võimuloleva kurjategija parimaks relvaks, Erasmus. Ta võiks meie lipu alla kogunenud kodanluse hetkega ära osta, kui ta vaid taipaks nende tähtsust. Meil on aeg seda mõista ja vastavalt ka toimida.”
„Noh.” Erasmus rüüpas brändit. See oli väärt kraam, vedel tuli, mis soojendas ta vanu konte seestpoolt väljapoole. „Otsustades selle põhjal, mida su „lähedane allikas” mulle rääkis, jääks ta tegutsemisega hiljaks ka siis, kui ta taipaks selle tähtsust. Otsustusvõimetu ei ole piisav sõna tema kirjeldamiseks, hea emand. John Frederick sureks hästivarustatud köögis kahe kokaraamatu vahel nälga. Ta võib paista veenev, kui tema taga on riigi masinavärk, aga kui ta on sunnitud raskeid otsuseid tegema, siis ta kõhkleb ja kahtleb, kuni silmus on juba kokku jooksnud.”
„Noh, see oli tema arvamus,” ütles naine hapukalt. „Kas oli veel midagi, mida me saaksime kasutada?”
„Jah. Vähemalt sel nädalal tähendaks see küll riski meie allika jaoks. See on küll nii suur asi, et lekib välja pigem varem kui hiljem – prantslased lõhkasid korpuskulaarse petardi. Meie laevastik muidugi tukkus – ei usutud, et nad seda uut füüsikat juba nii hästi valdavad. Paistab, et sähvatust nähti Blackpoolist ja kärbseseenepilve Lancasterist.”
„Oh.” Naise silmad läksid pärani. „Ja mõeldes sõdadele ning sõjakuuldustele…”
„Jah, emand. Ma arvan, et midagi on juhtumas, varem või hiljem. Kui mitte muud, siis ainuüksi Pärsia tekitab piisavalt pingeid, ja kiusatus Päikesekuninga õukonnale sõnum saata… Ma ei paneks raha selle peale, et juba sel aastal lahti läheb, aga ma ei näe ka, et ta kannataks kümme aastat ründamata oodata. John Frederick tahab jätta ajalooraamatutesse oma jälje, et nõbud troonijärgluses ta poega liiga kiiresti välja ei vahetaks.”
„Aga hakkame siis plaane tegema, mis?” Naine naeratas. See polnud meeldiv ilme. „Kui leviaatan on otsustanud inimverd juua, siis jääb seda küllaga ka puukide jaoks.”
Erasmus võpatas. „Tõepoolest, emand.”
„Niisiis.” Naine pani klaasi käest. „Nüüd teine asi, millele ma olen mõelnud.” Naeratus kadus. „Ma arvan, on viimane aeg, et sa korraldaksid mulle kohtumise selle preili Becksteiniga, kes sinu sõnul on nii minu moodi. Mul on talle palju küsimusi; ma olen kindel, et kui oleme teineteist paremini mõistma õppinud, oleks meil kaubelda ka muuga, mitte ainult mänguasjadega.”
3
Tontlik tippnõupidamine
Kaksteist nädalat varem:
Mike Fleming oli lõplikult kurnatuna teel koju oma töökohast narkopolitsei kohalikus harus.
Vahel, kui ta oli väga väsinud, kaotas ta lõhnataju. Just nagu oleks see osa tema ajust, mis tegeles lõhnade, haisude ja sellisega, loobunud katsetest maailmast aru saada ning magama jäänud. Mõni teine kord toimis lõhnataju aga eriti tugevasti ning siis võis mingi juhuslik lõhnajälg pinnale tuua suure hulga häirivaid mälestusi. See oli veider, sünesteesiaga sarnanev seisund ning meenutas ebamugaval kombel mõne aasta tagust juhtumit, kui töö viis ta mingisse saastasesse, moskiitodest kubisevasse Florida sohu. Persevestist hipi, keda ta pidi jälgima, oli seisu ära jaganud, ent selle asemel, et haarata Mac-10 järele või uttu kaduda, nagu tavaliselt tehti, oli tal õnnestunud Mike’i joogi sisse LSD-d poetada. Nii et siis oli ta oma hotellitoa tualettruumis veerand tundi hambaharja käepideme hämmastavaid värve ja piparmündiga hambapasta tekstuuri imetlenud, kuni viimaks oksendama hakkas. Ning nüüd oli ta nii väsinud, et see kõik tuli oma viirastuslikes üksikasjades üldse mitte teretulnud kombel tagasi.
