on?”
“Rong tuleb!”
Tuligi. Tegemist oli Tapa poole mineva rongiga, milles olid nii kauba- kui reisijatevagunid. Suures rüselemises õnnestus mul sõiduvagunisse trügida. Kui olin end ülemisel naril siruli tõmmanud, hoomasin ma õnnist tunnet, nagu oleksin õnneloosi võitnud. Võisin nüüd rahulikult koju sõita ja teel magadagi.
Ärkasin alles Tallinnas. Oli juba hommik, taevas naeratas sügisest naeratust ja madal päike hiilis aknast sisse – otse mulle näkku.
“Ega rong kaugemale enam lähe, kolige aga välja,” lausus üks heatujuline hääl.
“Jõudsime imeruttu pärale,” ühmasin.
“Või imeruttu. Kogu öö roomasime Tapa ja Tallinna vahet. Pole enam vabariigi aeg, kui kõik oli korras ja hea.”
“Õigus!” hüüatasin ja mu uni oli nagu käega pühitud.
Leidus ometi keegi, kes kiitis vabariigiaegset korda. Hüppasin narilt alla, et teda näha, aga mees oli juba vagunist kadunud.
Lõuna paiku jõudsin koju.
3
Kodus kohtasin nutetud nägusid, aga säravaid silmi – minu pärast oli muretsetud ja nüüd polnud rõõmul piiri. Mind kallistati, emmati ja suudeldi. Viktooria rääkis läbi pisarate, et oli pidanud mind juba surnuks. Naine oli olnud paanikas ja lapsi ka ahastusse ajanud.
Jutustasin perele oma seiklustest.
“Uskusin, et rahutud ajad on möödas ja me võime jälle õnnelikult elama hakata, aga ei ühtigi. Sa kadusid ootamatult nagu venelaste ajal ja võid mul jälle kaduda. Mul on tunne, et ees seisavad veel rasked ajad. Ma kardan…” halises Viktooria.
“Pole põhjust karta, olin ise süüdi. Edaspidi olen ettevaatlikum.”
“Aga pakkide kontrollimine ja toiduainete rekvireerimine, kas see pole ülekohus? Kas meid tahetakse jälle näljutama hakata nagu venelaste ajal?”
Rahustasin naist nii palju kui suutsin, aga ise jäin murelikuks. Meil oli ju nüüd suur pere – kuus last, Alma oli andnud oma tütred ka minu hoole alla. Kaheksaliikmelist peret tuli toita, aga toiduaineid ei lastud vabalt linna tuua.
Lapsed piirasid mind ümber ja ründasid oma küsimustega. Igalühel oli midagi rääkida, mis vahepeal tehtud või mis juhtunud. Väike Toivo oli näinud Saksa lennukit. Sirje otsis minu taskutest suupärast, Ene aga rääkis, et saksa mehed olid käinud korterit otsimas, tahavad ühte tuba endale.
“On see tõsi, et sakslased tahavad ühte tuba endale?” küsisin naiselt.
“Jaa, mingi komisjon käis meie korterit vaatamas ja võttis ühe toa Wehrmacht’ile puhkusel olijate jaoks.”
“See on võimatu! Tuba läheb meile endale vaja.”
Olin otsustanud tuua Alma tütred enda juurde elama. See oleks olnud kõige otstarbekam: ühine laud tuleb odavam ja lapsed on meie silma all. Tahtsin kõigest ka Viktooriale teatada.
“Kas Laursoni tütred on vahepeal siin käinud?” küsisin naiselt.
“Laursoni? Ah selle Alma lapsed. Ei ole käinud.”
“Me peame need lapsed nüüd enda hoole alla võtma, neil pole ju ei ema ega isa.”
“Mõtled sa?”
“Mitte ainult ei mõtle, vaid pean… peame. Nad on alaealised ja ei suuda veel enda eest hoolitseda. See on minu meelest ristiinimese kohus orvukeste eest hoolt kanda.”
“Sul on õigus, aga meil endil on juba neli last, Jaangi alles poisike.”
“Mis sellest, seni kuni mul on kaks kätt ja pea otsas, töötan ma laste pärast, kõigi kuue eest. Omal ajal unistasin kaheteistkümnest lapsest, aga praegu on neid ainult kuus. Mõtle ometi, Viktooria, kuus last, kas pole tore – see on suur rikkus!”
Viktooria jäi mõttesse. Talle tundus minu vaimustus imelikuna ja uudiseks oli seegi, et olin unistanud kaheteistkümnest lapsest. Sellest ei olnud ma temale kunagi rääkinud. Minu kõva hääle peale tuli Maie tuppa ja vaatas mind samuti imestunult.
“Kas kuulsid, Maie, ma olen nüüd rikkam kui sina, mul on kuus last. Hakkasin küll hilja peale, aga jõudsin sinust mööda.”
“Ja sa oled õnnelik?” küsis Maie.
“Õnnelik muidugi, miks siis mitte?”
“Mina oma lastekarjaga pole sugugi õnnelik.”
“Maie, patu asi on nõnda rääkida. Juba Viktooria pärast üksi maksab sul olla õnnelik – milline suurepärane naine see sinu tütar!”
Haarasin Viktooria ümbert kinni ja keerutasin teda toas ringi. Viktooria säras õnnest, et tal on küll aastates mees, aga ikka veel erk ja särtsu täis.
Et olin näljane, siis ruttas Maie kööki mulle einet valmistama. Jäime Viktooriaga arutama, kuidas edaspidi toitu muretseda. Naine arvas, et me peame hakkama vajalikke aineid altkäe hankima või tuleb meil minna maale toiduaineid ostma.
“Kas turult ei saa?” küsisin.
“Turg on peaaegu tühi. Nähtavasti on maanteel kontrollid, kes ei lase toiduaineid linna tuua.”
Ma ei vastanud midagi. Mu arusaamad olid segi. Olin seni olnud rõõmus, et vabanesime venelaste rõhumise alt, aga nüüd paistis olukord sama olevat. Rahvas, tema oli võimudele liigseks koormaks, temale ei mõeldud ega tema eest hoolitsetud.
“Siis ei jää muud üle, kui pean sõitma Kaarnale või Järvalale, et sealt toitu tuua.”
“Kuidas? Sa ütlesid, et meil ei ole enam autot, kas sa mõtled rongiga minna? Kraam võetakse ju sul niiviisi käest ära.”
Pagana pihta! Olin unustanud, et meil pole enam autot. Muidugi, rongiga minnes võetakse kraam käest ära, bussid aga ei sõitnud, sest venelased olid need Venemaale viinud. Jäi üle minna jalgsi või hobusega.
Leidsin enda meelest siiski lahenduse.
“Kui muud ei aita, siis peame olema valmis toidu hankimiseks althõlma – kas sa saad sellega hakkama?”
“Ee-ei tea. Aga ema oskab, tema teab…”
Maie tuli köögist ja viis midagi auravat söögituppa. Ma neelatasin ja küsisin:
“Ütle, Maie, mida sa lauale paned? Kas toitu ikka veel jätkub?”
“Kasina võitu, valmistasin lihtsat taluinimese rooga – praadisin liha ja lõin muna peale.”
“Noh, see on ju suurepärane! Seda ma just tahangi. Aga ütle, kas sa althõlma oskad toidukraami muretseda?”
“Miks ei mõista, mis kunst see ikka on. Aga hangeldajad nõuavad nüüd Saksa raha.”
“Saksa raha? Jälle Saksa raha! Ega me veel Saksamaa ole!”
“Igal pool aina sakslased ja saksa kord, Eesti valitsusest
