otsa peaaegu ringi pööranud. Kuid astus siiski sisse, istus musta nahktugitooli ja rääkis oma kehvast mälust.
„Kas mul on Alzheimer?” küsis Wallander, kui visiidiaeg lõpule lähenes.
Margareta Bengtsson naeratas, mitte kannatlikult, vaid täiesti sõbralikult.
„Ei,” ütles ta. „Seda ma ei usu. Aga loomulikult ei tea keegi, mis ees ootab.”
Mis ees ootab, mõtles Wallander läbilõikavas külmas tuules oma auto poole minnes.
Seal ootas teda kojamehe vahele pistetud parkimistrahv. Wallander viskas paberi summale pilkugi heitmata autosse ja sõitis koju.
Tema maja ees seisis võõras auto. Kui Wallander autost välja astus, nägi ta koeraaediku juures aiapulkade vahelt Jussit silitavat Martinssoni.
„Ma pidin hakkama ära sõitma,” ütles Martinsson. „Jätsin sulle ukse vahele kirja.”
„Kas sind saadeti midagi edasi ütlema?”
„Tulin täiesti omal algatusel, et küsida, kuidas sul läheb.”
Nad läksid majja. Martinsson uuris Wallanderi raamatukogu, mis oli aastate jooksul üsna suureks paisunud. Nad istusid köögilaua äärde ja jõid kohvi. Wallander ei rääkinud Malmös arsti juures käimisest. Martinsson noogutas ta kipsis käe poole.
„Kips võetakse järgmisel nädalal ära,” ütles Wallander. „Mis kuulujutud räägivad?”
„Käe kohta?”
„Minu kohta. Kõrtsis olnud relva kohta.”
„Lennart Mattson on ebatavaliselt vähese jutuga mees. Ma ei tea üldse, mis toimub. Aga olgu öeldud, et me toetame sind.”
„See on vale. Sina vast toetad. Aga kuskilt see lekkis. Politseimajas on palju neid, kes mind ei salli.”
Martinsson kehitas õlgu.
„Nii lihtsalt on. Sinna pole midagi parata. Kellele mina meeldin?”
Nad rääkisid kõigest ja eimillestki. Wallander mõtles, et Martinsson on nüüd ainus kolleeg, kellega ta on Ystadi kolimisest saadik koos töötanud.
Laua ääres istuv Martinsson jättis rusutud mulje. Wallander küsis, kas ta on haige.
„Ei,” vastas Martinsson, „ma pole haige. Aga ma arvestan nüüd sellega, et minu aeg politseis on möödas.”
„Unustasid ka relva kõrtsi või?”
„Ma ei jaksa rohkem.”
Wallanderi suureks jahmatuseks hakkas Martinsson järsku nutma. Ta oli nagu abitu laps, kohvitass käes ja pisarad voolamas. Wallander ei teadnud enam üldse, mida teha. Ta oli aastate jooksul mitu korda varemgi Martinssoni masendust näinud, aga kunagi polnud kolleeg niimoodi murdunud nagu nüüd. Ta otsustas oodata. Kui telefon helisema hakkas, tõmbas ta juhtme lihtsalt seinast välja.
Martinsson kogus end ja pühkis näo kuivaks.
„Ma ei oska ikka üldse käituda!” ütles ta. „Palun vabandust!”
„Mille eest? Teise inimese ees nutmine näitab minu arust suurt julgust. Julgust, mida mul endal kahjuks vist pole.”
Martinsson rääkis oma kasvavast hingelisest segadusest. Ta hakkas oma tööpanust politseinikuna üha rohkem küsimärgi alla seadma. Rahulolematust ei põhjustanud mitte töö, vaid politsei roll muutunud Rootsis. Tundus, et lõhe kodanike ootuste ja politsei tegevuse vahel üha kasvab. Nüüd oli ta jõudnud selleni, et ootas öösiti unetult järgmist päeva, olles kindel ainult selles, et päevast kujuneb järjekordne piin.
„Suvel lähen ma töölt ära,” ütles ta. „Malmös on üks firma, kellega ma ühendust võtsin. Nad tegelevad väikefirmade ja erakinnisvara turvakonsultatsioonidega. Ma saan sinna tööle. Palga eest, mis on praegusest tunduvalt suurem.”
