style="font-size:15px;"> Siis rääkis ta kogu loo rahutusest, mis oli teda kodust välja sundinud, kuni selleni, et ta ei teadnud, miks ta oli relva kaasa võtnud. Kui ta lõpetas, istus tütar tükk aega vaikides.
„Ma usun sind,” ütles ta lõpuks. „Kõik, mis sa mulle räägid, kõneleb mulle sinu elust ainult üht. Sa oled liiga üksi. Sa kaotad ootamatult kontrolli ja lähedal pole mitte kedagi, kes suudaks sind rahustada või takistada sind minema tormamast. Aga mul on ikkagi veel üks küsimus.”
„Milline?”
„Kas sa oled mulle kõigest rääkinud? Või on midagi, mida sa pole öelnud?”
Wallander kaalus kiiresti, kas peaks rääkima tütrele kummalisest hämarusest, mis näib ta peale laskuvat. Kuid ta raputas ainult pead, rohkem polnud midagi öelda.
„Mis sa arvad, mis edasi saab?” küsis Linda. „Ma ei mäleta, mis reeglid niisugusel puhul kehtivad.”
„Alustatakse sisejuurdlust. Rohkem ei tea ma midagi.”
„Kas võib olla oht, et sa oled sunnitud töölt ära tulema?”
„Vallandamise jaoks olen ma vist liiga vana. Pealegi pole see, mis ma tegin, nii jäme rikkumine. Aga võib-olla nad nõuavad, et ma läheksin pensionile.”
„Kas see poleks mõnus?”
Wallander sõi õuna, kui tütar seda küsis. Ta virutas õunasüdame vihaga vastu seina.
„Kas sa ise äsja ei öelnud, et minu probleemiks on üksindus?” röögatas ta. „Mis siis saab, kui ma pensionile pean minema? Siis pole mul enam üldse midagi!”
Laps ärkas Wallanderi ärritunud hääle peale üles.
„Vabandust,” ütles Wallander.
„Sul on hirm,” ütles Linda. „Ma saan sellest aru. Minul oleks samuti. Ma arvan, et hirmu pärast pole vaja vabandada.”
Linda jäi õhtuni isa juurde, ta tegi süüa ja rohkem nad juhtunust ei rääkinud. Kurt saatis tütre läbi lõikava tuule autoni.
„Kas saad nüüd hakkama?” küsis Linda.
„Elan üle. Aga mul on hea meel, et sa seda küsid.”
Järgmisel päeval helistas Wallanderile Lennart Mattson ja kutsus ta samaks päevaks politseimajja. Kohtumisel tutvustas ta Wallanderile Malmöst saabunud sisejuurdluse juhti, kelle ülesandeks oli ka ülekuulamise läbiviimine.
„Sobival hetkel,” ütles Holmgren, ta oli Wallanderiga umbes üheealine.
„Nüüd kohe,” vastas Wallander. „Milleks oodata?”
Nad läksid politseimaja ühte väiksemasse nõupidamistuppa. Wallander pingutas, et olla täpne ja ennast mitte õigustada, ega püüdnud toimunut kuidagi pehmendada. Holmgren tegi märkmeid, palus Wallanderil aeg-ajalt sammu võrra ajas tagasi minna, vastust korrata ja siis edasi liikuda. Wallander mõtles, et kui nende rollid oleksid ümber vahetatud, toimuks ülekuulamine kindlasti samamoodi. Umbes tunni pärast olid nad lõpetanud. Holmgren pani pastaka käest ja silmitses Wallanderit; mitte nii, nagu äsja kuriteo üles tunnistanud kurjategijat, vaid nagu inimest, kes on mingi jama kokku keeranud. Jäi mulje, et ta tunneb kaasa.
„Sa pole ühtegi lasku tulistanud,” ütles Holmgren. „Sa unustasid oma teenistusrelva purjuspäi kõrtsi. Ränk lugu, sellest pole meil pääsu, aga sa pole tegelikult midagi seadusevastast toime pannud. Sa pole kedagi peksnud, pole võtnud altkäemaksu, pole kedagi taga kiusanud.”
