oli ärritunud ja nõudis kokkusaamist valves oleva politseinikuga. Selleks juhtus olema Martinsson.
Mees ütles, et ta on kelner. Siis pani ta Martinssoni ette lauale kilekoti. Kotis oli relv, täpselt samasugune nagu Martinssonil endal.
Kelner teadis ka oma kliendi nime, sest Wallander oli aastate jooksul linnas tuntuks saanud.
Martinsson kirjutas kuriteoavalduse ja jäi seejärel tükiks ajaks istuma ning relva vahtima.
Kuidas võis Wallander oma teenistusrelva maha unustada? Ja miks ta selle kõrtsi minnes kaasa võttis?
Martinsson vaatas kella, südaöö oli juba möödas. Tegelikult oleks ta pidanud Wallanderile helistama, kuid loobus sellest mõttest.
Tuli oodata järgmise päevani. Ees ootavale mõeldes tundis ta ebamugavust.
3
Kui Wallander järgmisel päeval politseimajja tuli, ootas teda valvelauas Martinssoni teade. Wallander vandus endamisi. Tal oli pohmell ja sees keeras. Kui Martinsson tahab temaga kohe rääkida, siis tähendab see ainult seda, et on juhtunud midagi, mis eeldab väga tungivalt Wallanderi kohalolekut. Kui sellega ometi oleks paar päeva kannatanud, mõtles ta. Või vähemalt mõne tunni. Ta ei tahtnud praegu muud kui oma kabineti ukse kinni panna, telefoni hargilt ära tõsta ja proovida natuke veel magada, jalad laual. Ta riputas jope nagisse, jõi laual seisnud avatud mineraalveepudeli tühjaks ja läks siis otsejoones oma endisesse kabinetti, mis kuulus nüüd Martinssonile.
Wallander koputas ja astus sisse. Martinssoni näoilme järgi taipas ta kohe, et juhtunud on midagi tõsist. Wallander sai kolleegi meeleoludest alati aru, see oli tähtis, sest Martinssoni tujud pendeldasid pidevalt energilise rõõmsameelsuse ja masenduse vahel.
Wallander võttis istet.
„Mis juhtunud on? Sa ei jäta mulle kunagi sääraseid kirjalikke teateid valvelauda, kui asi pole tõsine.”
Martinsson silmitses teda üllatusega.
„Kas sa üldse ei taipa, millest ma sinuga rääkida tahan?”
„Ei. Kas ma peaksin või?”
Martinsson ei vastanud. Ta vaatas endiselt ainiti Wallanderit, too tundis varasemast veelgi tugevamat iiveldust.
„Ma ei kavatse siin mõistatama hakata,” ütles Wallander lõpuks. „Mis sa tahtsid?”
„Sul pole ikka veel aimu, millest ma sinuga rääkida tahan?”
„Ei ole.”
„See teeb asja tegelikult veelgi hullemaks.”
Martinsson tõmbas sahtli lahti, võttis sealt Wallanderi teenistusrelva ja pani selle enda ette lauale.
„Arvatavasti saad nüüd aru, mida ma mõtlen?”
Wallander vahtis relva. Sisikonda haaras jäine õud, see tõrjus pohmelli ja iivelduse peaaegu olematuks. Talle meenus, et oli eelmisel õhtul relva puhastanud. Aga mis edasi sai? Ta püüdis pingsalt meelde tuletada. Köögilaualt oli tema teenistusrelv nüüd Martinssoni lauale sattunud. Mis vahepeal juhtus, kuidas relv oli jõudnud siia, kus ta nüüd on – sellest polnud tal aimugi. Tal polnud ühtegi seletust ega õigustust.
„Sa läksid eile õhtul kõrtsi,” ütles Martinsson. „Miks sa sinna relva kaasa võtsid?”
Wallander raputas uskumatult pead. Ta ei suutnud ikka veel meenutada. Oli ta Ystadi sõites relva tasku pistnud? Kui imelik see ka ei tundunud, siis nähtavasti nii see oligi.
