtnud toa Kastrupi lennuvälja lähedal Hiltoni hotellis. Siis rentis ta auto ja sõitis Ystadi.
„Eks ma tahtsin ju pikka silda näha,” ütles ta ja naeris.
Wallander tundis ameeriklase säravvalge hammasterea pärast järsku kadedust. Pärast söömist helistas ta politseimajja ja ütles, et õhtupoolikul ta enam tööle ei tule. Siis sõitsid nad Wallanderi juhatuse järgi maale, tema majja. Selgus, et Atkins on suur koerasõber, Jussi vastas omapoolse sümpaatiaga. Nad läksid jalutama, Jussi rihma otsas, kõndisid mööda põlluveeri, jäid aeg-ajalt seisma ja imetlesid merd ning kuppelmaastikku. Järsku pöördus Atkins Wallanderi poole ja hammustas huulde.
„Kas Håkan on surnud?”
Wallander sai tema tagamõttest aru. Atkins oli Wallanderit ennetades küsimuse esitanud sellepärast, et Wallander ei saaks pugeda mitte päris tõese või lihtsalt ebamäärase vastuse taha. Ta tahtis selget vastust. Sel silmapilgul oli ta allveelaeva kapten, kes tahtis kuulda, kas alus on kaotatud või mitte.
„Me ei tea. Håkan on lihtsalt jäljetult kadunud.”
Atkins vaatas talle pikalt otsa ja noogutas aeglaselt. Nad läksid edasi ja jõudsid poole tunni pärast majja. Wallander keetis kohvi. Nad istusid köögilaua äärde.
„Sa rääkisid teie viimasest telefonikõnest,” ütles Wallander. „Miks peaks ütlema, et oled järeldusele jõudnud, kui sellel, kellega räägid, pole aimugi, millest jutt käib?”
„Vahel arvatakse, et teine inimene teab, mida sa mõtled,” ütles Atkins. „Håkan võib-olla arvas, et ma tean, mida ta silmas peab?”
„Te rääkisite ju teineteisega palju. Kas oli mingi teema, mis pidevalt taas jutuks tuli? Midagi, mis oli kõigest muust tähtsam?”
Wallander polnud oma küsimusi ette valmistanud. Need tulid iseenesest, väga kergesti, justkui oleksid need ta peas valmis olnud.
„Me oleme samaealised,” ütles Atkins. „Oleme mõlemad külma sõja lapsed. The cold war. Ma olin kakskümmend kolm, kui venelased oma sputniku üles saatsid. Ma mäletan tollast kohutavat hirmu, et nad lähevad meist mööda. Håkan rääkis kunagi, et ta tundis sama, kuid tema puhul oli see leebem, mitte nii hirmutav. Tema jaoks polnud venelased nii kohutavad nagu minu jaoks. Kuid see aeg mõjutas meid paratamatult. Ma tean, et Håkan oli nördinud, kui Rootsi NATO-st kõrvale jäi. Tema arvates oli see katastroofiline valesamm. Neutraalsus oli tema meelest mitte ainult ohtlik ja vale, vaid puhas silmakirjalikkus. Me olime samal poolel. Rootsi polnud mingi neutraalne eikellegimaa, ükskõik, mida poliitikud ka ei rääkinud. Ma mäletan veel praegugi, kui Håkan pärast Rootsi spiooni Wennerströmi paljastamist mulle helistas. See oli 1963. aasta juunis. Ma olin sel ajal kapteni abi allveelaeval, hakkasime parajasti Vaiksele ookeanile minema. Tolle koloneli reetlikkus ja venelaste heaks luuramine ei šokeerinud teda. Ta hõiskas selle üle! Lõpuks ometi pidi Rootsi rahvas teada saama, mis toimub. Venelased imbusid Rootsi kõikidesse kaitsestruktuuridesse. Kõikjal oli ülejooksikuid, ainult NATO-ga ühinemine päästaks Rootsi sel päeval, kui venelased otsustavad rünnata. Sa küsid, kas meie vestlustes oli korduvaid teemasid. Jah, poliitikast rääkisime me kogu aeg. Eriti sellest, kuidas poliitikud nullivad meie võimalusi hoida Vene jõududega tasakaalu. Ma ei mäleta tegelikult ühtegi jutuajamist, mis oleks kulgenud ilma poliitiliste arutlusteta.”
