ja asus pedaale väntama.
Viisteist minutit jalgratast, siis pumpamised, ja ta hakkas end pisut paremini tundma. Lähenes aeg poksikoti kallale asuda, aga enne, kui ta jõudis viiekümne istessetõusuga lõpetada, hakkas elutoas telefon helisema. Ta jättis kirudes harjutuse pooleli ja kiirustas toru haarama enne, kui automaatvastaja oleks sekkunud. „Jah?” lausus ta.
„Mike Fleming? Kas te võiksite mulle öelda oma ametimärgi numbri?”
„Ma… kes seal on?” uuris ta ja võdises kergelt, sest higi hakkas kehalt aurustuma.
„Mike Fleming. Ametimärgi number. See ei ole turvaliin.” Mees teisel pool tundus kärsituna.
„Oh, hea küll.” Jälle mingi tööasi. Äkki peakorterist? Mike vaikis hetke ja dikteeris siis oma numbri. „Nii. Milles asi?”
„Kas te saate kinnitada, et kohtusite täna pärastlõunal Tony Vecchio ja Pete Garfinkle’iga?”
„Ma…” Mike’i pea käis ringi. „Kuulge, mul pole õigust sellest turvamata liinil rääkida. Kui te tahate sellest kontoris rääkida, siis te peate aja reserveerima…”
„Kuulge, Fleming. Mul pole luba selle nõupidamise sisuga tutvumiseks. Küsimus on ainult selles, kas te osalesite seal? Mõelge, enne kui vastate, sest kui teie vastus on vale, siis te olete sügavas pasas.”
„Ma… jah.” Mike märkas, et põrnitseb pingsalt vastasseina. „Nüüd. Kellega ma praegu räägin?” Ta telefoni ekraan ütles, et number on salastatud. Mis oli päris tähelepanuväärne, kui arvestada, et see polnud kõige tavalisem numbrinäiduga telefon. Ja see polnud kõige tavalisem helistaja, kui tema numbrit ei näidatud.
„Fleming, minibuss korjab teid viieteist minuti pärast peale. Arvestage pakkimisel, et jääte ööseks.” Kõne katkes ja ta jäi telefoni põrnitsema, nagu oleksid sellele järsku kihvad kasvanud.
„Mida kuradit?” Oscar kõndis mööda, surudes raskelt ta säärele. „Pask.” Ta surus hargile ja valis siis kontori numbri. „Tony Vecchiot, palun, Mike Fleming siin. Oh… hästi. Koosolekul? Kas te saate… jah, kas Pete Garfinkle on seal? Mis, samuti koosolekul? Hästi, ma proovin hiljem. Ei, ma ei hakka teadet jätma.” Ta pani telefoni ära ja kortsutas kulmu. „Viisteist minutit?”
Kunagi, kui ta oli noorem, oli Mike uskunud kõikidesse müütidesse. Oli uskunud, et üks süstlatäis heroiini muudab korraliku, hea teenistusega perekonnaisa ilatsevaks narkariks. Oli uskunud, et marihuaana tekitab kopsuvähki, dementsust ja lühiajalisi mälukaotusi, lusikal kuumutatud kokaiin – kräkk – kutsub esile ootamatuid vihahooge ning illegaalsete narkootikumide jae- ja hulgimüügiga tegelev organiseeritud kuritegevus on Ühendriikide jaoks suurim sisemine oht.
Kui ta oli veel noorem, oli ta uskunud ka jõuluvana ja hambahaldjat.
Nüüd… uskus ta ikka veel kuritegelikesse jõukudesse. Kümme aastat kõrgema taseme lurjuste jälgimist, kõige selle nägemine, mida nad oma kaaskodanikele korraldasid, jättis väga vähe ruumi illusioonidele inimloomuse suhtes. Mõned diilerid olid lihtsalt eetikapuudulikkusega ettevõtjad, kes tegutsesid suurt kasumit püüdes hämaras, kõrge riskiga valdkonnas. Aga sellise riski võtmiseks pidi olema halastamatu iseloom – või siis teadmatus ümbritsevate kannatustest – ning valdkonnaga seotud ohud peletasid mõistlikud inimesed peagi eemale. Nii tõmbas illegaalsete ainete turg magnetina ligi vaid ainsa tõelise narkootikumi, kerge raha otsijaid – sest just see oli sõltuvust tekitav esimest hetkest peale, ajas inimesi hulluks ja sundis neid ikka ja jälle tagasi tulema, kuni viimaks nad tappis. Kiire sularaha hankimise võimalus tõmbas lurjuseid ligi nagu värske koerasitt kärbseid. Kõik lähedalviibijad hakkasid vältimatult varem või hiljem sita järele haisema, ka siis, kui nad olid alustanud puhastena. Ka võmmid, kuigi nemad olid eelduse kohaselt head poisid.