„Ma ei tea,” tunnistas Wallander. „Mul on selle koha peal must auk. Räägi sina.”
„Kelner tuli südaöö paiku siia,” ütles Martinsson. „Ta oli endast väljas, sest oli leidnud su relva diivanilt, kus sa istusid.”
Wallanderi peast vilksatasid läbi üksikud mälukatked. Võib-olla võttis ta relva jopetaskust välja, kui telefoni otsis? Aga kuidas võis ta selle maha unustada?
„Ma ei tea üldse, mis toimus,” ütles ta. „Aga ilmselt panin relva enne väljaminekut taskusse.”
Martinsson tõusis püsti ja tegi ukse lahti.
„Kas sa kohvi tahad?”
Wallander raputas pead. Martinsson kadus koridori. Wallander tõmbas relva lähemale ja nägi, et see on laetud. Veel hullem. Ta hakkas higistama. Peast sööstis välguna läbi mõte end maha lasta. Ta keeras relva nii, et selle toru jäi akna poole. Martinsson tuli tagasi.
„Saad sa mind aidata?” küsis Wallander.
„Seekord mitte. Kelner tundis su ära. See on võimatu. Sa pead siit otsejoones ülemuse juurde minema.”
„Oled sa temaga juba rääkinud?”
„Oleks olnud määrustevastane, kui ma poleks seda teinud.”
Wallanderil polnud enam midagi öelda. Nad istusid vaikides. Wallander püüdis mingit väljapääsu leida, teades samas, et seda pole olemas.
„Mis nüüd edasi saab?” küsis ta lõpuks.
„Ma otsisin tööeeskirjadest lahendust. Loomulikult algatatakse sisejuurdlus. Muidugi on ka oht, et kelnerile, tema nimi on muuseas Ture Saage, kui sa seda juba ei teadnud, tuleb pähe loost ajakirjandusele rääkida. Õige uudise eest võib tänapäeval rahagi saada. Supi sisse sattunud purjus politseinikud võivad lehe läbimüüki päris kenasti suurendada.”
„Sa palusid tal ju ometi vait olla?”
„Või veel! Ma koguni ütlesin, et käimasoleva politseiuurimise lekitamine võib olla karistatav. Paraku nägi ta mind vist läbi.”
„Kas ma peaksin temaga rääkima?”
Martinsson kummardus üle laua tema poole. Wallander nägi, et kolleeg on väsinud ja rusutud. See kurvastas teda.
„Kui mitu aastat me oleme koos töötanud? Kakskümmend? Rohkem? Alguses olid sina see, kes mind korrale kutsus. Õigusega. Sõimasid, aga jagasid ka kiitust. Nüüd on minu kord sulle öelda: ära tee mitte midagi! Mida iganes sa ka ette võtad, teeb see asja ainult hullemaks. Sa ei räägi kelner Ture Saagega, sa ei räägi mitte kellegagi peale Lennarti. Ja sul tuleb kohe tema juurde minna. Ta ootab.”
Wallander noogutas ja tõusis püsti.
Martinssoni hääletoonist sai Wallander aru, et väljavaated pole eriti head.
Wallander sirutas käe, et oma relva võtta. Martinsson raputas pead.
„Selle jätame siia,” ütles ta.
Wallander läks koridori. Möödus Kristina Magnusson, kohvikruus käes. Naine noogutas. Wallander taipas, et ta teab. Seekord ei pööranud ta ringi, et naise figuuri vaadata. Selle asemel läks ta WC-sse ja pani ukse lukku. Kraanikausi kohal rippuv peegel oli mõrane. Täpselt nagu mina, mõtles Wallander. Ta loputas nägu, kuivatas end ja uuris oma punaseid silmi. Pragu lõikas näo keskelt pooleks.
Wallander istus WC-potile. Lisaks häbile ja hirmule kordasaadetu pärast tajus ta veel üht tunnet. Seda polnud kunagi varem juhtunud. Ta ei suutnud meenutada,
