Ta on hea inimene ja saab minu murest aru. Ruumi tal ju on, annab ühe toa tüdrukutele. Kinnitasin endale, et see on tore mõte, ja sain viimaks rahu.
Vara hommikul olin juba Maie juures. Puistasin talle oma mure südamelt. Maie oli minu plaaniga nõus, märkis aga, et tal on ju kaks poissi ja et nad elavad pead-jalad koos.
“Ah, poisid on veel noored ja sa ise oled ka siin, hoiad silma peal. Palju ohtlikumad on saksa “poisid”, kes meie maal millegi ees risti ette ei löö.”
“Eks sa katsu nad siis õhtuks siia tuua, ma teen neile toa vabaks.”
“Täna ma veel ei jõua. Ma pean proua Papiga rääkima ja tüdrukutelt nõusoleku saama. Tahtsin enne kindel olla, kas sina mind aidata tahad.”
Suure tänutundega lahkusin Maie juurest – olin lahendanud raske küsimuse. Kuid raskem osa oli veel ees – kuidas lapsi ja proua Pappi selles veenda. Otsustasin minna õhtul nendega esialgseid läbirääkimisi pidama, et pinda sondeerida.
Helistasin proua Papile ette. Ta oli kodus ja palus mind väga tulla. Ta hääl oli ängistav, kõne konarlik. Arvasin, et tal on piinlik mulle valetamise pärast ja ta tahab vabandust paluda. See leevendas paljugi minu pahameelt ta vastu, millest ma veel polnud lahti saanud.
Juba varakult olin Niine tänaval. Seal kohtasin matusemeeleolu. Pr Papi silmad olid nutetud ja lapsed olid mornid. Kõik nende ohvitserid olid kiires korras ära sõitnud, neile oli tulnud käsk rindele minekuks.
“Raske on sõjamehe elukutse,” ohkas proua Papp.
“Ja veel raskem sõduri naise elu… olukord,” märkisin omalt poolt.
“Ega me polnud veel abielus… aga Hauptmann oli suurepärane inimene.”
“Ma usun, nagu kõik sakslased,” ütlesin, püüdes varjata irooniat.
“Poisid ei jätnudki meile oma aadresse,” kurtis Vicki.
“Noh, aadressid on ju minu käes, ma pean teadma, mida nad kirjutavad,” teatas proua Papp külmalt.
“Mis nad ikka kirjutavad,” pomises Vicki pahaselt.
Rõõmustasin endamisi, et olin saanud lahti tülikatest külalistest. Kuid peagi võisid tulla uued “poisid”, neid käis kogu aeg puhkusel. Seepärast alustasin juttu laste kolimisest Maie juurde. Mu juttu ei tahetud kuuldagi. Kõige suurem vastaline oli nüüd proua Papp ise – ta ei võivat enam elada üksinda suures korteris.
“Ma ei tea, mida siin üksi peale hakata, mingit seltsi on vaja,” ütles proua poolpahaselt.
Otsustasin laste kolimise küsimuse edasi lükata. Järgmisel päeval teatasin sellest ka Maiele, kes oli väga pettunud.
13
Nagu hiljem selgus, olid ohvitserid saadetud rindele nn Volhovi kotti likvideerima.
Saksa armee oli 1941. aasta sügisel põhjarindel jõudnud kaugele Venemaa sisemaale: oli möödunud Leningradist ja jõudnud ida pool Tihvinini, lääne pool Oranjenbaumi juures mereni. Nähtavasti taheti piirata sisse Leningrad, et sundida linn ilma võitluseta alistuma. Aga linn ei alistunud. Üle Laadoga veeti sinna toitu. Peale selle kogusid venelased jõudu ja alustasid 1942. aasta jaanuaris tervel põhjarindel suurt pealetungi. Sakslased olid õgvendanud oma eesliini, tõmmates väed Tihvini alt Volhovi jõe joonele. Sinna olid koondatud võimalikud reservid ja julgestusüksused.
1942. aasta talv oli erakordselt külm, mis andis venelastele, kes sellega harjunud olid, eelise. Osalt seetõttu murdis kindral Vlassovi löögiarmee Novgorodi ja Tšudovo vahel sakslaste rindest läbi ja valgus Luuga suunas viimase seljataha, kuid sakslastel õnnestus löögiarmee kotti tõmmata. Selles Volhovi kotis oli umbes 40 000 venelast.
