lähevad kaks meest ka Tallinna, küll nad aitavad,” rahustas Ruudi.
Jaamas kohtasimegi kahte talumeest, keda Ruudi tutvustas ja mainis, et nad lähevad majandusdirektooriumisse ühingu asju ajama. Mehed olid nõus mind pakkidega aitama.
Tamsalus trügisime ühisel jõul kaubarongi peale. Seadsime end sisse puhvritele ja trepiastmetele. Pooletunnise kolistamise järel olime Tapal. Seal pidime maha tulema, sest rong sõitis edasi Narva poole. Jaamaülem teadis, et Tallinna poole läheb mingi rong alles hommikul. Võib-olla võtab see ka reisijaid peale. Olime pettunud.
Läksime kõigi minu pakkidega jaama ooteruumi, mis oli paksult inimesi täis. Leidsime endale pisikese platsi seina ääres. Ooteruumis avanenud pilt tuletas mulle meelde kotipoisse Vabadussõja ajal. Nüüd võis neid julgelt nimetada pakipoisteks, sest olukord oli muutunud kultuursemaks.
“Praegu näikse talusaadused hinnas olevat, neid veetakse aina käe otsas linna. Alles see oli, kui neid turule tassiti ja tagasi toodi, kõik kohad olid toiduga üle ujutatud.”
“Õndsa Pätsu ajal,” märkis teine.
“Pätsu ajal ja ka varem…”
“Eks nüüdki ole maal toitu küll, aga sakslased segavad end vahele, püüdes kõik endale saada,” märkisin omalt poolt.
“Tõsi, ta on meilt alati toiduaineid välja vedanud, aga ikka on ta näljane ja näljutab ka teisi, kui saab. Vaadake, mis nad siin vangidega teevad – näljutavad surnuks,” pahandas mu kaaslane.
“Surnuks?” imestasin.
“Surnuks jah, iga päev veetakse Tapa vangilaagrist koormate viisi välja nälga surnud venelasi.”
Olin tõsiselt jahmunud. Õudseid jutte Tapa ja Viljandi näljalaagritest olin ennegi kuulnud, nüüd oli üks neist kohe siinsamas lähedal. Tulin äkki mõttele seda vaatama minna, olime ju Tapal. Kutsusin mehi kaasa, nemad aga keeldusid, sest olevat seda juba näinud. Üks viimaks siiski nõustus, teine jäi minu pakke valvama.
Vene sõjavangide laager asus endises Tapa eksporttapamajas. Lisaks oli ehitatud terve rida pikki pooleldi maa sisse kaevatud muldbarakke. Aknaid ja korstnaid neil polnud, ainult otstes olid laiad uksed. Varem olin kuulnud Venemaa orjalaagritest, nüüd nägin samasuguseid oma silmaga Eesti pinnal. Mul hakkas kõhe.
Muldonnide vahel liikusid hallid varjud, aeglaselt ja vimmas.
“Kas need ongi vangid?” küsisin ettevaatlikult.
“Vankad,” vastas mu kaaslane rahulikult.
“Kui palju neid võib olla?”
“Räägitakse kümnest tuhandest.”
“Ja nad mahuvad sinna ära?”
“Kus nad pääsevad.”
Liikusime lähemale, et paremini näha, aga kõrge traataed oli ees. Laiu sissekäiguväravaid valvasid püssimehed, kes tõrjusid meid juba kaugelt käeviibetega eemale ja teatasid selges eesti keeles, et hoiduksime laagrist kaugemale. Sain aru, et valvet pidasid eesti soost palgasõdurid.
“Ma tahaksin mõne vangiga kõnelda, ma valdan vene keelt,” teatasin.
“Mis teil nendega kõnelda on? See on rangelt keelatud!”
Mu kaaslane tegi kohe minekut ja ma järgnesin talle. Ega mul polnudki vangidega midagi rääkida, minu ainuke huvi oli neid lähemalt näha, lihtsalt uudishimu pärast.
“Väljas on kõva pakane, aga onnid on kütteta – pole ju korstnaid,” märkisin oma kaaslasele.
“Kütavad oma kehadega. Kui need kümme tuhat onnidesse poevad, siis läheb seal juba hingeõhust nii soojaks, et onnid hakkavad aurama. Olen oma silmaga seda näinud,” seletas mees.
