võttis välja von Enke Norra Latini gümnaasiumi lõputunnistuse. Ajaloos ja emakeeles, samuti geograafias eeskujulikud hinded. Saksa keel ja usuõpetus oli rahuldav. Järgmises sahtlis oli fotoaparaat ja vanad kõrvaklapid. Wallander uuris fotoaparaati lähemalt. See oli vana Leica, film sees. Kaksteist pilti oli tehtud, või siis olid kaksteist kaadrit veel tühjad. Ta pani fotoaparaadi lauale. Kõrvaklapid olid samuti vanad, Wallander oletas, et need olid moes viiskümmend aastat tagasi. Miks ta neid alles hoidis? Kõige alumises sahtlis oli ainult koomiksileht, värvipiltide ja jutumullidega Cooperi „Viimane mohikaanlane”. Ajakiri oli nii kulunud, et pudenes Wallanderi käes peaaegu laiali. Talle meenusid Rydbergi kunagised õpetussõnad. Otsi alati seda, mis ei sobi mustrisse. Miks on ajakirja Illustreeritud Klassika 1962. aasta number Håkan von Enke alumises lauasahtlis?
Ta ei kuulnud naise tulekut. Järsku seisis too lihtsalt uksel. Louise oli näolt kõik erutuse jäljed hoolikalt eemaldanud, ta oli värskelt puuderdatud. Wallander näitas talle ajakirja.
„Miks ta selle alles hoidis?”
„Ma usun, et ta sai selle oma isalt mingi väga erilise sündmuse puhul. Ta ei rääkinud kunagi täpsemalt.”
Naine läks jälle ära. Wallander tõmbas lahti keskmise suure sahtli. Seal valitses korralagedus, läbisegi olid kirjad, fotod, kasutatud lennupiletid, kollane tervisetõend, mõned arved. Miks on see sahtel sassis, kõik ülejäänud aga korras? Ta otsustas sisu praegu mitte puutuda ja jättis sahtli lahti. Välja võttis ta ainult kollase tervisetõendi.
Mees, keda ta otsib, oli aastate jooksul end palju vaktsineerinud. Kõigest kolm nädalat tagasi oli teda vaktsineeritud kollapalaviku, gangreeni ja kollatõve vastu. Kollase tõendi kaane vahele oli pistetud ka malaariaravimi retsept. Wallander kortsutas kulmu. Kollapalavik? Kuhu sõites on vaja end selle vastu vaktsineerida? Ta pani kollase dokumendi vastust leidmata tagasi.
Wallander tõusis ja uuris raamaturiiuleid. Kui raamatud rääkisid tõtt, siis tundis Håkan von Enke suurt huvi ajaloo, eriti Inglise vanema ajaloo ja 20. sajandi mereajaloo vastu. Oli ka üldajalugu puudutavaid raamatuid ja palju poliitilisi memuaare. Wallander märkas, et Tage Erlanderi memuaarid olid riiulis kõrvuti spioon Wennerströmi elulooraamatuga. Oma üllatuseks avastas ta, et von Enket huvitas ka Rootsi nüüdisluule. Raamatute hulgas oli nimesid, mida Wallander ei tundnud, Sonnevit ja Tranströmerit teadis ta vähemalt nime järgi. Wallander võttis mõned raamatud välja ja nägi, et lehed on lahti lõigatud. Tranströmeri ühte raamatusse oli keegi teinud leheäärele märkusi, ühte kohta oli kirjutatud „hiilgav luuletus”. Wallander luges luuletuse läbi ja nõustus arvamusega. See kõneles kohisevatest okaspuumetsadest. Terve meetri võtsid enda alla Ivar Lo-Johanssoni raamatud, teise Vilhelm Mobergi omad. Pilt kadunud mehest muutus üha sügavamaks. Miski ei jätnud Wallanderile muljet, et viitseadmiral oleks olnud edev ja tahtnud lihtsalt näidata, et tal on ka humanitaarsed huvid. Wallander arvas, et tal on taoliste inimeste äratundmiseks koeraga võrreldav hea vaist, sest poosetajaid vihkas ta üle kõige.
Wallander jättis raamaturiiuli sinnapaika, avas dokumendikapi ja tõmbas sahtlid ükshaaval välja. Kõik oli eeskujulikus korras: dokumendikaustad, kirjad, ettekanded, isiklikud päevikud, allveelaevade joonised märkusega „minu esitatud mudel”. Kõik oli suurepärases korras, ainsaks erandiks ootamatu kirjutuslauasahtel. Kuid miski köitis siiski Wallanderi tähelepanu, ehkki ta ei osanud seda veel täpsustada. Ta istus uuesti laua taha ja jäi avatud dokumendikappi vaatama. Toa ühes nurgas oli pruun nahktugitool, laud mõne raamatuga, punase sirmiga lugemislamp. Wallander läks kirjutuslaua tagant lugemistugitooli juurde. Laual oli kaks lahtist raamatut. Üks neist oli vana, Rachel Carsoni „Hääletu kevad”. Ta teadis, et see oli üks esimesi raamatuid, mis hoiatas, kuidas lääne ühiskonna areng võib kogu planeedi tulevikku ohustada. Teine raamat oli Rootsi liblikatest, tekstid olid lühikesed, nende vahel ilusad värvipildid. Liblikad ja planeeti ähvardav tulevik, mõtles Wallander. Ja korralagedus ühes kirjutuslauasahtlis. Ta ei osanud mosaiigikilde omavahel kokku sobitada.
