Tõin ka endale piimanõutäie, panin siis kirsside ja murakate peale käärima. Maitse ja ütle, mis sa arvad.”
Juba klaasi valades levis liköörist kõva puskarilõhna. Kui ma selle aga suu juurde tõstsin, siis polnud ma võimeline seda alla neelama. Ütlesin Ruudile, et märjuke on liiga kange ja mina liiga nõrk, seepärast ei julge võtta. Ruudi hakkas naerma ja viskas sealsamas kaks pitsi hinge alla, nii et polnud asigi.
Sel hetkel tuli naabritalu peremees uksest sisse. Olin teda varemgi Seppade juures kohanud, aga tema nime ma ei mäletanud.
“Tere-terekest! Kuulsin, et Tallinnast on külalisi saabunud, tulin ka tere ütlema.”
“Sa, Ants, tulid linnauudiseid kuulama, ütle kohe välja.”
“Seda küll,” vastas Ants, “eks ma tulnud ka uudiseid kuulama, aga kes seda siis kohe välja ütleb, pole nagu viisakas.”
“Nüüdsel ajal pole viisakus enam moes,” põrutas Ruudi.
“Ainult kommude ajal ei olnud viisakust,” sähvas õde, “nüüd on jälle õiglane kord tagasi.”
“Ja ka õiguslik kord,” lisasin.
“Minu arvates õiguslik kord veel tagasi ei ole. Näe, hiljuti käis siin mingisugune sakslaste kannupoiss või Gebietskommissar’i ametnik seletamas, et meie maad ja majad kuuluvad nüüd kõik Saksa riigile. See ju puhtakujuline kommude värk, kus ka seletati, et maa kuulub riigile ja meie talud kuulutati võõrandatuks. Mida see sinu meelest tähendab?” pöördus Ruudi minu poole.
Ma ei teadnud midagi vastata. Olin isegi imestunud, et minu maja Tallinnas kuulus nüüd Saksa riigile, kuigi selle olid kommud võõrandanud. Tahtsin Ruudi pahameelt leevendada ja seletasin:
“Arvan, et nad ei ole jõudnud veel kõiki asju korraldada.”
“Vale, see ollagi juba korraldatud, nagu too kannupoiss seletas. Mõnele mehele lubati ka talu omandiõigus tagastada, kui see oma normid ära annab ja on korralik ning sõnakuulelik talupidaja. Nii et, kallis naisevend, kõik on juba korraldatud.”
Ma ei saanud muud, kui Ruudiga nõustuda. Olin niisuguseid teateid varemgi ametivõimude suust kuulnud, aga ma pidin oma sugulaste meelepaha leevendama.
“Eestlase seisukohast on Ruudil muidugi õigus. Aga me peame olukorda veidi laiema pilguga vaatama. Peame võtma arvesse, et suur sõda on käimas ja venelane on visa vastane. Selleks et temast jagu saada, peame kõigiti kaasa aitama – nii tuleliinil kui tagalas. Ma arvan, et see on päris õige, mis öeldakse, et saate oma talud tagasi, kui normi täidate. Ka Vabadussõja ajal teatati, et saate maad, kui võidate. Ja saimegi maad peale võitu.”
Seppade teine naaber, Kaarel astus sisse. Naabrid hakkasid kolmekesi maailmaasju arutama ja jõudsid kõiges ühisele arusaamisele. Mina sain sel ajal õega juttu ajada. Kuulsin, et nende vanem poeg Jaan on läinud ülikooli ja elab Tartus. Ta teenivat ise endale taskuraha, söögi saavat kodust. Noorem poeg Jüri olla minu isatalus Järvalal peremeheks edasi, kartvat aga sõjaväkke kutsumist. Neile oli hiljuti poeg sündinud. Noorel emal olevat üksinda väga raske ja ta soovivat, et Maie läheks sinna elama ja oleks tütrele abiks.
“Mida see Maie nüüd linnas teeb?” küsis õde.
