ja üksikute hüüatustega. Pikapeale hakkasid naised omaette sosistama ja mehedki lauseid vahetama.
“Kaugele sõidate?” küsis keegi.
“Kaunis kaugele,” vastati.
“Istuge seniks minu kohvri otsale, lähen ise uksele lähemale suitsu tegema.”
“Aitüma, aga ei tea, kas kannab, mu tagumik kaunikesti raske.”
“Istuge poole tagumikuga, küll siis kannab,” sähvas keegi vahele.
Naerdi. Teisest nurgast kostis kahe mehe arutlus:
“… ja luugid olid pealtpoolt kinni, nii et keegi välja ei pääsenud. Surm oli kindel.”
“Kas teid taheti ära uputada?”
“Kindel see, olime ju vanglast selleks laeva viidud, et see põhja lasta. Kolmesaja inimese hukkamine vangimaja juures oleks olnud tükk tööd, eriti laipade koristamine. Näe, Tartu vanglas hukati ainult sada kuuskümmend kaheksa inimest ja visati kaevu – ei jõutud matta.”
“Aga miks nad teid siis põhja ei lasknud?”
“Arvatavasti ei jõudnud, Tallinn langes ootamatult kiiresti sakslaste kätte ja laeva uputajad ise vist jäidki sisse.”
Vagun oli pingeliselt meeste juttu kuulanud ja vaikinud. Nüüd ei pidanud üks enam vastu ja küsis:
“Vabandage, millest jutt on?”
“”Teeäärest” muidugi, kas te pole kuulnud?”
“Jaa… Kas teie olite siis sellel laeval?”
“Olen üks surmasuust pääsenu.”
Kõik suunasid pilgud mehe poole, aga pimeduse tõttu polnud teda näha. Tekkis jällegi vaikus. Keegi ohkas sügavalt, üks taat popsis ahju juures piipu ja vaguni rataste ühetooniline müra lõikas õhku.
Jõudsime Raplasse. Osa rahvast läks maha, nende hulgas ka “Teeäärelt” pääsenu. Mehed toppisid ahju kõvasti puid, et sooja saada. Rong hakkas varsti liikuma ja kaubavaguni rataste mürin lõikas uuesti vaikust.
Varsti oli ahi kuum, lähedal olijad eemaldusid.
“Võtke oma käsi ära, mul hakkab kuum.”
“Millest?” küsis mehe hääl.
“Ahjust muidugi.”
“Egas kuumus konti riku.”
“Aga nahka küll.”
“Kas teil siis ainult kont ja nahk on ja luid polegi?” küsis keegi kõrvalt.
“Ah, ärge lõõpige, las ma lähen eemale.”
“Mis on ahi lõõrita, nagu mees, kes uurita,” vedas keegi oma vemmalvärssi.
Naeru vahele kostis hele naisehääl:
“Venelased viisid uurid ära!”
“Nii elan kogu aja, ei mul pole uuri vaja,” venitas mehe hääl.
“Halb asi küll, kui uuri ei ole, siis ei tea surragi.”
“Öeldakse, et surm tuleb ilma kellata.”
“Oo, kell on juba ammugi enne seda seismas.”
Värsisepp luuletas edasi:
“Küll elu viimsel tunnil ma lahkun loomu sunnil.”
“Lelle!” hüüti korraga.
Lelles läks jälle inimesi maha ja uusi tuli peale, enamasti tütarlapsed ja naised, mehi oli vähe. Seesolijad tegid tulijatele ahju juures ruumi.
Türil tuli mul ümber istuda. Pärast paaritunnist ootamist venis ette rong, mis liikus Paide poole ja sealt edasi Järvamaa südamesse. Koiduvalgel jõudsin lõpuks kohale.
Vagunist väljudes embas mind külm näärikuu hommik, selge ja karge. Jaama ees ootas juba küüdimees. Ulja sõiduga olime varsti Kaarnal. Suure hoone – endise mõisaküüni korstnast tossas paksu suitsu vastu selget taevast ja maja oli pakitsevat elu ning askeldamist täis. Lüpsti lehmi ja söödeti sigu. Kanad kaagutasid õrrel ja olid täis munemise indu. Lambad määgisid, vasikad ammusid. Ruudi ise talitas hobuseid. Toad kajasid laste kisast.
Õde jooksis mulle rutuga vastu. Ta kuivatas käed põlle sisse ja sättis juuksesalke kõrva taha, siis ulatas mulle käe.
“Tere ometigi! Sa oled kahvatu ja päris otsa jäänud, pole vist see linnaelu sulle konti mööda.”
“Mis muud kui see vanadus,” ohkasin.
“Ära aa rumalat juttu, mis vana sa oled. Aga sul ju mured, mured võtavad võhma välja.”
“Anna Jaanile kõigepealt süüa ja siis räägi!” hüüdis Ruudi vahele.
“Muidugi süüa, sa oled vist näljane.”
“Räägivad, et linnas olla nüüd toidust suur puudus. Kuidas sina oma perega välja tuled?” küsis Ruudi.
“Eks see raske ole, sellepärast ma siia tulingi.”
Õde rääkis omasoodu edasi. Kui ta kuulis, et sakslased mu auto rekvireerisid, ütles ta:
“Nood ju siis ka kommud. Aga ma ütlen, et venelased olid siiski palju hullemad ja räägitakse, et too vana Västrik läks nendega minema. Mis sina arvad? Ah et eit ise ei teagi? No küll ta, kurivaim, teab, aga ei julge suud praotada. Sa ise oled liiga otsekohene ja ei kasuta kavalust, küll teada saaks.
Aga seda tegid Kaarna mehed õigesti, et lõid selle Kaarmani kamba mättasse – olid päris põrgulised ja sulid. Tuleb välja, et Kaarman polnudki ta õige nimi, oli koguni lätlane, aga sealt minema kihutatud, sest varastanud ja pidanud mitut naist. Noh, tule istu nüüd lauda.”
Õde oli jutuajamise käigus keetnud mune, praadinud liha ja katnud laua.
“Räägi nüüd, kuidas su pere elab. Kas sa said oma äri tagasi?”
Rääkisin õele, mida võisin, aga ta ei püsinud paigal, juba kaduski ta tagatuppa, kus lapsed olid omavahel kiskuma läinud. Kui ta sealt tagasi jõudis, siis oli tarvis kana köögist välja kupatada, see oli tulnud kööki ja nokkis parajasti küpsiseid, mida Viktooria oli lastele külakostiks saatnud.
“Kas tahad kohvi, Jaan? Mul on päris oakohvi purgis, olen seda hoidnud külaliste jaoks. Peitsin seda vahepeal küünis heinte all. Need põrgulised käisid kõiki asju otsimas – kulda, uure, head kohvi. Ja näe, viisid ometigi Tuulingute kristallkarahvini ära, selle, mis neile pulmadeks kingiti. Pärast oli viinameistri laual nähtud, puhast puskarit täis.”
“Kui kauaks sa saaksid jääda? Mul oleks hädasti vaja abi metsa mahavõtmisel.”
Õde serveeris kohvi ja asetas koorekannu tassi kõrvale. Olin sellisest luksusest ammugi võõrdunud. Ruudi kadus korraga teise tuppa ja tuli sealt tagasi, pudel kaenlas.
“Kui juba luksus,
