teadis ta metsavendade võitlustest sel ajal, kui sakslased sisse tulid. Viimaks viis ta jutu minu arreteerimise peale ja küsis:
“Miks te liikumiseks Wehrmacht’i luba ei muretsenud?”
“Ma lihtsalt ei teadnud, sest sellist korraldust pole Tallinnast antud.”
“Neid ei antagi Tallinnast, vaid Berliinist. Niisugune on sõjaaegne kord kõikidele.”
Mainisin siis ettevaatlikult, et Eesti on ju iseseisev riik ja kõik tema kodanike kohta käivad määrused peaksid tulema meie pealinnast Tallinnast. Ooberst muigas. Ta vaatas mind uurivalt ja sõnas:
“Praegu on nii, et teie maa kuulub Suur-Saksamaa alla ja kõik teie kohta käivad korraldused tulevad Berliinist. Mis edasi saab, seda ma ei tea ja see polegi praegu tähtis.”
“Aga, Herr Oberst, Saksa armee vabastas meid küll venelaste küüsist, kuid nüüd oleme ometi vabad ja iseseisvad.”
“Olete vabad, aga kuulute füüreri kaitse alla, sest teadke – teie vabadus on saavutatud saksa sõduri verega. See on kallis vabadus.”
Ma ägestusin ja tahtsin talle vastata, kuid ooberst katkestas vaidluse ja teatas, et tema on sõjamees ja täidab oma ülemuse käsku, poliitiline olukord ei kuulu tema pädevusse. Ta jäi siiski rahule minu seletusega Vaivarasse sõidu asjus ja laskis mu vabaks, kuid minu autot mitte.
“Wehrmacht rekvireerib teie sõiduki,” teatas ta käskivalt.
“Rekvireerib minu sõiduki…?”
“Jah, me vajame seda tagalas.”
“Aga…”
“Ärge kartke, Wehrmacht ei võta teilt midagi ebaõiglaselt, nagu teevad seda kommunistid. Vastav komisjon hindab teie auto ära ja teile makstakse raha välja. Te andsite ju mulle oma aadressi?”
Kordasin oma aadressi ja kinnitasin, et see on õige.
“Aga kuidas ma nüüd koju saan?” küsisin ooberstilt.
“Ma teen korralduse, et teid viidaks lähemasse raudteejaama.”
“Tänan teid, härra…”
Mu lause jäi pooleli. Mingi sisemise aje sunnil olin hakanud tänama. Mille eest? Et mind asjata vahistati ja öö otsa pimedas kongis kinni peeti? Või selle eest, et mu auto ära võeti? Ei! Olin rõõmus, et nad lasksid mu vabaks. Seepärast oli mu lugupidamine sakslaste vastu jälle taastunud – võisin ju takistamatult koju tagasi minna ja vaba inimesena edasi elada.
Selgus, et staabi asukoht oli Sinimägede kandis ja maja, kus me viibisime, kuulus metsnikule. Sõdurist käskjalg viis mu auto juurde, kust võtsin välja oma asjad, kirjutasin alla rekvireerimist kinnitavatele paberitele ja ka mingile läbipääsuloale. Sõdurivormis sakslane istus siis minu asemel rooli taha ja viis mu Auvere jaama. Teel pakkus küüdimees mulle sigaretti. Võtsin selle tänuga vastu.
2
Auvere jaam oli rahvast täis. Ooteruumis istusid inimesed pinkidel, pakkidel ja põrandal. Jaamaesisel tammuti paigal või kõnniti edasi-tagasi ja vahiti kas Narva või Tallinna poole. Oodati ronge.
Ronge aga ei tulnud. Kuulsin, et viimane reisirong oli läbinud Auvere eelmisel õhtul. Küll aga liikus palju sõjaväeronge, mis jaamas ei peatunudki. Raudteeametnikke näha ei olnud, piletikassa oli suletud ning jaamaülema uks seisis lukus. Mingitki teadet rongide liikumise kohta polnud kuskilt saada.
Seadsin end kohvriotsale istuma ja vaatasin ringi. Keset põrandat, otse mu ees mängis trobikond mehi kaarte, need olid eesti “vabatahtlikud” julgestuspataljoni vormis. Kuidas nad Auvere jaama ooteruumi sattusid, seda ma ei taibanud. Aga mäng käis kõrgelt ja kassas oli peamiselt Vene raha. Üksikud Saksa margad juhtusid ka sekka ja nende hind oli kümme korda kallim Vene rahadest. Vannuti kõvasti vahele, kui kaart juhtus sant olema. Sõjaaja komme.
Mu kõrval istusid naised pakkide otsas ja sumisesid puhtas Narva murrakus.
“Piaks see rongi raisk ometigi kord tulema, mu liha läheb pakis halvaks.”
“Kost sa seda said? Talorahvas ei taha jo liha müüda.”
“Saksa marke eest müüdavad küll.”
“Aga Eesti raha enam ei tahavad.”
“Ei tahavad – Eesti riiki enam pole ja Eesti raha ka enam pole.”
Minu selja taga nurgas kauplesid kaks meest relva pärast.
“Hea riist, maksab head hinda,” sosistas üks.
“Ma maksan kroonides.”
“Ei, ainult markades või rublades.”
“Neid mul pole.”
“Käi siis potile oma kroonidega.”
Kaup jäi nende vahel katki. Mina aga teritasin meelt – kõik küsivad Saksa raha, Eesti oma ei taha keegi, küll aga nõuavad meie maad endale. Ooberst teatas hommikul, et meie kuulume nüüd Suur-Saksamaa külge. Võtsin seda nalja või hirmutamisena, aga nüüd näen, et elu kipub iseenesest sinnapoole. See tõik häiris mind. Venelased tulid vale ja pettusega ning surusid meid Moskva alla, sakslased tulid vabastama, aga pressivad meid kohe Saksamaa külge. Keegi ei ole ausalt küsinud, mida meie ise tahame. Oleme kaup, kallis kaup, et kõik meid ihaldavad.
“Ega pole tark siin niimoodi tukkuda, kukute viimaks põrandale,” äratas mind keegi naine õlast sakutades. “Ja palitust olete ka varsti lahti, kui see põrandal vedeleb.”
Olin jäänud magama ja palitu libisenud põlvedelt. Tänasin ja tõusin üles. Siirdusin perroonile, et und eemale peletada. Hingasin kopsudesse värsket õhku.
“Hea parabellum, kas soovite osta?”
Seesama nurgas kaupleja pakkus nüüd mulle oma kaupa.
“Mul pole Saksa raha,” vastasin.
“Ühe viiese Vene kulla eest annan ära.”
“Ei taha ja pole ka kulda.”
Ma ei teadnud, kas ta oli tõsine müüja või sakslaste provokaator. Relvade ost-müük oli seadusega keelatud. Mees kadus rahva hulka.
Kolm Omakaitse meest seisid mu lähedal ja arutasid:
“Alutaguse metsad on esimeses järjekorras, siis Sirtsu soo…”
“Aga enne raudtee ääred, need on tähtsamad.”
“Seda teevad kohapealsed – igal üksusel oma piirkond. Aga pesad tuleb likvideerida, need on suurtes metsades.”
“Selleks vajame paremaid püsse.”
“Näe, see vana Vene roju ei läinud lahtigi, see on ainult hirmutamiseks,” märkis kolmas, kes seni oli ainult vaikinud.
“Ära karda, küll saame paremad riistad, kui piiramiseks läheb.”
Meestel olidki vanad Vene vintovkad õlal, nähtavasti Kaitseliidu omad. Ka nende riietus pärines osaliselt veel endisest Kaitseliidust.
