Tulundusühing Klann. Vürstkaupmehed. Kolmas raamat. Charles Stross

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Tulundusühing Klann. Vürstkaupmehed. Kolmas raamat - Charles Stross страница 5

Tulundusühing Klann. Vürstkaupmehed. Kolmas raamat - Charles Stross

Скачать книгу

embamast, piirdudes ta põse silitamisega. „Kui tore sind näha! Ja uus kleit – ma näen, sa tahad oma rätsepa sõrmed luuni ära kulutada. Ma usun, et sa ei tulnud mulle seltsiks märki laskma?”

      „Oh, oleks see nii.” Helge kirtsutas nina. „Ma kardan, et tulin äriasjus.” Ta piidles Olga kaitsevärvi jakki ja pükse. „Kas sa tänaõhtusele tsirkusele tuled?”

      „Mul on veel küllaga aega selleks valmistuda,” vastas Olga hooletult. „Hei, relvameister! Sina seal! Ma lahkun, korista siin ära.” Ta andis relva ära ja pöördus jälle külalise poole. „See on suurepärane riist, sa peaksid tõesti seda mõni päev proovima,” ütles ta püssile osutades. Relvameister ja ta abiline tegelesid juba sellega, eemaldasid salve ning võtsid siis lahti ka toru ja taandurmehhanismi. „Sellest on ka lühem versioon, politseijõududes kasutatakse neid tihti. Ma hangin need oma ihukaitsjatele.”

      „Või nii.” Olga entusiasm pani Helge tahtmatult naeratama – välja arvatud juhud, kui see oli nii-öelda tema suunas sihitud; selline asi oli õnnetu arusaamatuse tõttu üks kord juhtunud ja ta poleks soovinud selle kordumist. „Jalutame? Kusagil vaikses kohas?” Ta vaatas ringi, võttes arvesse, kui palju oli nende ümber teenreid: polügooni ülem, relvameistrid ja nende abilised, tema enda ihukaitsjad, ülemteener ja õuedaam, lisaks Olga kaks liikumatu ilmega Kiowa hõimu palgasõdurit.

      Olga itsitas. „Mu riided pole just seltskonna jaoks sobivad.”

      „Siis väldime seda. Veepark?”

      Olga kallutas pead. „Jah, ma usun, et sel aastaajal peaks see üsna inimtühi olema.”

      „Lähme siis. Jäta saatjad pargiserva, ma tahaksin rääkida.”

      Veepark algas varsti pärast polügooni kaugemat otsa; hoolikalt kõrvale juhitud oja jooksis polügooni maa all ja läbi müüride terastorudes, siis aga lookles kaunilt vormitud küngaste ning lohkude vahel. Puud andsid varju, väikesed klaasseintega paviljonid ning rustikaalsed majakesed pakkusid aga puhkepaika palee kärast ja askeldustest väsinud külastajatele. Ent park oli kavandatud kevadise suurvee ja lõkendava sügise, mitte suvekuumuse ajaks. Sel aastaajal voolas oja laisalt, taandus kohati vaid muda niisutavaks nireks ning seda ääristavad taimed olid kas juba ära õitsenud või alles õide minemas.

      Helge ja Olga kõndisid mööda kollaste ja pruunide samblikega kaetud tellistest jalgrada piki ojasängi, Olga oma rohuplekilistes kaitsevärvi töörõivastes, Helge aga kuninglikule aiapeole sobivas siidkleidis. Lõpuks, kui nad olid jõudnud juba teise teelooke taha, aeglustas Olga sammu. „Hea küll, räägi välja.”

      „Ma…” Helge peatus, näol kergelt hämmeldunud ilme. „Las ma olen veidi aega Miriam. Palun?”

      „Sa juba oledki, mu armas!”

      „Oh.” Miriam kortsutas kulmu. „Tead, ma arvan, et selles asja tuum ongi. Oled sa viimasel ajal töökojas käinud?”

      „Olen või?” Olga pööritas silmi. „Su onu on mulle viimasel ajal peale pannud tapva tempo! Mulle, Brillianale ja kõigile teistele. Ma arvan, et ta saatis Morgan du Hjalmari su töökotta igapäevaseid asju korraldama ja mõned Henryku inimesed organisatsiooni turvalisust üle vaatama, aga ausalt, mul pole olnud mahti sel silma peal hoida. Jookse nagu rott rattas! Vedas, et mul on aega kesksuve peole tulla, ta on käsutanud mind nagu teenijat!”

      „Või nii,” ütles Miriam kuivalt.

      Olga vaatas teravalt tema poole. „Mis siis on?”

