lõdisemas. Kaarnalt pärit kaaslane oli läinud külma eest jaama.
Jaamas polnud mul tahtmist kellegagi kõnelda. Alles hommikul tuli rong, mis sõitis Tallinna poole. Ma väljusin Lagedil, kus jätsin pakid ühe tuttava juurde ja läksin ise väiksema kompsuga Tallinna. Mul oli õnne, sest üks mööduv auto viis mind otse koju.
10
Juba esikus kuulsin, et maja on täis tralli – muusikat, tantsu ja naeru. Mulle tuli vastu Maie.
“Mis siin lahti on?” küsisin imestunult.
“Kaks saksa ohvitseri on jälle korteris ja lõbutsevad.”
“Lõbutsevad?”
“Jaa, nad tõid viina ja keegi kolmas on ka paari preiliga siin, löövad tantsu ja lärmavad.”
Mu hing kargas täis. Rindel võideldakse, tagalas pekstakse ja tapetakse, aga siin pidutsetakse.
“Kus Viktooria on?” küsisin.
“Eks ta ole ka nendega.”
“Aga miks sina siia tulid?”
“Näe, Viktooria palus, et aitaksin tal lauda katta ja oleksin seltsiks ja…”
“Kutsu naine siia!”
Maie läks, kõva viinalõhn levis temast ruumi. Oli temagi pummeldamas? See vihastas mind veel enam.
Peagi ilmus Viktooria ja viskus mind embama. Ka temast levis viina ja konjaki lõhna.
“Tere, mu kallis! Miks sa siin seisad? Tule tahapoole. Ma olen päris õnnelik, et sa koju jõudsid – ma ei teadnud enam, mis nendega peale hakata. Võta palitu seljast ja saa nendega tuttavaks”
“Küll ma jõuan.”
“Mehed on heas tujus. Kõik noored ohvitserid. Võta nüüd palitu maha ja tule räägi nendega saksa keelt, mul ju sellega häda.”
Sain küll üle esimesest kohmetusest, aga viha minus kees edasi. Nüüd juba rohkem Viktooria pärast, kes oli üsna vintis. Saalis muutus vaiksemaks ja muusika keerati kinni. Taipasin, et külalised olid üllatunud, aga võimalik, et ka pettunud, sest peremees tuli koju. Naise saatel sisenesin saali.
Sakslased tõusid viisakalt püsti ja tervitasid mind sõjaväelaslikult. Kaks võõrast tütarlast jäid istuma ja sirutasid mulle käe. Ma vabandasin ja kahetsesin, et segasin nende lõbusat koosviibimist. Nemad kukkusid omakorda vabandama, et olid ilma peremeheta hakanud majas lõbutsema.
“Aga perenaine oli ju kohal, nii et asi on selles mõttes gut,” seletasin.
“Jawohl! Teie ilus perenaine!”
“Teie noor ja ilus proua…”
Viktooria lõkendas kiitusest ja seletas midagi vastu. Ohvitserid valasid konjakit klaasidesse ja hüüdsid:
“Heil!”
“Zum Wohl!”
“Willkommen!”
Me tühjendasime klaasid.
Saksa ohvitserid mõistsid teha olukorra koduseks ja mu pahameel laabus aegamööda. Olin siiski häiritud kahest võõrast preilist, kes olid silmnähtavalt purjus. Viktooria püüdis küll oma vintis olekut varjata, aga ma nägin, et ka teda oli tublisti joodetud.
Ohvitserid tahtsid uuesti klaase täita, kuid ma astusin vahele ja teatasin, et on juba hilja ja lapsed magavad.
“Ei nad veel maga midagi,” hüüdis Viktooria vahele.
“Aga neil on aeg magama minna,” märkis Maie.
“Mina arvan sedasama,” lisasin kuivalt.
See mõjus. Võõras ohvitser seadis end oma preilidega minekule, meie omad kogusid pudelid sülle ja vajusid nendele määratud tuppa.
“Küll on hea, et peremees ise kodus on,” ütles Maie.
“Aga sa oleksid võinud ju nendega istuda, nii lõbus oli,” ohkas Viktooria.
Ma ei vastanud midagi. Siirdusin lastetuppa, et neile Kaarnalt toodud külakosti üle anda. Lapsed olid üleval ja kuulasid teraselt vanainimeste juttu. Ka nemad näisid olevat pettunud, et ma katkestasin nende salajase pealtkuulamise.
“Peate magama minema, on juba hilja,” ütlesin.
“Aga eile olime kaua üleval ja kuulasime.”
“Kas siis eile ka pidutseti?”
“Ainult meie ohvitserid kahekesi ja ema.”
“Hm… või kahekesi ja… aga nüüd lähete küll kohe magama, kas kuulsite? Head ööd!”
Maie teatas, et tema läheb kohe ära oma koju, sest teda pole enam vaja, peremees on ise kodus. Olin Maie märkuse üle küll imestunud, aga otsustasin teda mitte kinni pidada ja rääkida Viktooriaga.
Ma ei saanud Viktooriaga enne jutuotsale, kui olime magama minemas. Ta riietus kiiresti lahti ja langes jõuetult voodisse.
“Kas tead, naine, et sinu käitumine täna õhtul oli päris lubamatu,” ütlesin ärritunud toonil.
“Kuidas nii?!”
“Sa olid purjus ja see pummeldamine koos võõraste meestega pole sünnis ühele abielunaisele.”
“Ma polnud purjus.”
“Oled praegugi, kas sa ise aru ei saa? Ja need tüdrukud olid ju päris lakku täis, ainult vaarusid jalgel.”
“Ma ei tea, kuidas see paar pitsi nendele nii mõjus, nad olid vist söömata.”
“Mehed jootsid teid meelega purju.”
“Ei usu, nad on toredad poisid. Käperdasid küll oma preilisid liialt, aga sõdurite asi. Nad ütlesid, et täna elame, homme oleme võib-olla surnud. Mul hakkas neist kahju.”
“Ja lasid siis ennast ka käperdada?”
“Noh, nad tikkusid küll ligi, eriti vanem, aga ma ei lasknud.”
“Ütlen sulle otse, et ma ei salli neid ja keelan sul edaspidi nendega suhtlemise.”
Viktooria tõmbas end teki all kerra ja ohkas sügavalt. Viimaks lausus ta alandlikul toonil:
“Hea küll, Jaan, ei suhtle. Tule nüüd siis magama ja ole pai, kustuta tuli.”
Mu meelepaha vaibus. Naise alandlik hääl tegi mu südame pehmeks ja ma otsustasin sellest enam mitte rääkida.
“Sa oled armukade, Jaan, ma ei teadnudki.”
“Olen jah, ja ma ei kannata, et sa oled mõne teise mehe vastu leebe.”
“Ei ole, aga nad ise pressivad.”
“Ja sina allud.”
“Ei,
