kui kunagi varem.”
„Seda ma ei teadnud.”
„Sa ei tea nii mõndagi.”
Loomulikult võttis Wallander vastu kutse õhtusöögile, kus ta pidi Hans von Enke vanematega tuttavaks saama. Isa, Håkan von Enke, oli olnud kapten niihästi allveelaeval kui ka allveelaevade leidmisele spetsialiseerunud tavalistel alustel. Linda arvas, ehkki ta polnud kindel, et mingil perioodil oli tulevane äi kuulunud ka staapi, mille ülesandeks on otsustada, millal väeüksused võivad vaenlase pihta tule avada. Hans von Enke ema nimi oli Louise ja ta oli olnud keeleõpetaja. Õdesid-vendi ei olnud, Hans oli ainuke laps.
„Ma pole harjunud aadlikega suhtlema,” ütles Wallander süngelt, kui Linda oli lõpetanud.
„Nad on inimesed nagu kõik teisedki. Ma usun, et teil on omavahel palju rääkida.”
„Millest?”
„Eks seda ole näha. Ära ole nii negatiivne!”
„Ma ei ole negatiivne! Ma lihtsalt küsin.”
„Kell kuus hakkame sööma. Tule õigeks ajaks. Ja ära Jussit kaasa võta. Ta tekitab ainult segadust.”
„Jussi on väga sõnakuulelik koer. Kui vanad ta vanemad on?”
„Håkan saab seitsekümmend viis, Louise on mõni aasta noorem. Muuseas, Jussi ei kuula üldse sõna, seda peaksid ju sina tema küündimatu kasvatajana ometi teadma. Jumal tänatud, et sul minuga paremini läks.”
Ta läks ruumist välja enne, kui Wallander jõudis vastata. Korraks proovis ta vihastada selle peale, et tütrele alati viimane sõna jäi. Katse nurjus ja ta kummardus taas oma paberite kohale.
Sel laupäeval, kui Wallander Ystadist välja sõitis, et Hans von Enke vanematega kohtuda, sadas aastaaja kohta ebatavaliselt pehmet uduvihma. Ta oli varahommikust saadik oma kabinetis istunud, et jumal teab mitmes kord relvakaupmehe surma ja röövitud revolvrite uurimise tähtsamaid peatükke läbi lugeda. Muidugi, kahe röövli isik oli neil arvatavasti õnnestunud tuvastada, kuid tõendeid veel ei olnud. Ma ei aja taga võtit, mõtles ta, vaid kõigest võtmekimbu kauget kõlinat. Ta oli mahuka materjaliga jõudnud poole peale, kui kell juba kolm sai. Ta otsustas koju sõita, mõned tunnid magada ja end siis õhtusöögiks riidesse panna. Linda oli öelnud, et Hans von Enke vanemad on tema jaoks ehk natuke liiga ametlikud, kuid just sellepärast soovitas ta isal parima ülikonna selga panna.
„Mul on ainult see üks ülikond, mida ma matustel kannan,” ütles Wallander. „Aga võib-olla ei peaks ma valge lipsuga tulema?”
„Sa ei pea üldse tulema, kui see sulle nii vastumeelt on.”
„Tegin ainult nalja.”
„Ei olnud naljakas. Sul on vähemalt kolm sinist lipsu, vali üks neist.”
Südaöö paiku taksoga Löderupi tagasi sõites mõtles Wallander, et õhtu oli kujunenud tunduvalt meeldivamaks, kui ta oli oodanud. Niihästi vana kapten kui ka tema abikaasa olid osutunud inimesteks, kellega saab rääkida. Ta oli võõraste suhtes alati valvas, arvates, et need peavad tema politseis töötamise fakti rohkem või vähem põlastusväärseks. Kuid Hansu vanemate puhul polnud ta midagi taolist märganud. Vastupidi, nad tundsid pealtnäha siirast huvi tema töö vastu. Håkan von Enkel olid lisaks oma kindlad seisukohad niihästi politsei organisatsiooni kui ka erinevate tuntud kuritegude uurimise juures tehtud vigade suhtes, millega ka Wallander kaldus nõustuma. Tema omakorda sai võimaluse esitada küsimusi allveelaevade, Rootsi mereväe ja Rootsi kaitsejõududes tehtavate kärbete kohta; vastused olid asjatundlikud ja lõbusad. Louise von Enke ei rääkinud palju, enamasti istus ta sõbralikult naeratades ja kuulas laua ümber toimuvat vestlust.