      „Oh, ei midagi erilist – iga kord, kui ma küsin, kas mul on piisavalt ohutu sinna minna ja oma firma üle vaadata, saan ma julgeoleku käest mingi ettekäände, nagu: „Me ei saa sinna minna, sest peidus perekonna gängsterid ei pruugi vaherahust kinni pidada,” või „Me arvame, et Matthiase väikesed sõbrad otsivad sind seal,” või „See pole turvaline”…” Miriam hingas sügavalt sisse. „Olga, mul on tunne, nagu oleksin ma ära lõigatud, ja nad ei näe isegi eriti vaeva selle varjamiseks. See on solvavalt ilmne. Ma pean istuma siin Thoroldi palees, harjutama tantsusamme ja hochsprache’t ja õukondlikke kombeid ning iga kord, kui ma püüan midagi kasulikku teha, tuleb midagi vahele ja suunab mu kõrvale. Minu enda firmast! Mille ma Uus-Britannias käivitasin ja mille tulu suureneb kiiremini kui ühelgi teisel asjal, mida Klann on kolmekümne aasta jooksul näinud!”

      „Kasum suureneb kiiremini küll, aga algpunkt oli väga madalal,” märkis Olga pisut taktitult.

      „Asi pole selles!” Miriam suutis end vaos hoida. „Sel ajal, kui mind hoitakse riiulis klaaskupli all, ei saa ma tegelikult ju inimestega kohtuda, kokkuleppeid sõlmida ja asju liikvel hoida! Ma olen isoleeritud. Ma ei tea, mis toimub. Kurat võtaks, kas sina tead, mis toimub? Kas Roger jändab jälle epoksüüdidega või töötab protsessi kvaliteedi kindlustamisega? Kas Jeremiah sai hangete graafiku paika? Kes tegeleb palga maksmisega? Kui Bates, siis läheb see meile hullupööra maksma. Noh? Kes kannab hoolt firma eest?”

      Olga raputas pead. „Ma olen kindel, et Morgan tegeles selle kõigega,” ütles ta aeglaselt, Miriamile otsa vaatamata. „Praegu on kõigil väga kiire.”

      „Noh, sina oled kohapeal käinud,” rõhutas Miriam. „Kui sina ei tea, mida seal silmas pidada, siis kuidas peaks Morgan seda teadma? Ma olen ainus inimene kogu Klannis, kes tegelikult teab, mida selle firmaga teha ja kus miski käib, aga kui mind sellest eemale hoitakse, siis võib kergesti juhtuda, et…” Ta jäi vait.

      Olga oli hakanud puude alumistelt okstelt otsima laulurästast, kes oli alles minuti eest neile serenaadi esitanud.

      „Miks mind on kõrvale jäetud?” küsis Miriam.

      „Ma ei saa selle kohta midagi öelda,” vastas Olga vaiksel, laulval toonil, mida ta vahel kasutas, kui oli sunnitud halbu uudiseid edastama, „sest kui ma kordaksin midagi tema hiilguselt julgeolekuosakonnas kuuldut, siis oleks tegemist ametialase kuritarvitusega ning ühtlasi reedaksin ma usalduse, mis tal on minu suhtes – aga kas sinuga on viimasel ajal midagi juhtunud?”

      „Oh, paljugi.” Miriami toon läks teravamaks. „Käitumistunnid. Tantsutunnid. Igapäevane töö sugulaste ja nende sugupuude meeldejätmisega. Kuidas ratsutada külitsi sadulas istudes. Kuidas pöörduda printsi, kerjuse või Taevase isa preestri poole. Enesekohaste tegusõnade kasutamine hochsprache’s. Rohkem rõivaid, kui mul kogu senise elu jooksul vaja on läinud, kõik niisuguses stiilis, milles ma ei tahaks end ka surnust peast näidata – või mida ma poleks uskunud end väljaspool muuseumi või kino näha saavat. Ma olen saanud kiirkursuse.” Ta krimpsutas nägu ja piilus siis Olga poole. „Ma käisin täna ema… Irise… tähendab, tema hiilguse hertsoginna Patricia juures. Ta oli muutunud peaaegu niisama kivinäoliseks ja machiavellilikuks kui mu armas vanaema.”

      „Tõsi või?” sädistas Olga pisut liiga erksalt. „Oli tal midagi huvitavat öelda?”

      „Jah, tegelikult oli küll.” Miriam kopsis kärsitult jalaga maad. „Ta küsis, mida ma arvan abielust, Olga. Kusjuures ta teab neetult hästi, mida ma arvan abielust – ta oli kohal, kui ma Beniga abiellusin, ja ta oli kohal ka siis, kui lahutus sai vormistatud, sellest on möödas üle kümne aasta. Ta teab ka Rolandi kohta.” Selle nime kohal Miriami hääl värahtas ja hetkeks nägi ta oma kolmekümne kolmest aastast kümme aastat vanem välja. „Ema ajab mulle hirmu nahka, Olga – just nagu oleks midagi temas katki läinud ning ta oleks otsustanud, et põgenemine oli viga ja ta peab ootustega kohanema.”

      „Noh, võib-olla…” Olga jäi korraks vait. Ta vaatas ringi. „Kuule, Miriam. Ma arvan, et ma võin seda sulle öelda, eks ole? Aga ära räägi sellest kellegi teisega.”

Скачать книгу