tulla. Tartus on palju süütuid inimesi kinni. Ja vähe sellest – Põllumeeste Seltsi aias peetakse tapatalguid. See koht on muutunud mingiks kontsentratsioonilaagriks, seal märatseb keegi Lepiku-nimeline isik. Karistab ilma kohtuta ja on mitu inimest isegi maha lasknud. Saksa võimud vaatavad pealt, arvavad, et karistatakse kommuniste.”
“Kuidas see võimalik on? Eesti politsei on ju seal ometi ametis, kuidas tema…”
“Ah, korralagedus! Ja minu arvates meelega sünnitatud.
Eesti politsei on küll ametis, aga allub täielikult SD-le, kes seal tegutseb.”
“Kas sa oled siit abi saanud?”
“Usun, et olen. Käisin SD ülema jutul, too näikse päris korralik ja tubli mees olevat, lubas Seefeldi Tartus korrale kutsuda. Eks näe.”
“Küllap kutsub ka, sest siin ei ole kuulda mingist korralagedusest.”
Virve köhatas paljutähendavalt.
“Kuidas muidu Tartu pool elatakse?” küsis Peetson vahele.
“Viletsalt.”
“Kas toitlustamine on halb?”
“Väga halb! Kauplused on tühjad nagu Vene ajal. Peab käima maalt toidukraami hankimas, aga liiklusvahendeid ei ole, muudkui vantsi jala.”
“Pole jõutud veel asja korraldada,” arvasin.
“Pole jõutud? Pole suudetud! Minu arvates on see kuulus saksa kord lihtsalt müüt. Nad ei mõistagi korda luua.”
“Minu arvates oled sa liiga pessimistlik. Ootame ja vaatame.”
“Olen pessimistlik, jah. Ja küll te näete – Saksamaa kaotab jälle selle sõja, niisuguse süsteemi juures ei saagi seda võita.”
Hakkasime kõik kontoris suure suuga naerma. Keegi ei tahtnud professoriga vaielda. Meie ühine arvamine oli, et mees on naise ülekuulamise pärast Saksa võimude peale vihane ja seepärast räägib ogarat juttu.
Viisin kõneaine Tartu ülikoolile ja küsisin, millised on võimalused seal õppetöö jätkamiseks. Professor teatas, et ülikooli avamisega olevat suuri raskusi.
Ajasime mõne sõna juttu veel isiklikest asjadest ja minu vana sõber lahkuski kontorist morni näoga, küsimata midagi meie äritegevuse ega ka tulevikukavade kohta, mida ta harilikult alati tegi.
Samal õhtupoolikul, just enne kontori sulgemist astusid kaks tundmatut meest meile sisse ja küsisid härra Seppa. Viimast ei olnud kohal ja ma üritasin ise meestega rääkida. Küsisin, kas nad on ostjad ja mida nad soovivad. Nood olid aga sõnakehvad ja tahtsid kohe lahkuda. Ma märkisin, et Sepa-nimelisi inimesi on Eestis palju, ja tahtsin teada, keda täpselt nemad otsivad. Mehed lõid kõhklema, kuid üks neist vastas:
“Artur Seppa, aga ma pole ka päris kindel, sest töötasime kord vaid lühikest aega koos.”
“Miks teil Arturit vaja on?”
Mehe silmad läksid rõõmsaks, nähtavasti arvas ta, et oli suutnud mind ära petta. Mina aga muutusin eriti ettevaatlikuks, Paljaspea ja Saakme jutud tulid mulle meelde. Ootasin. Üks meestest seletas:
“Me asutasime elektrikute seltsi ja sooviksime härra Seppa juhatusse kui head eriteadlast. Oleksime tahtnud temaga kõigepealt koos põhikirja arutada ja…”
“Tahtsite teda enda juurde kutsuda?”
“Jaa, seda küll.”
“Ma ei usu, et ta tuleks. Tal on praegu kindel töökoht ja ka raua ning terase alal on tal eriteadmised.”
