all laulsime oma tavalisi jõululaule. Hauptman kuulas neid suure huviga, aga ise kaasa ei laulnud. Seevastu mängis ta klaveril rõõmsaid lugusid, mis omakorda meeldisid Viktooriale ja Maiele, kes katsusid neid viise oma sõnadega kaasa laulda. Naised olid mõlemad ülevas meeleolus. Üheltpoolt seepärast, et Kaljo oli saanud enne pühi vangist lahti, teisalt meeldis Viktooriale millegipärast hauptman väga, mis mind isegi natuke häiris, kuid tema puhas ja selgejooneline lojaalsus hävitas minus igasuguse kiivuse.
Kui ma õhtul teelauas tõstsin klaasi Wehrmacht’i terviseks, siis jõi hauptman rahulikult kaasa, kuid ei lausunud sõnagi. See tundus mulle imelik. Üritasin teha juttu Saksa armee suurtest saavutustest ja tõstsin uuesti klaasi selle tulevaste võitude terviseks. Ka seepeale ei reageerinud külaline millegagi. Mina aga jätkasin siiralt endises vaimus:
“Loodame, et järgmised jõulud veedate juba oma perekonna juures Reinimaal. Sõda on selleks ajaks lõppenud, sest venelane on omadega juba nüüd läbi.”
“Venelane ja Vene talv on visad,” märkis hauptman külmalt.
“Aga tuleval suvel olete Uuraliteni väljas ja siis paluvad venelased rahu.”
“Kas see maja on teie enda oma?” küsis ta seepeale.
“Jaa, seda küll, see on üsna odav maja, oleksin pidanud omal ajal parema ostma, kui raha oli rohkem, aga inimene on rumal.”
“Mina oleksin õnnelik niisugusegi maja üle Kölni äärelinnas, seal on rohkem õhku ja ilusam vaade.”
“Peab olema auto, muidu on linna pääsemine tülikas,” märkisin omalt poolt.
“Härra Hauptmann’il on ju auto,” ütles naine.
“Ei, meil ei ole autot.”
“Noh, peale sõda muretsete.”
“Kas teil on igal talvel nii palju lund?” küsis hauptman.
“On küll, aga mitte nii varakult kui tänavu,” selgitasin.
Rääkisin lähemalt meie ilmastikust ja märkisin, et põllumehed ootavad sügavat talve, sest lumest tuleb kevadeks palju vett, see on lämmastikurohke ja mõjub väetisena.
“Aga maal on suure lumega ju liiklemine raske,” ütles hauptman ja haigutas.
Naised läksid sedamaid talle voodit tegema. Maie ilmus suure padjaga, lapsed tassisid voodilinu ja tekke, Viktooria otsis käterätte. Märkisin pahaselt:
“Mis te nüüd nii, mees on harjunud rindel palju lihtsamaga.”
Viktooria sähvas vastuseks:
“Ta on ju Reinimaalt pärit ja meie külaline pealegi, mis sa siis arvad?”
Enne magamaminekut valasin hauptmanile klaasi Põltsamaa kirsiveini. Mees jõi ja märkis:
“Päris uskumatu, kuidas siin Põhjamaal saavutatakse sellist puhast käärimist.”
Lapsed käisid kordamööda onu hauptmanile head ööd soovimas, ta ise suudles tänutäheks Viktooria kätt ja me lahkusime õndsa jõulurahuga rinnus.
“Ilma temata poleks meil niisugust jõuluõhtut olnud,” ohkas Viktooria.
Mina nentisin, et hauptmanis oli tõesti palju Reinimaa pehmust ja sarmi.
Hommikul läks hauptman kohe linna. Kui ta sealt tagasi tuli, teatas ta, et peab veel samal õhtul rindele minema. Esimese püha õhtupoolikul lahkuski ta meilt, jättes mulle pudeli “Napoleoni” konjakit.
8
Pärast jõule oli kõikjal kõneaineks uue korra loomine Eestis. Senise Saksa sõjaväelise valitsuse asemele oli tulnud tsiviilvalitsus kindral Litzmanniga eesotsas.
