vastu. Tundsin ta kuuma keha ja mu süda hakkas peksma. Olin otsustanud perekonda mitte suurendada ja seetõttu hoidsin eemale vahekorrast naisega. Kuid nüüd, üle pika aja oli ta oma kehaga mu ligi. Suutsin end kuidagi ohjeldada, suuresti tänu sellele, et ta lõhnas viina järele, mis mulle sugugi ei meeldinud. Viktooria aga suudles mind oma mahlakate huultega ja tegi mind hulluks. Võtsin kogu oma tahtejõu kokku ja keerasin talle järsult selja. Ta embas mind nüüd seljatagant ja sosistas:
“Kas sa siis ei taipa, et need ohvitserid on noored ja täis värsket jõudu. Sinu naine on ka veel noor… Sina aga oled vana ja pole ammu mind omanud. See teeb mind hulluks, kas sa ei taipa seda?” ja ta hakkas nutma.
“Sa oled ju vana” – need sõnad lõid mulle hinge. Ma kargasin voodis istukile ja karjusin:
“Viktooria! Ma pole vana! Ma olen sinust hoidunud, et mitte rohkem lapsi saada – neid on meil juba kuus!”
Naine tardus hetkeks. Siis tõmbas ta mind voodisse tagasi ja sosistas kõrva sisse:
“Aga mehed mõistavad teha nii, et lapsi ei tule.”
Pidin hakkama midagi seletama, aga ei suutnud. Naine oli andumas ja ma ise ei olnud enam võimeline end pidurdama. Olin süttinud solvumisest, kiivusest ja veel mingist arusaamatust vallutamise tahtest. Haarasin naise oma käte vahele ja me uppusime teineteisesse. Ma sulgesin suudlusega ta suu. Viktooria ahmis õhku ja hingeldas, kuid surus end tugevasti minu vastu ja värises oma naiselike ihade süttimisest. Viimaks hakkas ta oigama ja üksikuid sõnu sosistama:
“Armas… kallis… kui hea, et sa oled mu juures… Aga eile olin peaaegu langemas… Too vanem ohvitser, Kurt, kippus mulle kallale, tuli siia mulle järele… langes põlvili ja suudles mu jalgu, siis põlve. Ma hakkasin karjuma, sain jala kätte ja jooksin lastetuppa… hüüdsin sind… tahtsin ainult sind… oh kui hea, et sa oled siin… kallis…”
Viktooria hääl helises mu kõrvus. Olin raevunud. Keegi võõras võrgutas mu naist ja too oli peaaegu langemas… See mõtegi tegi mind pööraseks. Ometi oli ta praegu mu käte vahel ja mina omasin teda. Mingi ürgne jõud hoovas mu kehas ja tegi mind maruliseks. Ma ei hoolinud enam millestki, aina vallutasin.
“Sa surud mu surnuks, kallis,” oigas naine.
Ma nautisin vallutamise vilja. Mitte kunagi varem polnud habras Viktooria olnud mulle nii sütitav. Olin teda omal ajal ilma püüdmatagi omanud ega mitte kunagi tema pärast südamevalu tundnud, nüüd oli ta ihaldatavam, kui ükski teine naine enne oli olnud.
Hommikul leidsime end teineteise embusest. Kummalgi ei olnud tahtmist voodist tõusta. Lapsed olid juba üleval ja nooremad tulid meid äratama. Jaan askeldas üksinda köögis ning tegi endale süüa, sest ta ruttas kooli. Ohvitserid olid lahkunud linna ilma söömata ja joomata.
“Hea ongi, et nad on läinud, sest ema ei ole siin, kes neid oleks teenindanud.”
“Kas sa selleks Maie siia kutsusidki?”
“Selleks muidugi ka, aga mulle oli teda magamistuppa seltsiliseks vaja. Ma kartsin, et too ohvitser tuleb mind jälle kiusama.”
Riietusin kiiresti ja tõttasin tööle. Kontoris mind juba oodati.
11
Terasekontoris oli jutuklubi jälle koos. Rambivalguses seisid kaks endist eesti sõjameest, keda Vene okupatsiooni ajal oli Vene armee koosseisus rindele saadetud. Neil oli õnnestunud Pljussa lahingutes Saksa poolele üle minna ja tagasi kodumaale pääseda. Kuigi mul oli muude asjadega kiire, tahtsin ma siiski kuulda uudiseid olukorrast Venemaal.