Wallanderile meenus aastatetagune kord, mil Martinsson oli samuti otsustanud töölt ära minna. Tookord õnnestus Wallanderil keelitada teda edasi jääma. Sellest pidi vähemalt viisteist aastat möödas olema. Wallander mõistis, et seekord pole võimalik Martinssoni ümber veenda. Ka tema enda olukord polnud sugugi selline, mis oleks tulevikku politsei ridades helgena aidanud paista. Ehkki turvakonsultandiks ei hakka ta muidugi iial.
„Ma usun, et saan sinust aru,” ütles ta. „Ja minu meelest teed sa õigesti. Vaheta töökohta, kuni oled veel piisavalt noor, et seda teha.”
„Ma saan mõne aasta pärast viiskümmend,” ütles Martinsson. „Kas see on siis noor?”
„Mina olen kuuskümmend,” lausus Wallander. „Sellises vanuses on vananemine juba vääramatu fakt.”
Martinsson jäi veel mõneks ajaks ja rääkis teda Malmös ootavast tööst. Wallander taipas, et kolleeg püüab talle tõestada, et tal on siiski midagi oodata, tema entusiasm pole veel täiesti kadunud.
Wallander saatis ta autoni.
„Kas Mattson on sulle midagi teatanud?” küsis Martinsson ettevaatlikult.
„Prokuröril on valida nelja võimaluse vahel,” ütles Wallander. „Esimene on „suunav vestlus”. Minu puhul nad seda rakendada ei saa. See muudaks kogu politsei naeruväärseks. Kuuekümneaastane politseinik peaks nagu sõnakuulmatu poisike lääni politseiülema või kellegi teise õpetussõnu kuulama.”
„Kas sellest on juttu olnud? See oleks ju täitsa jabur!”
„Nad võivad mulle hoiatuse teha,” jätkas Wallander, „või karistuseks palka vähendada. Viimase võimalusena võivad nad mind lahti lasta. Ma oletan, et mul võetakse palka maha.”
Nad läksid auto juures lahku. Martinsson kadus lumepilve. Wallander läks majja tagasi, lehitses oma kalendrit ja mõistis, et õnnetust õhtust, mil ta oma relva maha unustas, on nüüd möödunud üks kuu.
Ta jäi ka pärast kipsi mahavõtmist haiguslehele. 10. aprillil avastas Ystadi haigla ortopeed, et Wallanderi käeluu pole paranenud nii, nagu ta oleks soovinud. Ühe kohutava silmapilgu jooksul kartis Wallander, et ranne murtakse uuesti lahti, aga arst rahustas teda ja lubas muid mooduseid kasutada. Oluline oli, et Wallander rannet ei liigutaks, seepärast ei saanud ta ka tööle minna.
Pärast ortopeedi juures käimist jäi Wallander linna. Ystadi teatris mängiti sel õhtul Ameerika ühe kaasaegse autori etendust. Wallander sai pileti Linda käest, tütar oli külmetunud ega saanud ise minna. Teismelisena oli tütar mõnda aega unistanud näitlejaks saamisest. Aga see tahtmine läks kiiresti üle. Nüüd oli ta tänulik, et oli oma andetusest nii kiiresti aru saanud. Wallander ei pannud tütre hääles tähele vähimatki pettumust, kui too sellest rääkis.
Juba umbes kümne minuti pärast hakkas Wallander kella vaatama. Etendus oli igav. Keskpärased näitlejad vahetasid aeg-ajalt repliike laval, riiulil, laual või aknalaual. Etendus, mis kõneles laguneva perekonna sisepingetest, lahendamata konfliktidest, valedest, luhtunud unistustest, ei äratanud temas huvi. Kui vaheaeg lõpuks algas, võttis Wallander garderoobist oma jope ja lahkus teatrist. Ta oli teatrisseminekut oodanud ja tundis nüüd pettumust. Kas viga oli temas või oli etendus tõesti nii igav, nagu talle tundus?
Ta oli jätnud oma
