oli politsei kogunud piisavalt tõendeid kahe Göteborgi mehe vastu; mõlemad olid seotud endisest Jugoslaaviast pärit sisserändajate juhitud kuritegelike jõukudega. Taas mõtles Wallander Lenarpis peaaegu kakskümmend aastat tagasi toimunud jõhkra rünnaku peale. Kui selgus, et nende korraldajad olid välismaalased, viis see mitmete rassistlike vägivallategudeni, muu hulgas rünnati põgenikelaagreid ja tapeti üks täiesti süütu inimene. See oli kohutav aeg.
Pika ja sageli trööstitu uurimise jooksul oli Wallander aru saanud, et kaks naiskolleegi, kellega ta koos töötab, on tublid politseinikud. Tema respekt nende vastu üha kasvas ja tundus, et ta oli osa oma viimastel aastatel kaotatud energiast tagasi saanud. Eriti sügavat muljet avaldas talle Kristina Magnussoni selge pilk ja visadus. Politseimaja koridorides piilus ta naist salaja edasi.
Suve jooksul kirjutati Hanna Hansson haiglast välja. Ta oli ühest silmast pimedaks jäänud ja kannatas seljavigastuse all. Wallander vestles ühe tema tütrega, kes pidas Hörby lähedal ratsatalu.
„Silma ta tagasi ei saa,” ütles tütar. „Ja arstid ei saa tema seljavalu leevendamiseks eriti palju teha. Aga palju hullem on üks teine asi. Kas teate, mis?”
„Tema mees on surnud.”
„See on nii enesest mõistetav, et seda pole vaja öeldagi. Aga väljaütlemata asi?”
Wallander ei taibanud, mis vastust temalt oodatakse.
„Hirm,” ütles tütar. „Ta on hakanud inimesi kartma. Ta kardab välja minna, kardab magama jääda, kardab üksi olla. Kuidas seda ravitakse? Kuidas selle eest kedagi karistada saaks?”
„Hea prokurör veenab kohut, et kuritegu on erakordselt jõhker,” ütles Wallander.
Tütar raputas pead. Ta kahtles, tegelikult olid ka Wallanderil oma kahtlused. Rootsi kohtud üllatasid teda sageli negatiivselt, kui oli vaja otsustada, kas kuritegu oli jõhker või mitte.
„Võtke nad lihtsalt kinni,” ütles tütar enne Wallanderi kabinetist lahkumist. „Ärge laske neil karistusest pääseda.”
Wallander kuulas kaks vahi alla võetud poolakat esimene kord ise üle. Mõlemad olid noored, mitte üle kahekümne. Nad silmitsesid teda põlastavalt ja ütlesid oma tõlkide kaudu, et neil pole relvarööviga mitte mingit pistmist, nad polnud sel ajal koguni Rootsiski, ja et nad ei kavatse edasistele küsimustele vastata. Wallander säilitas siiski külma närvi, ehkki pidi alla suruma tahtmise neile paar korda kõvasti vastu kõrvu anda. Pikkamööda õnnestus tal üks poistest murda, ühel novembripäeval hakkas too järsku rääkima. Pärast seda käis asi kiiresti. Staffanstorpi ühest korterist leidis politsei rohkem kui pooled varastatud relvadest, Stockholmi ühes eeslinnas tehtud läbiotsimise käigus leiti veel neli. Kui kohtuprotsess detsembris algas, oli puudu veel ainult kolm varastatud relva. Samal hommikul kogus Wallander oma meeskonna politseimaja nõupidamisruumi kohvi jooma ja stritslit sööma. Ta kavatses öelda mõned tunnustavad sõnad, kuid loobus sellest mõttest, niisiis räägiti peamiselt käimasolevatest palgaläbirääkimistest ja üldisest rahulolematusest riigi politseijuhtkonna pidevate ümberkorralduste ja arusaamatute prioriteetide suhtes.
Wallander pidas jõule koos Linda perega. Ta vaatas oma ikka veel nimetut lapselast imetluse ja vaikse rõõmuga. Linda ütles, et tüdruk on tema moodi, eriti silmad, kuid kui palju Wallander ka ei pingutanud, ei näinud ta mingit sarnasust.
„Tüdrukul peaks nimi olema,” ütles ta, kui nad jõululaupäeval veini jõid.
„Küll see tuleb,” vastas Linda.
„Ma arvan, et õige nimi annab ühel päeval endast ise märku,” sõnas Hans.
„Miks minu nimi on Linda?” küsis tütar ootamatult. „Kust see pärit on?”