“Eks tal ole oma pere eest hoolitseda. Kaljo tuli ka koju.”
“Mingu nad kõik Järvalale, seal on neist abi.”
Leidsin isegi, et Maie võiks oma poistega Järvalale minna. Linnas pole neil midagi teha ja mina vabaneksin nende eest hoolitsemisest. Maie käib küll Viktoorial abiks, aga viimane saaks ka ilma selleta läbi. Otsustasin selle asja linnas korda ajada.
Naabrimehed olid vist maailma asjade arutamisest väsinud ja vaikisid. Mul oli paras juhus küsida kohaliku elu uudiseid, mille peale meeste jutupaelad kohe lahti läksid. Piimaühing olla alustanud omaalgatuse korras tööd ja valmistavat võid, mis minevat kõik kroonule. Viinavabrik seisvat, sest kartulid ja vili võetavat sõjaväele. Ka kohalik tarvitajate ühing teinud juba uksed lahti, aga kaupa olla vähe.
“Kas piimaühingust saavad võid ka eraisikud osta?” küsisin ettevaatlikult.
“Ametlikult ei tohi kellelegi müüa, aga noh, salaja müüakse ikka,” ütles Ruudi.
“Mina sooviksin osta,” teatasin.
“Sinule saan seda korraldada. Ma olen ise piimaviija, otsapidi ka juhatuses. Räägime sellest hiljem.”
Ruudi viis mu lauta ja talli juurde loomi vaatama. Noor sälg oli kasvamas, lehmad olid tiined ja emis pidi kevadel poegima. Mõnel lambal olid talled juba määgimas. Kõik aina sigis ja paljunes.
“Kauaks sa saad meile jääda?”
“Mitte kauaks, tahaksin homme ära minna.”
“Kahju küll, mul oleks sind metsa mahavõtmisel vaja.”
“Kas sa tahad jälle ehitama hakata?”
“Seda küll, viljakuivatit on hädasti tarvis.”
“Ma soovitan sul sellega vähe oodata, sõda ju alles käimas ja lõppu pole näha.”
Ruudi vaatas mind pahuralt, aga ei vastanud midagi. Neil olid maal teistsugused arvamised.
“Aga kui sa peaksid siiski suvel ehitamist alustama, siis rauda ja naelu katsun sulle sokutada,” lisasin.
See leevendas Ruudi meeleolu.
Õhtul istusime kolmekesi koos ja arutasime päevamuresid. Ma kurtsin toiduainete puuduse üle ja tahtsin teada, mida ma saaksin neilt osta või kaasa viia.
“Sinu pere jaoks jätkub meil kõike,” teatas Ruudi.
“Tahaksin oma kontori jaoks ka võid, mune, liha ja muud kraami üles osta.”
“Sellega on juba raskem – valvatakse. Sakslased on pannud küladesse ametnikud, kes toodangu üle valvavad.”
“Seegi näitab, et nende lood on halvad, kui nad juba pisiasju jälgivad,” arvasin.
Ma selgitasin Saksamaa sõjalist olukorda, liitriikide jõudude kasvu ja Venemaa abistamist, mille tõttu too on niivõrd kosunud, et asus pealetungile. Ruudi kratsis kukalt ja sõnas:
“Oleme meiegi siin ühte kui teist sellist juttu kuulnud, aga me ei uskunud.”
“Egas Venemaa ometi nii tugevaks saa, et tuleb tagasi meid vallutama,” kartis õde.
“Loodame, et ei,” rahustasin teda.
Järgmisel hommikul toppisin oma kohvrid ja kotid toiduaineid täis ning valmistusin ärasõiduks.
“Palju ma sulle võlgnen?” küsisin Ruudilt.
“Kui suvel siin oled, siis tuled appi metsa maha võtma, see oleks kõik.”
“Noh, kui ehitamisega alustad, siis rauda ja muud materjali saad minult tasuta.”
“Oleme rääkinud.”
9
Tagasi sõitsin ma Tamsalu ja