Kümne aasta eest, värskelt ülikoolist tulnud politseinikuna, mil ta nii-öelda ikka veel hambahaldjasse uskus, oleks ta pikemalt mõtlemata arreteerinud ka oma vanemad, kui oleks nad kanepit suitsetamast tabanud – sest nii oli õige. Nüüdseks oli Mike aga õppinud, et vahel oli õigem inimnõrkuste kohalt silm kinni pigistada. Kuueaastase teenistuse järel oli tal tekkinud sugugi mitte tavatu läbipõlemisfaas, mis tabas varem või hiljem suuremat osa neist politseinikest, kel oli kujutlusvõimet või empaatiat oma kaaskodanike suhtes. Pärast oli ta vaevaliselt taastanud endas ebakindlaid kõlblusnorme ja ettekujutust sellest, mis on maailmas valesti, sest nii oli tal, mille nimel töötada. Ning nüüd ajasid teda närvi ainult ühte tüüpi narkomaanid – vaenlased, kellega ta tahtis arveid õiendada nii kangesti, et vere maik suus. Ta jahtis rahanarkomaane, neid, kes olid oma portsu nimel valmis tapma, vigastama ja hulgakaupa elusid hävitama.
Ning seepärast oli ta tosin aastat pärast politseinikuks saamist ikka veel narkopolitsei eriagent, mitte aga läbipõlenud kontorikaptenina ootamas oma kolmandat närvivapustust ja teist lahutust, üldiselt aga pikka allamäge veeremist pensionipõlve ja elupäevade lõpu poole.
Kui uksekell kakskümmend kaks minutit pärast telefonikõnet helises, oli Mike ust avama minnes jälle riides, ka oli ta jõudnud kammiga oma heledaid sirgeid juukseid sugeda ja habemeajamismasinaga üle lõua lasta. Tulemus oli siiski ebaühtlane ja ta tundis, et korralik ööuni on endiselt vajalik.
Ta piilus uksetagust näitava kaamera pilti ja rahunes. See oli Pete, tema partner käsiloleva juhtumi juures, väsinud küll, kuid siiski täie tervise juures. Mike võttis oma portfelli ja avas ukse. „Mis värk on?”
„Jäta nüüd. Arvad, et keegi viitsis mulle midagi öelda?” Mike täpsustas oma arvamust. Pete ei paistnud lihtsalt väsinu ja ületöötanuna, ta paistis kartlikuna. Kuna tavaliselt oli Pete ülimalt enesekindel, oli see murettekitav.
„Hästi.” Mike lülitas vargaalarmi sisse ja keeras ukse lukku. Järgnes siis Pete’ile kõnnitee ääres töötava mootoriga ootava Dodge’i mahtuniversaali juurde. Selles istusid kaks meest ja üks naine – lisaks juhile, kes ülima põhjalikkusega Mike’i töötõendit uuris. Ta ei tundnud neid – või siiski, üks meestest tundus ähmaselt tuttavana. FBI, mõistis Mike sisse ronides ja Pete’i kõrvale istudes. „Kuhu me läheme?” küsis ta, kui uks sulgus.
„Küsimused hiljem,” ütles juhi kõrval istuv naine. Oli üsna kindel, et see hallis kostüümis naine nalja ei mõista, Mike’i jaoks seostus ta siseauditite ja ühendkomiteedega. Ta tahtis juba uuesti küsida, ent märkas Pete’i põgusat pearaputust. Oh, mõtles ta ning oli vait, kui sõiduk kiirteele pööras. Ma võin vihjest aru saada küll.
Kui Mike umbes kahekümne minuti pärast taipas, et nad liiguvad lennujaama poole, ajas ta end istmel sirgu, et toimuvat jälgida. Ning kui nad keerasid suurest liiklusvoost kõrvale, Logani lennujaama ootesaalide poole, siis aga sõitsid valvuriputka ja tõkkepuuga väravasse, näis uni kaduvat.
„Mis see on?” küsis ta Pete’ilt sosinal.
Sõiduk peaaegu ei peatunudki; juht oleks nagu võlujõudu kasutanud, igatahes pääsesid nad kiiresti läbi tervest reast valvepostidest ja jõudsid ootesaalide lennuvälja-poolsesse külge.
„Kuule, mina ka ei tea,” sosistas Pete. „Tony ütles, et ma nendega kaasa läheksin.” Ta tundus murelikuna.
„Enam pole kaua jäänud,” ütles juhi kõrval istuv naine vabandavalt. Nad möödusid firmajuhtide reaktiivide reast ja jäid pidama suure, õhujõudude halli värvi Gulfstreami kõrval. „Hästi, vahetame transporti,” hõikas nende karjane. „Kõik välja!”
„Vau.” Mike tõstis pilgu reaktiivlennukile. „Nad mõtlevad seda