Kui takso oli tellitud, saatis Linda ta üle õue väravani. Tütar hoidis tal käe alt kinni ja toetas pea isa õlale. Seda tegi ta ainult siis, kui oli isaga rahul.
„Ma käitusin niisiis hästi,” ütles Wallander.
„Paremini kui kunagi varem. Sa ju oskad küll, kui tahad.”
„Tahan mida?”
„Kenasti käituda. Ja koguni esitada intelligentseid küsimusi teemadel, mis ei puuduta politseitööd.”
„Nad meeldisid mulle. Aga naise kohta ei saanud ma küll väga palju teada.”
„Louise’i kohta? Ta ongi selline. Ta ei räägi palju. Aga ta oskab paremini kuulata kui kõik ülejäänud kokku.”
„Mulle jättis ta natuke salapärase mulje.”
Nad olid tee peale jõudnud ja seisid kogu õhtu sadanud uduvihma eest puu alla varju.
„Ma ei tea kedagi, kes oleks nii salapärane nagu sina,” ütles Linda. „Ma arvasin aastaid, et sul on midagi varjata. Aga ma olen õppinud, et ainult osa neist, kes on salapärased, ka tõepoolest varjavad midagi.”
„Ja mina pole niisugune?”
„Minu meelest mitte. On mul õigus?”
„Ma arvan küll. Aga võib-olla on inimesel mõnikord saladusi, mida ta ise ei teagi?”
Takso tuled lõikasid läbi pimeduse. See oli minibussitaoline sõiduk, need muutusid taksofirmades üha tavalisemaks.
„Ma ei salli neid busse,” porises Wallander.
„Ära nüüd hakka. Ma toon homme su auto ära.”
„Pärast kümmet olen ma majas. Mine nüüd tuppa tagasi ja uuri järele, mis nad minust arvasid. Ma tahan homseks ettekannet.”
Tütar tuli autoga järgmisel päeval enne ühtteist.
„Hästi,” ütles ta nagu tavaliselt ilma koputamata kabinetti astudes.
„Mis tähendab „hästi”?”
„Nad arvasid sinust hästi. Håkanil oli naljakas väljend. Ta ütles, et „sinu isa on perekonna jaoks erakordne leid”.”
„Ma ei saa aru, mida see tähendab.”
Linda pani autovõtmed lauale. Tal oli kiire, sest kavatses tulevase äia ja ämmaga väljasõidule minna. Wallander heitis pilgu aknast välja. Pilved hakkasid tasapisi hajuma.
„Kas te kavatsete abielluda?” küsis ta, enne kui Linda uksest välja läks.
„Nad käivad päris kõvasti peale,” vastas tütar. „Ma oleksin tänulik, kui sina omakorda seda nõudma ei hakkaks. Vaatame enne, kas me sobime kokku.”
„Aga te saate ju lapse?”
Linda oli läinud. Wallander kuulis tema kiireid samme, vastu põrandat kõpsuvaid saapakontsi. Ma ei tunne oma tütart, mõtles ta. Kunagi ma arvasin, et tunnen. Nüüd saan aru, et ta jääb mulle aina võõramaks.
Ta läks akna juurde ja vaatas vana veetorni, tuvisid, puid ja üha hõredamaks jäävate pilvede vahelt paistvat sinist taevast. Ta tundis sügavat muret, tajus suurt üksildust. Või tuli see hoopis tema enda seest? Tundus, nagu muutuks ta märkamatult liivakellaks, millest liiv hääletult välja voolab. Ta vaatas tuvisid ja puid, kuni äng tasapisi järele andis. Siis istus ta kirjutuslaua taha ja asus taas lauale virna laotud ettekannete