“Aga miks nad praegu ei aura?”
“Vange pole sees, käivad päeval tööl. Ehitavad kusagil lennuvälja ja koristavad varemeid.”
Kaugemalt liikus meile vastu hall laviin… Ma seisatasin, mu kaaslane pöördus aga kohe kõrvalteele ja kutsus mind kaasa.
“Tulevad, hoiame eemale,” pomises ta.
Need olid vangid, kes liikusid külg külje kõrval, rida rea järel, lõputult. Nende kõrval sammusid saksa sõjaväelased nuutidega. Valvurid nuutidega – ka sellest olin enne kuulnud, nüüd aga nägin oma silmaga. Inimmass jõudis meie lähedale, ma kohmetusin seda nähes – need polnudki inimesed, vaid hallid varjud vahakarva näolapiga, habemes, krimpsus ja elutud. Olin tahtnud näha sõjavange ja siin nad nüüd siis olid. Sõnatult ja püüdlikult liikusid nad edasi, vedades jõuetult jalgu järel, ihukatteks määrdunud katkised sinelid, jalas kotiriidest kaltsud või viisud.
“Tulge ometi eemale,” nurus kaaslane ja tiris mind varrukast.
Äkki kuulsin selja taga tumedaid matsusid. Valvurid peksid kedagi, kuid karjumist ei olnud. Mida see tähendas?
“Kas kuulete, seal pekstakse inimesi!”
“Mis sellest, need ju vankad,” rahustas mind kaaslane.
“Taevane arm, need ju ka inimesed.”
“Alles läinud kevadel peksid nad meie omi, kui ajasid küüditamisvagunitesse. Ise oma silmaga nägin.”
Tõsi, need olid ju venelased, kes küüditasid meie rahvast… ja minu lihaseid vanemaid. Võimalik, et ka neid peksti.
Hall mass voolas edasi. Hüüded, kärkimised, matsud, õhk täis liikumise kohinat. Tuhanded vangid, lõputu laviin.
Äkki tekkis segadus. Üks vang kukkus maha, kaaslased lohistasid ta kõrvale. Valvurid katsusid teda turgutada, aga see ei andnud tulemusi. Mees lamas maas nagu surnu. Valvurid läksid surnuvankri järele ja eemaldusid. Rahvast oli kogunenud maaslamaja ümber, ka mina lähenesin nendele. Keegi oli juba toonud viina, mida valati vangile suhu. See hakkaski end liigutama. Ta avas laud ja ma nägin, et tal olid sinised silmad, aga need olid elutud. Surija inimese surnud silmad. Keegi kõnetas teda, keegi pakkus talle süüa, aga mees ei vastanud. Viimaks küsisin ma temalt midagi vene keeles. Mehe nägu elavnes ja ta sosistas:
“Te olete inimesed… Selles lootuses andsimegi end vangi. Venemaal neid enam ei ole ja sakslased ei ole ka inimesed. Jumal õnnistagu teid, mu kallid!”
Ja rasked laud vajusid ta silmadele.
Mees avas uuesti silmad ja vastas poolsosinal meie pärimistele. Selgus, et ta oli kooliõpetaja, kellel olid kodus naine ja kaks last. Nad ei teadvat, kus ta viibib. Keegi teatas mehele, et talle mindi surnuvankrit tooma. Mehe silmad täitusid kirjeldamatust ahastusest, tema kurgupõhjast tuli hüüe:
“Mu lapsed! Head inimesed, päästke mu lapsed!” ja ta langes uuesti kokku.
Kui surnuvanker kohale jõudis, leidsid vedajad, et mees hingab. Ta tõsteti siiski vankrile ja viidi minema. Ma ei küsinud, kuhu.
Nähtavale ilmus uus vangidekolonn. Ma eemaldusin kiiresti. Keegi naine heitis pakikese vangide hulka. Valvurid nägid seda ja kohe tekkis segadus, hakati karjuma. Naine kadus kiiresti, pakike otsiti üles ja valvur viskas selle kõnniteele. Pakist pudenes tänavale tükike leiba ja lõiguke vorsti. Vaese inimese ohver – seda ohvrit keelati