Mike töötas Cambridge’is, elas aga linnast väljas. Metroo viis ta ainult poolele teele ja platvormile tuikudes mõistis ta ähmaselt, et on auto juhtimiseks liiga väsinud. Kas ma tõesti tegin kontoris viiekümne nelja tunni pikkuse vahetuse? kaalus ta. Või kujutan ma ühte lisapäeva ainult ette? Ükskõik, väsimus ei olnud tema seisundi kirjeldamiseks enam kohane sõna. Silmalaud vajusid omatahtsi kinni, püüdes suvalistel hetkedel teda püstijalu uinuma panna. Nii et ta helistas endale takso, ent oleks oodates ja jaamas betoonsambale toetudes peaaegu teadvuse kaotanud. Taksos oli umbne ja palav ning lõhnas anonüümse odava seksi ja pisut ka mingite meditsiiniliste toimingute järele. Tõenäoliselt oli see kõigest ettekujutus, kuid talle näis, et tunneb taksojuhi pilku peeglist endale langemas, mehe silmamunade kihelevat, torkivat puudutust oma näol. Oli kergendus viimaks välja pääseda ja aeglaselt trepist üles oma korterisse ronida.
„Tervitus, veider koht,” pomises ta endamisi, kui ukse lukust lahti keeras. „Millal ma siin viimati käisin?”
Mike teadis, et on väsinud, ent alles siis, kui tal ei õnnestunud kahel esimesel katsel vargaalarmi koodiga maha võtta, sai ta selgesti aru, kui läbi ta omadega on. Vau, pea veel natuke vastu! Ta toetus vastu seina ja haigutas, sundis end keskenduma ja mitte näppima maniakaalselt piiksuvat paneeli, kuni sai udu silmadest nii palju välja pilgutatud, et hakkas numbreid nägema. Kahe päeva eest? kaalus ta ebamääraselt, kui trepist üles komberdas ja uks ta järel kinni kolksatas. Jah, kaks päeva. Öö ja suurem osa päevast koos sõjaväeluure meeskonnaga kokkuvarisenud kindlusest kontide otsimist, siis öö ja enamiku hommikust turvamajas paranoilise ülejooksiku ülekuulamist. Siis veel pärastlõuna jagu nõupidamisi ja katsed Tony Vecchiole selgeks teha, et jah, nende allikas on hull, sõge nagu vaskkiivriga märtsijänes, aga huvitavalt hull; iga tema antud vihje viis kivini, mille alt pages varju midagi vastikut ning isegi tema hulluses oli järjekindlus.
Mike komberdas nagist mööda ning jättis sinna jaki ja lipsu, siis kohmitses minut aega kingapaelte kallal. Kuni ta püüdis lahendada sõlmeteooria pühasid saladusi, libises Oscar elutoa uksest sisse, ringutas kangelt ja heitis talle etteheitva, kus-sa-küll-olid-pilgu. „Ma tegelen sinuga minuti pärast,” pomises Mike. Ta tööpäevad olid harva kellast kellani, koristaja Heleniga oli kokku lepitud, et kui Mike’i pole, siis annab ta kassile süüa ja juua – ainult kassiliiva vahetamisega polnud Helen nõus. Nagu selgus, võttis kingapaelte lahtiharutamine Mike’i viimase energiaraasu. Ta küll kavatses Oscari toidu- ja veevarud üle vaadata, kuid vaarus selle asemel magamistuppa ning varises ülestegemata voodile. Uni prantsatas talle kaela nagu giljotiinitera.
Mõne tunni pärast vedas Oscar Mike’i tagasi poolärkvel olekusse. „Aah.” Mike avas silmad. „Neetud. Mis kell on?” Elatanud kõuts langetas pea ja tonksas tähelepanu võitmiseks ta õlga, ise vaikselt nurrudes. Ma nägin und, eks ole? Mike’ile hakkas meelde tulema. Ta oli mingis uhkes restoranis – koos temaga. Kunagise sõbranna, selle ajakirjanikuga. Miriamiga. Kes jättis Mike’i maha, kui Mike talle oma Tööst rääkis. See oli olnud periood, mil ta iseennast vihkas, muidu poleks ta ehk tõde nii jõhkralt välja öelnud, aga kogemused olid talle õpetanud… „Neetud.” Oscar nurrus valjemini ja toetus ta kõhule. Miks ma olin unenäos ilma püksteta? Mida kuradit püüab mu alateadvus mulle öelda?
Kell oli kuus õhtul, liiga vähe, et uuesti magama jääda, kui ta tahtis järgmisel hommikul tööks valmis olla. Mike raputas pead, püüdes ämblikuvõrke hajutada. Tõusis siis istuma, lükkas Oscari leebelt eemale ja hakkas riidest lahti võtma. Kümme minutit duši all, kuum vesi maksimumile keeratud, ja ta tundis end peaaegu inimesena, kuigi halb maitse suus ja sügelev habemetüügas lõual sarnanesid kahtlasel moel ununenud joomatuuri jälgedega. Virtuaalne baaritiir, ainult järeltoimed ja ei mingit lõbu. Ta raputas vastikustundega pead, hõõrus end rätikuga kuivaks, tõmbas T-särgi selga ja dressipüksid jalga ning vaatas ringi.
Arvestades, kui vähe oli tal viimasel nädalal koduste toimetuste jaoks aega jäänud, oli korter märkimisväärselt korras – tänu Helenile. Kes oli jätnud köögilauale oma suure, lapseliku käekirjaga kritseldatud teate: PIIM LÄKS PAHAKS, OSTIN JUURDE. Mike muigas