Siis märkas ta, et tooli alt paistab ajakirja äär. Ta kummardus ja võttis üles Inglise või Ameerika ajakirja sõjalaevadest. Wallander lehitses ajakirja läbi. Sisu oli mitmekesine, alates lennukikandjat Ronald Reagan käsitlevast artiklist kuni alles kavandatavate allveelaevade piltideni. Wallander pani ajakirja käest ja silmitses uuesti dokumendikappi. Vaadata, kuid mitte näha. See oli esimene, mille eest Rydberg oli teda hoiatanud: mitte avastada seda, mida tegelikult näed. Ta istus uuesti kirjutuslaua taha ja vaatas dokumendikapi sisu veel kord läbi. Ühes sahtlis oli tolmulapp. Järelikult hoidis ta selle ka puhtana, mõtles Wallander. Dokumentide peal polnud tolmukübetki, igal pool puhtus ja kord. Ta pööras tooli ja silmitses taas avatud kirjutuslauasahtlit, mille segamini paberid olid kõige muuga teravas vastuolus. Ettevaatlikult hakkas ta sisu läbi vaatama. Kuid seal polnud midagi tähelepanuväärset. Ainult segadus ise tegi talle muret. See kaldus üldisest pildist kõrvale ega olnud Håkan von Enkele omane. Või oli korralagedus omane ja kord võõras?
Ta tõusis ja libistas käe üle dokumendikapi. Kapi otsas oli paberipakk ja ta võttis selle alla. See oli Kambodža poliitilist olukorda käsitlev raport, koostajateks Robert Jackson ja Evelyn Harrison. Oma üllatuseks avastas Wallander, et raport on pärit USA kaitseministeeriumist. Koostamise ajaks oli märgitud märts 2008. See oli niisiis täiesti värske. Kes iganes seda ka luges, oli teinud seda tugevate tunnete meelevallas, kriipsutanud lauseid alla ja teinud äärele suuri, jõulisi hüüumärke. Wallander püüdis ingliskeelse pealkirja korrektset tõlget ette kujutada – On the challenges of Cambodia, based upon the legacies of the Pol Pot regime –, kuid see ei õnnestunud.
Ta tõusis ja läks tagasi elutuppa. Teetassid olid kadunud. Louise seisis ühe akna all ja vaatas alla tänavale. Alles siis, kui Wallander köhatas, pööras naine ringi. Ta tegi seda nii kiiresti, et jäi mulje, nagu oleks ta ehmunud. Wallanderile meenus järsku naise abikaasa äkiline liigutus Djursholmi peol. Samasugune reaktsioon, mõtles ta. Mõlemad on mures, hirmunud ja reageerivad, nagu ähvardaks neid oht.
Ta ei mõelnud seda küsida, vaid see lipsas tal Djursholmi sündmusi meenutades iseenesest suust.
„Kas tal oli relv?”
„Ei, enam mitte. Kui ta mereväes teenis, siis tal vist oli üks revolver. Aga siin, kodus? Ei, mitte kunagi.”
„Kas teil suvilat ei ole?”
„Me rääkisime sellest küll. Aga me üürisime alati. Kui Hans oli väike, siis käisime me tavaliselt igal suvel Utöl. Hiljem sõitsime enamasti Rivierasse ja üürisime korteri. Me rääkisime suvilast, aga ostmiseni ei jõudnud.”
„Kas pole mingit muud kohta, kus ta oleks võinud relva hoida?”
„Ei. Mis koht see oleks pidanud olema?”
„Võib-olla on tal kuskil laoruum? Kuidas selles majas pööninguga on? Või keldriga?”
„Meil on keldris päris palju vana mööblit ja muid asju tema lapsepõlvekodust. Aga ma ei kujuta ette, et seal võiks relv olla.”
Naine lahkus toast. Tagasi tulles oli tal käes tabaluku võti. Wallander võttis selle vastu ja pani taskusse. Louise von Enke küsis, kas Wallander tahab veel teed. Wallander keeldus. Ta ei tihanud öelda, et tahaks kohvi.
Ta läks kabinetti tagasi ja jätkas Kambodža poliitilist olukorda analüüsiva ettekande lehitsemist. Miks see dokumendikapi peal oli? Tugitooli kõrval oli tumba. Wallander tõstis selle dokumendikapi ette ja tõusis tumba peal kikivarvule, et näha, kus mapp oli olnud. Kapipealne oli tolmune, välja arvatud mapi alt. Wallander viis tumba tagasi ja jäi seisma. Järsku aimas ta, mis oli tema tähelepanu köitnud. Tundus, nagu oleks pabereid puudu, ennekõike just dokumendikapis. Et päris kindel olla, vaatas Wallander kõik uuesti läbi, niihästi kirjutuslaua