Koti piiramisrõngas venitas aga Saksa rinde äärmiselt pikaks. Puhkusel olijad kutsuti tagasi. Sinna rakendati ka kõik eesti julgestuspataljonid, milles teenis üle 2500 mehe Rebase, Soodeni ja teiste juhtimisel. Eestlaste vahvus rindel oli imetlusväärne, sakslased hakkasid neid kõrgelt hindama. Siis valmis mõte eesti leegioni loomiseks.
Volhovi koti piiramine ja likvideerimine kestis mitu kuud. Venelased olid võidelnud meeleheitlikult. Kui viimaks nälg väljakannatamatuks muutus, kooritud langenutelt liha. Selline visa vastupanu oli kõigile arusaamatu – alles pool aastat tagasi andsid venelased end kümnete ja sadade tuhandete kaupa vangi. Vangide ülekuulamistel selgus, et olnud kaks peamist põhjust – kindral Vlassovi löögiarmees olnud kõik kommunistlikud eliitväed tiheda komissaride valve all ja venelastele oli saanud teatavaks vangide ebainimlik näljutamine ning kohtlemine saksa laagrites.
Kui kott lõpuks likvideeriti ja 18. armee juhataja kindral Lindemann sellest oma päevakäsus teatas ning vägesid tänas, mainis ta muuseas, et võitlustest võtsid osa ka “ida ala vabatahtlikud”. Eestlaste nimegi polnud märgitud. See riivas teravalt meie meeste uhkustunnet ja süvendas pettumust ning pahameelt sakslaste vastu. Pealegi olid meie mehed märganud, et neid oli alati saadetud ohtlikematesse kohtadesse rindel, kus neil oli rohkem kaotusi kui sakslastel. Samas peeti kõiki “ida ala vabatahtlikke” teise järgu üksusteks, kellest hooliti vähem kui saksa omadest nii varustuse, toitlustamise kui ka relvastuse osas.
Sõja algul astus eesti mehi ohtrasti vabatahtlikena Saksa väkke teenistuslepingu alusel. Oli ju üldine arvamine, et see on välksõda, mis lõpeb kiiresti ja mehed saavad peagi vabaks. Kui aga sõjal polnud lõppu näha, muutus ka vabatahtlike suhtumine, nii et pärast lepingute lõppemist ei soovitud neid enam pikendada. Saksa võimud ei hoolinud meeste tahtest ja pikendasid lepinguid ühepoolselt edasi. Mehi ei lubatud väeüksustest lahkuda. Tagajärjeks oli, et paljud julgemad läksid üksustest ära omavoliliselt. Seepärast võis 1942. aasta esimesel poolel näha Tallinna tänavatel liikumas eesti sõjamehi mitmesugustes saksa mundrites. Kui Saksa võimud hakkasid neid jälitama, kadusid nad maale või siirdusid üle mere Soome.
Ühel päeval ilmus meie endine autojuht terasekontorisse. Ka tema teenis ühes Saksa transpordikomandos Venemaal ja oli tulnud puhkusele. Rääkis, et ta oli juba kuus kuud teeninud ja nüüd sellest surmani tüdinud.
“Venemaal sõitmine on lihtsalt põrgu – teed on halvad, kohati läbipääsmatud ja metsadesse on tekkinud partisanid, olen juba paar korda olnud nende tule all.”
Meile oli see suureks uudiseks. Olime küll kuulnud, et Prantsusmaal olla tekkinud mägedesse ja metsadesse partisanideüksused, kes peavad võitlust Saksa väeüksustega, Inglise raadio nimetab seda vastupanuliikumiseks. Kas nüüd on ka Venemaal vastupanuliikumine? Meie ei osanud midagi niisuguse uudise peale vastata.
“Ja ma olen ka tüdinud sakslastest endist,” lisas autojuht.
“Mis neil siis viga on?”
“Nöögivad, lihtsalt nöögivad sind igal sammul ja peavad nagu enda orjaks – mina seda ei kannata! Kas teil pole ehk autojuhti vaja? Olen kuulnud, et ärid praegu õitsevad ja teil pidi ka veoauto olema,” küsis äkki mees.
“Teil on ju sakslastega tööleping, kas see on lõppenud?” tahtsin ma teada.
“Ma vilistan selle peale. Sakslased ise ei pea lepinguid, mis tola siis mina olen.”
“Meil võib sekeldusi tekkida.”
“Pole karta, mul on uus pass ja teine nimi. Keegi ei saa teada, kui just teie ei lähe pasundama.”
“Mis huvi meil pasundada on.”
August