Sel hetkel astus Sepp sisse. Enne kui ta sai sõnagi lausuda, hüüdsin talle:
“Kuulge, härra Peetson, laos on praegu üks profiilraua ostja, minge otsemaid sinna, et kaup enne tööpäeva lõppu veel välja anda.”
“Oleme rääkinud,” vastas Sepp ja keeras ukselt ringi.
Nüüd olin päris kindel, et võõrad ei tundnud teda. Võtsin kõrgemad toonid ja seletasin:
“Vaadake, mu härrad, me oleme juba asutanud raua- ja teraseäri G.m.b.H. ja hakkame müüma Hermann Göring-Werke saadusi, sest Wirtschaftskommando ise soovitas mulle seda ja kinnitas ka Sepa sellele tööle. Nii et kahju küll, aga teil ei maksa tema peale loota.”
Mehed ajasid end sirgu, vabandasid ja lahkusid. Nähtavasti olid nad rabatud meie kontori tähtsusest ja Sepa positsioonist.
Oleksime võinud kontoris suure häälega naerma hakata, aga me vaikisime. Leidsime, et Sepa olukord oli ohtlik. Minu vale võib välja tulla ja pealegi ei teadnud me, kes nad õieti olid ning mis amet neil võis SD juures olla.
Pärast lühikest nõupidamist otsustasime kõigepealt pöörduda meie politsei poole. Helistasin sinna ja leidsin ühe tuttava ametniku. Too soovitas minna kõigepealt jaoskonda ja rääkida seal sellest vahejuhtumist. Läksimegi kõik kolmekesi politseisse, Sepp ise tuli ka kaasa.
Kui olime konstaablile oma loo ära rääkinud, ütles ta:
“Oleksite pidanud küsima meeste nimesid ja isikut tõendavaid dokumente. Praeguseks pole jõutud veel õiguslikku korda jalule seada ja seepärast on tekkinud kohe igasuguseid aferiste. Aga nad võisid olla ka SD agendid, kes otsivad kommuniste.”
“Mida me peaksime nüüd tegema?”
“Minge kõigepealt julgeolekupolitseisse. Seal teenib eesti mehi, seletage neile asi ausalt ära. Nad koostavad akti ja annavad välja julgestustunnistuse. Kas härra Sepp oli siis venelaste ajal teie komissariks?”
“Seda küll… aga vormi pärast, et meid ja meie asutust päästa.”
“Kui nii, siis peate seda tõendama ja käendusallkirjad andma.”
Tegime nii ja varusime Sepale vajalikud paberid, mida ta hiljem ka korduvalt vajas.
6
Uus äri arenes soodsalt. Peetson oli lasknud veoauto korda teha. Sepp käis usinasti Wirtschaftskommando ja Saksa okupatsiooniasutuste juures ametlikku toiduainete sissetoomisluba hankimas, mille ta lõpuks ka sai. Ta oli leidnud ostjad ja saanud tellimusi isegi linnavalitsuselt.
Kaugeltki korras ei olnud aga minu kodused asjad.
Me polnud ikka veel otsustanud, millise toa me anname Saksa korteriametile. Mingi vaistu ajel ei tahtnud ma võõraid inimesi oma majja, seepärast hellitasin lootust Alma tütred meile elama võtta. Käisin mõned korrad Niine tänaval küsimust arutamas ja proua Papiga vestlemas. Ta meeldis mulle oma välimuse ja vaimuka jutu poolest.
Nõnda liikus aeg detsembrikuusse ja ma juba lootsin, et korteriamet on meid ära unustanud, kuid ühel külmal õhtupoolikul ilmusid meile kaks saksa sõjaväemundris meest.
“Zahlmeister Kurt Siebert,” tutvustas end vanem.
“Zahlmeister Max Uhlmann,” lausus teine.
“Väga rõõmustav,” vastasime naisega.
“Korteriamet andis meile teie