„Kui teie vestlustes domineeris poliitika,” ütles Wallander, „siis mis järeldusest ta võis rääkida? Kas ta jõudis mõnikord varemgi mingitele enda jaoks rõõmustavatele järeldustele?”
„Minu mäletamist mööda mitte. Aga me tundsime teineteist peaaegu viiskümmend aastat. Palju võib olla ka meelest läinud.”
„Kuidas te tuttavaks saite?”
„Nii, nagu olulised tutvused ikka tekivad – suure ja kummalise juhuse kaudu.”
Akna taga oli hakanud vihma sadama, kui Atkins rääkis oma esimesest kohtumisest Håkan von Enkega. Ameeriklane oli tunduvalt huvitavam jutustaja kui mees, kes ilma akendeta toas peo ajal Wallanderiga rääkis. Aga võib-olla on see tingitud keelest, mõtles Wallander, ma olen harjunud arvama, et inglise keeles kuuldu on rikkam või tähtsam kui see, mida ma oma emakeeles kuulen.
„See oli nüüd juba ligi viiskümmend aastat tagasi, kui täpne olla, siis 1961. aasta augustis,” alustas Atkins vaikse häälega. „Kohas, kus kahe noore mereväeohvitseri kohtumist ehk kõige vähem ette kujutaks. Ma olin koos oma kolonelist isaga Euroopas. Ta tahtis näidata mulle Berliini, väikest isoleeritud kindlust keset Vene tsooni. Ma mäletan, et lendasime sinna Hamburgist Pan Am’iga, lennuk oli sõjaväelasi täis, peale paari tumedates riietes kirikuõpetaja tsiviilisikuid peaaegu polnudki. Õhkkond oli pingeline, aga kui me kohale jõudsime, polnud vähemalt ründevalmis tanke küll kuskil näha. Ühel õhtul Friedrichstrasse lähedal sattusime isaga järsku rahvasumma. Üle tee kerisid Ida-Saksa sõdurid okastraati lahti ja hakkasid siis telliskividest ning tsemendist barjääri ehitama. Minu kõrval oli sõjaväelase mundris noor mees. Ma küsisin, kust ta pärit on. Ta ütles, et on rootslane, see oligi Håkan. Nii me tuttavaks saime. Nägime, kuidas Berliin müüriga pooleks jagati, võiks öelda, et olime tunnistajaks maailma amputeerimisele. Ida-Saksamaa juht Ulbricht kuulutas, et see oli „vabaduse päästmiseks ja sotsialistliku riigi edasise õitsengu tagamiseks” tarvitusele võetud abinõu. Aga samal päeval, kui nägime Berliini müüri ehitamist, nägime ka üht vana nutvat naist. Ta oli kehvalt riides, näo peal suur arm, jäi mulje, et tal oli ühe kõrva asemel juuste alla kinnitatud plastmassprotees; me rääkisime sellest hiljem, aga kumbki polnud päris kindel. Aga see, mida me mõlemad nägime ega suutnud hiljem unustada, oli naise väljasirutatud käsi. Abitu žest nende poole, kes tema ees müüri ehitasid. See vaene naine polnud risti löödud, kuid ta sirutas käe välja, ta sirutas seda meie poole. Ma usun, et sel hetkel saime mõlemad aru meie ees seisvast tõsisest ülesandest – hoida vaba maailma vabana ja hoolitseda selle eest, et rohkem riike ei satuks vanglamüüride taha. Meie veendumus süvenes veelgi, kui venelased paar nädalat hiljem uuesti tuumarelvakatsetusi alustasid. Selleks ajaks olin ma juba tagasi oma teenistuskohas Grotonis ja Håkan oli jõudnud rongiga Rootsi. Aga me olime saanud teineteise aadressi ja sellest sai alguse meie tänini kestev sõprus. Håkan oli tookord kakskümmend kaheksa, mina olin äsja kakskümmend seitse saanud. Nelikümmend seitse aastat on väga pikk aeg.”
„Kas ta käis sul Ameerikas külas?”
„Mitmeid kordi. Ma arvan, et umbes viisteist korda, võib-olla rohkemgi.”
Vastus üllatas Wallanderit. Ta oli arvanud, et Håkan von Enke on mõned üksikud korrad USA-s käinud. Kas mitte Linda polnud seda öelnud? Või oli ta seda endale ette kujutanud? Nüüd teadis ta vähemalt, et oli eksinud.
„Umbes kord iga kolme aasta tagant,” ütles Wallander.
„Ta
