isegi, et olin toiminud liiga ettevaatamatult, oleksin pidanud enne proua Papiga nõu pidama.
“Mida te mõtlete nüüd teha?” äratas mind mõtteist proua Papi küsimus.
“Arvan, et praegu jääb kõik nii, nagu ta on olnud. Teil, proua Papp, on õigus. Ma ei mõelnud laste olukorda põhjalikult läbi. Ja pealegi ei tunne ma neid nii hästi kui teie. Küsimus on vaid selles, kui kaua me suudame nende eest niiviisi hoolt kanda.”
“Seni ei ole see mulle mingit raskust teinud ja ma loodan, et ka edaspidi mitte, muidugi kui te meid aitate.”
“Jaa, seda teen ma kindlasti, aga pole teada, mida sõda võib endaga kaasa tuua.”
Seletasin talle, kui raske on olnud viimasel ajal toitu hankida, sest mul pole enam autot. Minu sugulased elavad Järvamaal, kraami peab tooma sealt rongiga. Jaamades on aga kontroll, kes toiduained ära võtab. Tuleb leida muu võimalus toidu varumiseks. Proua trööstis mind sellega, et tema mehevennal olevat Sauel talu, kust on võimalik toiduaineid osta ja nendele võib hobusega järele minna.
Hingasin kohe kergendatult. Sauelt aitan ma ise ka kraami linna tuua, see pole enam probleem. Pealegi oli lootust, et Peetson ja Sepp organiseerivad terasekontori juurde mingi veoteenuse.
Oleksin pidanud ära minema, aga viivitasin. Oli paras juhus veel mõnda vajalikku asja selgitada. Kõigepealt raha küsimus.
“Ahjaa, pidingi unustama. Tahtsin teie kätte jätta natuke raha laste jaoks, minult ei võtnud nad seda vastu.”
“Väga lahke teist.”
“Ei tea, kui palju oleks vaja?”
Proua peatus ja mõtles. Siis seletas, et Eesti ja Vene rahaga pole midagi peale hakata, kõik küsivad nüüd Saksa raha, eriti toidukraami ostmisel. Mul aga Saksa raha ei olnud. Jätsin siiski proua kätte kogu oma Eesti ja Vene raha tagavara ja lubasin, et varsti hangin ka Saksa oma. Lootsin seda saada rekvireeritud auto eest ja rauakaupade müügist. Pidin juba hakkama kiruma uut korda, kui korraga koputas keegi uksele. Sisse astusid kaks vormiriides meest, kellest üks kandis Wehrmacht’i riietust, teine oli Eesti politsei vormis. Nad otsisid saksa sõjaväelastele vabu eluruume.
“Ei, meil ei ole mingit võimalust kedagi siia paigutada. Oleme mehega kahekesi selles väikeses korteris.”
Ma nihutasin ennast toolil ja vist isegi punastasin. Olin üllatunud proua kiirest mõtlemisest mind oma mehena esitledes. Külalised vaatasid majas ringi, leidsid, et ruumi on tõesti vähe, vabandasid ja lahkusid. Proua hakkas naeru kihistama ja sosistas:
“Kasutasin teid ära, muidu oleksidki mulle mõne kaela sokutanud ja manuliseks pannud, ajutiseks meheks võib-olla ka, nagu see juhtus ühe prouaga, kelle mees läks mobilisatsiooniga ära – nüüd magavad koos.”
“Kas nii pealetükkivad?”
“Oleneb, kes tuleb. Mõned olla päris hullud. Harjunud naisega elama ja nüüd on pikka aega ilma – näljased, vaesekesed.”
“Eks see asi oleneb naisest, mehed on alati näljased.”
Proua hakkas laginal naerma.
“Oleneb jällegi. Mõni mees on alati näljane, teine ehk mitte kunagi, aja või kaikaga taga.”
Ka mina hakkasin naerma, rohkem proua kogemuste ja elutarkuse üle.