Eelmise Saksa okupatsiooni ajal Esimese ilmasõja päevil oli Eestis ainult sõjaväeline valitsus ja asjaajamine toimus saksa keeles. Kas oli aeg raiunud saksa vaimu uued raad või kavatsesid nad meile jääda alatiseks, aga nüüd teostati valitsemist eestlaste kaudu ja eesti keeles. Tsiviilvalitsuse juurde või alluvusesse loodi Eesti Omavalitsus, mis koosnes kuuest direktooriumist, nende juhatajad ja ametnikud olid kõik eestlased. Omavalitsuse peadirektor oli dr Hjalmar Mäe. Temale allus ka haridusdirektoorium oma nelja osakonnaga. Sisedirektooriumi direktoriks oli Oskar Angelus, kellele allusid seitse osakonda või valitsust. Majandusdirektooriumi eesotsas oli dr Vendt, temale allusid viis osakonda. Direktor Öpik oli kohtudirektooriumi juht, selles oli kolm osakonda. Agronoom Saar – hiljem agronoom Leik – oli põllumajandusdirektooriumi eesotsas, kus oli kuus osakonda või valitsust. Tehnikadirektooriumi direktor oli Radik. Omavalitsuse koosseisu kuulusid veel Hindade amet ja Arvekontroll.
Direktooriumid vastasid omariikluseaegsetele ministeeriumidele, ka asusid nad enamasti samades ruumides samade ametnikega. Asju aeti samas suunas ja sama püüdlikkusega nagu vabariigi ajal. Sellega on ka seletatav teatav administratsiooniline edu lühikese aja jooksul. Aastaga oli kord taastatud ja rahva elu pandud seaduslikule alusele. Majandus kulges muidugi sõjapidamise tähe all ja ei saavutanudki normaalset taset.
Terasekontoris räägiti, et venelased olla murdnud läbi Volhovi all ja liikuvat Pihkva peale. Sakslased on saatnud sinna kiires korras uusi vägesid. Kõik jõulupuhkused olla tühistatud ja mehed rindele kutsutud. Mulle oli nüüd arusaadav hauptmani ootamatu lahkumine jõulu esimesel pühal.
Leningradi all ja Volhovi liinil olid mitmed eesti vabatahtlike üksused. Need olid juba olnud tules ja osutunud vahvateks võitlejateks. Saksa sõjaväelised ringkonnad olid hakanud meie mehi väga hindama ja sellepärast olid uute üksuste formeerimised kohe päevakorral. Saksa vangilaagritest otsiti ületulnud sõjamehi ja toodi koju, kus neist hakati moodustama väeosi julgestuspataljoni nime all. Valveüksustesse koondati politseinikke ja sõjaväkke kutsuti vabu mehi. Uute eesti väeüksuste juhtideks olid meie ohvitserid. Üksused olid pataljoni suurused ja need paigutati laiali Saksa diviiside juurde. Eesti Vabariigi aegsed kõrgemad ohvitserid üritasid meie väeüksusi koondada ühte suuremasse kogusse, aga Saksa Oberkommando ei andnud selleks luba.
See, et sakslased moodustasid kohalikest meestest väeüksusi nii meil, Lätis, Leedus kui ka mujal, mis sõja algul ei tulnud kõne allagi, viitas sellele, et nad olid Vene rinde pärast muutunud murelikuks. Pakane ja pikk talv, põhjatud metsad ja lumi, läbipääsmatud sood – kõik see oli neid rabanud oma lootusetusega. Ja nüüd olid venelased pealetungil. See oli paljudele psühholoogiline šokk.
Mõnesuguses šokis olid ka paljud eestlased, kes seni olid olnud surmkindlad Saksa võidus, nüüd hakati selles kahtlema. Kahtlust suurendasid liitriikide raadiosaated, kus räägiti suurtest sõjalistest ettevalmistustest ja Ameerika Ühendriikide tohutust jõust.
Veoautoga ei saanud me enam maale sõita, paks lumi teedel ja jõulueelne äpardus olid selle peamisteks põhjusteks. Pidime hakkama toidukraamil järel käima rongiga. Sepp asutas seepärast kaubapunktid Lagedile ja Kiisale, kuhu kaup esialgu maha laaditi ja kust seda siis hiljem käsipakkides linna toimetati.
Veebruaris sõitsin ma korraks Järvamaale. Läksin kitsarööpmelisel raudteel, sest seal liikusid rongid korrapärasemalt. Sõita tuli kaubavagunis. Need olid varustatud raudahjude ehk rahvasuus tepluškadega – ka vaguneid kutsus rahvas nende järgi tepluškadeks. Sõitsime poolpimedas, mulle meenutas see sõit Vabadussõja-aegset liiklust raudteel.
Tallinnast
