oh, see ei paku tõenäoliselt huvi? Igatahes, Douglass on samuti närviline. Ta näib tavalisest süngemana ja pomises midagi kartusest, et sõda teeb viletsusest vooruse, ning me peaksime tagama, et prantslased peaksid loobuma oma uute relvade – ta nimetab neid korpusteks – kasutamisest hirmust mõlemapoolse täieliku hävingu ees.” Samal ajal pistis Farnsworth käe põue ja tõmbas kuue sisetaskust väikese ümbriku. Ta libistas selle üle laua. „Nagu tavaliselt.”
Jack ulatas selle võõrale. Ümbrik kadus silmapilkselt ja kohe tundis Farnsworth koormat õlgadelt kadumas. Ta ohkas ja jõi ühe hooga pool kannutäit. Jack naeris pilkavalt. „Fredericki laagris me nimetasime seda mängu silmuse üleandmiseks.”
Rudolfiks nimetatud võõras pilgutas ilmetu näoga oma punetavaid silmi.
„Me vajame täpsemat majandusalast informatsiooni,” ütles ta ootamatult haritud inimese kõnepruugis. „Riigikassa näitarvud V1 ja V2, igasugune informatsioon, mida teil õnnestuks hankida Kuninglikus Rahapajas kasutatavate kullalisandite ja konfiskeeritud kulla kohta, riigivõla suhe sisemajanduse kogutoodangusse, sõjalaenuobligatsioonide järgmise väljalaske planeeritud tagasimaksetingimused ja kõik, mida te võiksite avastada uue riigieelarve kohta.”
Farnsworth nõjatus seljatoele. „See on rahandusministeeriumi rida,” ütles ta aeglaselt. „Ma ei tööta seal ega tea sellest midagi. Ei tunne ka kedagi, kes teaks.”
Rudolf noogutas. „Me mõistame. Ja me ei oota imesid. Me tahtsime vaid, et te teaksite, mida me vajame. Douglass pole palees just haruldane külaline, ja kui ta peaks eksikombel jätma oma portfelli mõneks minutiks valveta, hmm.” Rudolfi näole ilmus naeratuse vari. „Kas te olete selliseid asju enne näinud?” Ta libistas üle laua tikutoosist pisut suurema karbikese.
Farnsworth põrnitses seda. „Mis see on?”
„See on fotoaparaat.”
„Ärge nüüd ajage,” Farnsworth kummardus selle kohale, „keegi ei suudaks valmistada nii väikest fotoaparaati! Või suudab? Ja millest see tehtud on – lakitud kartongist?”
„Ei.” Rudolf lükkas seda talle lähemale. „See on tehtud umbes sellisest materjalist nagu foramiin või tsellulaat või fenoplast – isegi läätsed. See on veekindel ja piisavalt väike, et peita näiteks saapakontsa sisse. Sellega saab teha kaheksa pilti, siis te peate selle meile tagasi tooma, et me saaksime kujundiplaadi välja võtta ja alla laa… tähendab, ilmutada. Te sihite näidikuga, nõnda, ja pildistamiseks vajutate sellele nupule, nõnda. Jah, see töötab ka ilma päikesevalguseta, see on niiviisi kohaldatud. Hoidke seda … ei, mitte seda, seda,” ta võttis teise fotoaparaadi ja ulatas Farnsworthile, „endaga kaasas, mingis niisuguses kohas, kus seda poleks kerge märgata, kuid kust te saaksite selle hetkega kätte. Kübarapaela vahel näiteks, kui liigute linnas, või parukas, kui olete Tema Majesteeti teenindamas.”
„Ma…” Farnsworth vaatas tillukest masinavärki, nagu oleks see elus skorpion. „Kas see pärineb konnaõgijatelt?” kuulis ta nagu kusagilt eemalt end küsimas. „Sest kui nii…”
„Ei.” Rudolfi põsed lõid punetama ja esimest korda näitas ta välja mingit emotsiooni. Selleks oli viha. „Me ei ole Bourbonide türannia etturid, isand. Me kõik oleme vabad demokraadid, patriootidest inglased võitlemas esireas kogu maailma haaravas lahingus inimeste õiguste nimel, vabaduse ja võrdõiguslikkuse nimel – ning me vabastame ka Prantsusmaa ja selle dominioonid, kui jõuab kätte aeg ühineda üheks humanistlikuks vennaskonnaks ja idakaar põlema süüdata! Kuid meil on liitlasi, keda te ei tunne ning loodetavasti ei saa niipea tundma, sest muidu võiks see üritust ohustada.” Ta puuris Farnsworthi oma pilguga. „Kas te mõistate?”
Farnsworth noogutas. „Ma… jah.” Ta pistis tillukese aparaadi kiiruga taskusse ja lõpetas siis oma õlle. „Veel üks kruus?” küsis ta Jackilt. „Usaldusväärsuse huvides…”
„Aga muidugi.” Jack tõusis püsti. „Ma lähen toon baarist.”