5
Järgmisel hommikul olin vara kontoris. Arutasime jälle toiduainetega kauplemist. Peetson ja Sepp olid vahepeal tegutsemiskava välja töötanud. Selle järgi oleks meie kontoril olnud kaks osakonda – metallikaubandus ja toiduaineteäri. Ruumid, personal ja ladu oleksid olnud ühised.
“Olen päri, aga sel tingimusel, et Sepp ajab toiduaineteäri ja mina tegelen metalliga,” teatasin.
Asi oligi otsustatud.
Sepp läks kohe linna peale kaubatellijaid hankima ja Peetson ruttas Koplisse pruugitud veoautot ostma. Mina jäin Virvega kontorisse.
“Kuidas te mõtlete terasega kaubelda, kui terast ei ole?” küsis Virve.
“Selle küsimuse üle ma pead murrangi.”
“Ehk saate ilma selleta hakkama?”
“Ei saa! Sahaterad, hobuserauad, vikatid, kirved ja paljud muud tööriistad ning masinad vajavad terast. Põllumajandus ei saa ilma läbi. Kuid sõjamajandus ei saa ilma põllumajanduseta läbi. Tähendab, vähemalt põllumeeste tarbeks peame saama sakslastelt terast.”
“Teil on õigus,” kinnitas Virve.
Ta rääkis, et advokaat Paljaspea olla käinud eile kontoris ja kõnelnud oma headest sidemetest Berliinis. Arvas, et nende kaudu saab ta terast muretseda.
“Kust temal korraga need sidemed? Kiitleb niisama,” vastasin.
“Küllap ikka on, rääkis, et oli vabastanud mitu meest vanglast.”
“Vanglast?”
Või Paljaspea sai inimesi vangist vabastada? Siis pidid tal sakslaste juures tõesti head sidemed olema.
“Kas ta rääkis lähemalt, keda ja kuidas ta vabastas?”
“Noh, endisi komissare ja kommudeaegseid tegelasi. Neid aetavat nüüd taga ja topitavat vanglatesse.”
Ehmusin. Sepp, meie Sepp oli ka olnud komissar, siis aetakse võib-olla teda ka taga. Ma ei julgenud sõnagi lausuda. Vaikisin.
Virve seletas edasi:
“Paljaspea jutt tegi meie Sepa murelikuks, sest praegu olla liikvel isehakanud politseinikke, kes käivat inimesi kinni võtmas ja kuulutavat nad arreteerituks. Siis pressivad raha välja. Kui raha ei anta, löövad maha ja koergi ei haugu. Pole ju veel seaduslikku korda.”
“Miks ei ole. Meie politsei alustas kohe tegevust, kui vabanesime.”
“Paljaspea rääkis, et Tartus ja mujal provintsis olla niimoodi palju süüta inimesi hukatud.”
“Tuleb sellest Saksa võimudele teatada, nemad juba ei lase niisugusel korralagedusel sündida.”
“Olla ka teatatud, aga nood ei tegevat välja.”
“Ma arvan, et see on udujutt, Paljaspea plära.”
Telefon helises. Professor Saakme oli tulnud Tallinna. Kutsusin teda enda juurde külla, aga ta ütles aega vähe olevat ja lubas järgmisel päeval kontorist läbi astuda.
Peetson tuli heade uudistega, oli veoki ära ostnud. Kiitis, et olevat väga hea masin kaubaveoks – presentkatte ja luukidega. Mootori remont võtab nädala jagu aega, siis on riist sõiduvalmis.
Peetson arvas, et peaksime siiski osa raualaost tühjaks tegema, et vajadusel sinna mõnda toidukaupa paigutada. Kiitsin mõtte heaks, laoruumid olid niikuinii pooltühjad. Peetson läkski kohe lattu vastavaid korraldusi tegema ja mina siirdusin koju. Seal polnud me veel otsustanud, milline tuba anda Ortskommandantur’i käsutusse.
Järgmisel hommikul oligi Saakme terasekontoris. Ta kurtis, et oli sõitnud Tallinnasse naise pärast.
“Tulin