Mehed polnud jutuga kitsid. Nad rääkisid, et ülejooksmine polnud eriti ohtlik, sest rindel olnud segadus nagu tavaliselt.
“Segadus?” imestasin.
“Nii see oli. Algul tehti staabis operatsioonikava valmis, mis komissari poolt kinnitati, aga lahingu ajal ei läinud seda vaja – vastane oli osav manööverdama. Siis tuli staabist mingi uus korraldus, millele komissarid oma käskudega vahele tulid, ja kõige selle peale kaotas kohalik juhtkond lihtsalt pea – ei teadnud enam, keda õieti kuulata.”
“Mul oli alati kaks ülemust, aga lõpuks ei teadnud mina ka, kelle käsku ma pidin täitma,” lisas teine külaline, kes ütles end olevat ohvitseri.
“Komissar oli kõige tähtsam. Nägin oma silmaga, kui ta laskis ühe komandöri maha, kes tema käsku ei täitnud.”
“Eriti vaenulikud olid komissarid meie ohvitseride vastu, sest meid kahtlustati saboteerimises.”
“Ja ülejooksmises.”
“Aga ütelge, kuidas venelane niisuguse korra juures üldse vastu peab? Ja näe, üritab isegi pealetungi.”
“Ega ta peagi. Sakslane on võtnud juba üle kahe miljoni vangi ja võtab veel.”
“Mis te arvate, kes siis sõja võidab?” küsisin.
“Sakslane, selles pole mingit kahtlust. Me nägime, milline kord on neil ja milline venelastel. Venelaste korralageduse juures ei suudeta sõdidagi, veel vähem võita,” põrutas ohvitser.
Kontorirahvas suhtus tema arvamusesse segaste tunnetega. Meie ei olnud vaimustatud sakslaste võidust, aga ammugi ei soovinud me venelaste võitu, sest see oleks toonud kommunismi. Meie hinges pesitses kindel soov – taastada iseseisev Eesti. Kuid sellest ei rääkinud keegi.
“Kas Venemaal toitu on?” tahtsin ma teada.
“Siin räägiti, et sõjavägi olla suure näljaga isegi hobuseid maha löönud ja ära söönud. Kas see on võimalik?” küsis Virve.
“Meie oma rügemendis tehti nii. Loomadel oli vähe toitu, siis tapeti nõrgemad ära, et tugevamatel seda jätkuks. Meie saime vähemalt kontegi närida.”
“Fui, hobusekonte!” põlastas Virve.
“Jaa, preili, küllap te suure näljaga neid isegi sööksite,” märkis sõjamees.
Sepp, kes seni oli vaikides juttu pealt kuulanud, tuli vahele:
“Hobuseliha on maitsev nagu veiseliha, sest hobune on taimetoitlane. Aga Viljandi vangilaagris söövad vene vangid suure näljaga kasse ja rotte.”
“Surmahädas teeb inimene mõndagi,” ohkas sõjamees.
“Kuidas sakslased teisse suhtusid, kui nende poole üle jooksite?” tahtsin ma teada.
“Võiks ütelda, et mitmeti. Nad olid väga sõbralikud. Meid oli terve trobikond mehi, mõned rääkisid saksa keelt ja seletasid, et me oleme eestlased ja ei salli venelasi. Meilt võeti relvad ära ja kästi minna kaugemale tagalasse.”
“Üks relvamees tuli ikka kaasa,” parandas teine.
“Seda küll, aga ta ei pidanud meid vangidekski, pakkus suitsu ja ajas ladusasti juttu. Viis meid ühte staapi ja andis üle. Seal muutus olukord tõsisemaks. Katsuti taskud läbi, et kas pole relvi, ja seati rivisse. Valvet kõvendati. Kes saksa keelt oskasid, need viidi ülekuulamisele, taheti teada andmeid Vene tagala kohta.
Siis aeti meid vagunitesse. Tahtsime, et meid viidaks Eestisse, aga meie soovi ei kuulatud, rong liikus Poola suunas. Väikese kambaga otsustasime rongist maha hüpata ja omal käel koju minna. Valve polnud kuigi tugev ja see