„Ja mina pean peldikusse kiirustama,” ütles Rudolf ning noogutas Farnsworthile sõbralikult. „Ma usun, et rohkem me ei kohtu. Pidage meeles – kaheksa, ja siis Jacki juurde. Ta annab teile asenduse. Head õhtut.” Ta võttis oma kübara ja lipsas välja, jättes Farnsworthi üksi istuma – üksildase ja ehmununa, kuni naasis Jack uue kruusi ning lustaka muigega, et lobiseda koerte võidujooksudest ja aidata luua sobivat legendi õhtuse õllekruusi taga vestlevatest sõpradest. Jackpoiss, Jack Osavkäpp, Jack Võrdsustaja…
Mehel, keda Farnsworth tundis Rudolfina, polnud väga kiire. Kõigepealt käis ta tõesti tualetis end kergendamas. Õhtu oli aastaaja kohta külm ning ta oli piisavalt vana, et olla kogenud, kuidas külm ta põiele mõjub. Ta nööpis palitu kinni ja astus raskel sammul tagauksest välja ning õlakõrgustesse virnadesse laotud puuvaatide vahelt läbi, pidi siis aga summutama ragisevat köha. Miski oli ta rinnus jälle liikuma hakanud, andes aimu sellest, mida saatus oli tema jaoks varunud. „Seda rohkem põhjust pigem varem kui hiljem asjaga ühele poole saada, poja,” pomises ta endale, keeras värava lukust lahti ja lipsas tõrksalt põiktänavale telliskiviseinte vahel.
Põiktänav oli prahti täis, selle äärde jäid lagunenud kuurid, majade tellismüürid moodustasid selle ja peatänava vahele ühtse seina. Rudolf möödus ettevaatlikult roostes tuletõrjeredelist ning toetus siis puust uksele lekkivast äravoolutorust tekkinud rõske limalaigu kõrval. Uks läks vaikselt lahti. Ta puges sisse, sulges siis ukse ja lükkas riivi ette. Oli pime, ainult ühest keldriaknast paistis ähmast valgust. Nüüd kiiremaid liigutusi tehes läks Rudolf järgmise ukseni ja koputas kolm korda. Sekund hiljem läks uks lahti. „Ah, see oled sina.”
„Mina jah,” nõustus Rudolf. Pahura näoga mees näis rahule jäävat ja pani püstoli ära. „Mantel,” nähvas Rudolf ja puges oma pealisrõivast välja. „Kübar.” Uus varustus oli palju parema lõikega kui see, mille ta maha võttis, sobis tagasihoidlikumale ooperikülastajale – ministeeriumi ametnikule näiteks, või siis juriidilisele nõustajale – ning selle selga tõmmanud, sundis „Rudolf” end selga sirgeks ajama, lisas sammule vetruvust ja silmadele sära.
„Ma arvan, et mul on aeg minna. Pärast näeme.”
Ta lahkus trepi ja hämara esiku kaudu, aga nüüd valgustas ta samme elektriline öövalgustus. Lõpuks väljus „Rudolf” lukustamata esiuksest. Mantel ja kübar, millega ta oli saabunud, kaovad ahju, mis soojendab päeval advokaadibürood. Mõne minuti pärast ei ühenda teda kuninglikku majapidamisse kuuluva mehega enam miski peale põgusate kuulujuttude ahela – mitte et see peataks Kodumaa Julgeoleku Büroo hagijaid, kuid iga katkenud lüli tegi ahela taastamise raskemaks.
Peatänav maja ees oli sisisevatest gaasilaternatest heledalt valgustatud, taksod mürisesid edasi-tagasi, katlad pahisemas, kui juhid endale kohvikute ja moekate restoranide eest kõnniteelt kliente püüdsid. Veidi kaugemal valgusid inimesed välja varieteest, meeste ja naiste salgakesed naljatasid rämedalt või laulsid mälu järgi kuuldud laulukesi – vahelduva eduga, sest salmid olid vallatud ja toredad, meelelahutus ise polnud aga peenema, hillitsetud maitse jaoks. Peade kohal vilkusid neoontuled nagu uue sajandi lubadus, eredad kaubanduslikud meelitused ja värske uudiste lint jooksmas ümber teatri varikatuse.
„Rudolf” astus sõiduteele, põikas takso eest kõrvale ja läks üle tee teisele poole. Õhulaeva mootorite kõmin pea kohal kajas vastu tänava kivisillutiselt, tuletades meelde, et mõne miili kaugusel asub kuninglik isik. „Rudolf” sundis end keskenduma, kõndis sihikindlalt mööda kõnniteed, vältides lõbutsejaid ja üksikuid hulkureid. Armsad sõbrad, mõtles ta, rahvahulga näod. Ta vaatas ringi, ärev hirm korraks mööda selgroogu jooksmas. Ma loodan, et me jõuame õigel ajal.
Ulatades penni