„See oli minu idee,” vastas Wallander. „Mona tahtis sulle teist nime panna, ma enam ei mäleta, millist. Aga minu jaoks olid sa algusest peale Linda. Sinu vanaisa seevastu leidis, et sulle peaks panema nimeks Venus.”
„Venus?”
„Tead ju küll, et ta oli mõnikord vähe imelik. Kas sulle ei meeldi su nimi?”
„Mul on hea nimi,” vastas tütar. „Ja ära muretse. Kui me abiellume, siis ma nime ei vaheta. Minust ei saa kunagi Linda von Enket.”
„Võib-olla peaksin mina Wallanderi nime võtma,” ütles Hans. „Aga ma arvan, et mu vanemad paneksid pahaks.”
Jõulude ja uue aasta vahel tegeles Wallander aasta jooksul kogunenud paberite hulgas korra loomisega. See oli tal paljude aastate jooksul kujunenud harjumus – teha ruumi tulevale aastale. Jaanuari alguses oli oodata relvaröövi kohtuotsust. Wallander oli rääkinud prokuröriga, too nõudis süüalustele kõige karmimat karistust ja advokaatidel polnud erilisi vastuväiteid. Ta julgeb Hanna Hanssoni tütrele edaspidi puhta südametunnistusega silma vaadata.
Läkski nii, nagu ta arvas. Kohtunikud olid karmid. Mõrvas ja peksmises süüdistatavad poolakad said kaheksa-aastase vanglakaristuse. Wallander oli kindel, et edasikaebamine kõrgema astme kohtusse karistust märkimisväärselt ei leevenda.
Kohtuotsuse väljakuulutamise päeva õhtul otsustas Wallander kodus olla ja filmi vaadata. Ta oli paraboolantenni ostnud ja nüüd näitas telekas mitut erinevat filmikanalit. Ta pani teenistusrelva taskusse, et see kodus ära puhastada. Laskmine oli pikaks ajaks unarusse jäänud ja ta teadis, et peab hiljemalt veebruari alguses lasketiiru harjutama minema. Kirjutuslaud polnud küll päris tühi, kuid tema vastutusel ei olnud ühtki kiireloomulist juhtumit. Võib vabalt filmi vaadata, homme on äkki juba liiga hilja.
Aga kui ta koju jõudis ja Jussiga jalutamas ära käis, tundis ta järsku rahutust. Vahel valdas teda tühjade põldude vahel üksildasena seisvas majas mahajäetuse tunne. Nagu vrakk, mõtles ta. Ma olen nagu pruunile savimullale paisatud vrakk. See rahutus läks tavaliselt peagi mööda. Kuid sel õhtul ei tahtnud painav tunne kuidagi järele anda. Ta istus köögilaua taha, laotas ajalehe alla ja puhastas oma relva ära. Juba enne kaheksat sai ta sellega ühele poole. Ta ei teadnud isegi, kust mõte talle pähe tuli. Ta tegi kiire otsuse, vahetas riided ja sõitis Ystadi tagasi. Talvel oli linn peaaegu täiesti välja surnud, eriti argipäevaõhtuti. Linnas oli üksnes kaks või kolm õhtuti avatud baari või restorani. Wallander parkis auto ja läks väljakuäärsesse restorani. Külastajaid oli vähe. Ta istus nurgalauda, tellis eelroa ja pudeli veini. Toitu ja veini oodates kallas ta mõned kokteilid kõrist alla. Talle tundus, et joob oma rahutuse leevendamiseks. Kui söök lauda toodi ja kelner ta veiniklaasi täitis, oli ta juba purjus.
„Siin pole rahvast,” ütles Wallander. „Kus kõik kliendid on?”
Kelner kehitas õlgu.
„Siin neid igal juhul ei ole. Loodetavasti toit maitseb.”
Wallander sorkis kahvliga sööki. Veinipudeli tühjendamiseks kulus tal aga vähem kui pool tundi. Ta otsis mobiiltelefoni välja ja lehitses aadressiraamatut. Tal oli tahtmine kellegagi rääkida. Aga kellega? Ta pani telefoni käest, sest ei tahtnud kellelegi reeta, et ta purjus on. Veinipudel oli tühi ja ta oli joonud rohkem kui tarvis. Kuid ometi tellis ta tassi kohvi ja klaasi konjakit, kui kelner tuli ütlema, et restoran pannakse peagi kinni. Lauast tõustes lõi ta vaaruma. Kelner vaatas teda väsinud pilguga.
„Takso,” ütles Wallander.
Telefon oli baarileti kõrval seinal, kelner tellis talle takso. Wallander seisis ja märkas, et ta kõigub. Kelner pani toru hargile ja noogutas.
Kui Wallander tänavale jõudis, puhus lõikavalt