„Mind siis ei vallandata?”
„Ei usu. Aga see pole minu otsustada.”
„Mis sa arvad?”
„Ma ei taha midagi arvata. Sul tuleb lihtsalt oodata.”
Holmgren hakkas oma pabereid kokku korjama ja pani need hoolikalt portfelli. Järsku ta peatus.
„Loomulikult on parem, kui see lugu ei leki meediasse,” ütles ta. „See teeb asja alati hullemaks, kui me taolist asja ametkonna sees vaikselt korda ei saa ajada.”
„Ma usun, et see püsib omade vahel,” ütles Wallander. „Kuna lugu pole seni välja tulnud, siis küllap on see märk, et midagi pole lekkinud.”
Kuid Wallander eksis. Juba samal päeval koputati ootamatult ta uksele. Wallander pikutas parajasti, ta läks ust lahti tegema, sest mõtles, et tulijaks on naaber. Ta avas ukse ja samal hetkel pimestas teda välklamp. Fotograafi kõrval oli reporter, kes tutvustas end Lisa Halbingina, Wallander tundis kohe, et naise naeratus on võlts.
„Kas me võiksime rääkida?” küsis ajakirjanik pealetükkivalt.
„Millest?” küsis Wallander, tal oli kõht juba valutama hakanud.
„Mis te ise arvate?”
„Ma ei arva midagi.”
Fotograaf tegi terve seeria pilte. Wallanderi esimeseks mõtteks oli mehele vastu hambaid anda, aga seda ta loomulikult ei teinud. Selle asemel nõudis ta fotograafilt lubadust, et toas pilte ei tehta. See on tema isiklik ruum. Kui fotograaf ja Lisa Halbing lubasid tema soovi austada, lasi ta nad sisse ja kutsus köögilaua äärde. Ta pakkus kohvi ja naabriproua toodud keeksi ülejääke.
„Mis ajaleht see on?” küsis ta kohvi lauale tõstes. „Ma vist unustasin küsida.”
„Ma oleksin pidanud seda ütlema,” vastas tugevalt meigitud Lisa Halbing, kelle ülekaalu varjas lohvakas pluus. Naine oli umbes kolmekümnene ja meenutas Lindat, kuigi Linda poleks kunagi nii palju meiki kasutanud.
„Ma teen tööd erinevatele ajalehtedele,” ütles Halbing. „Kui saan hea loo, siis valin selle lehe, mis kõige rohkem maksab.”
„Ja praegu olen siis mina see hea lugu?”
„Kümnepallisel skaalal olete te ehk napp neli, mitte rohkem.”
„Aga kui ma oleksin kelnerit tulistanud?”
„Siis oleksite olnud perfektne kümme. Sellest oleks tulnud loomulikult tõeline pommuudis.”
„Kuidas te teada saite?”
Fotograaf näppis aparaati, kuid pidas oma lubadust. Lisa Halbing naeratas endiselt oma külma naeratust.
„Te ju mõistate, et ma ei vasta sellele küsimusele.”
„Muidugi. Ma oletan, et restorani kelner rääkis teile.”
„Tegelikult mitte. Aga muudele küsimustele ma ei vasta.”
Hiljem mõtles Wallander, et relvaloo pidi lekitama mõni ta kolleegidest. See võis olla kes tahes, võib-olla koguni Lennart Mattson ise. Või miks mitte Malmö uurija? Kui palju vihje väärt võis olla? Kogu tema politseis töötatud aja jooksul olid lekked pidevalt probleeme tekitanud. Aga mitte kunagi varem polnud need teda isiklikult puudutanud. Ta polnud iialgi mõne ajakirjanikuga ise ühendust võtnud ega ka kuulnud, et mõni ta lähematest kolleegidest oleks seda teinud. Aga mida ta õieti teadis? Täie kindlusega võis öelda vaid, et mitte midagi.
Samal
